sentimentaalne arvamus, et sa oled aus ja puhas inglane.”
Nii arvasin minagi, mõtles Jonathan. Ent talle ei tulnud pähegi kõhelda, kuidas vastata. Selles maailmas, millele salapärasel viisil kuulus tema ustavus, sai õigeid vastuseid olla vaid üks.
„Ei,” kostis ta. Ja veel korra: „Ei, mitte kellelegi.”
„Kui sa ütled, et see on tõsi, siis ma usun sind. Ma tahan nii väga loota, et maailmas on veel üksainuski džentelmen.”
„See on tõsi. Ma annan sulle sõna. Ei.”
Taas näis naine tema kinnitusest mitte hoolivat või seda enneaegseks pidavat. „Freddie väidab, et olen ta reetnud. Ta usaldas need paberid minu kätte. Ta ei tahtnud neid töö juures ega kodus hoida. Dicky Roper õhutab Freddies kahtlusi minu suhtes.”
„Miks ta peaks seda tegema?”
„Roper on kirjavahetuse teine osapool. Kuni tänaseni kavatsesid Roper ja Freddie Hamid äripartnereiks hakata. Olin paar korda Roperi jahil nende läbirääkimiste juures. Roperile minu juuresolek ei meeldinud, aga kuna Freddie tahtis minuga tema ees tingimata eputada, ei jäänud tal valikut.”
Näis, nagu ootaks ta Jonathanilt mingit kommentaari, kuid too vaikis.
„Freddie käis täna õhtul siin. Hiljem kui tavaliselt. Kui ta on linnas, siis on tal kombeks tulla enne õhtusööki minu juurde. Lugupidamisest oma naise vastu kasutab ta parklalifti, veedab siin kaks tundi ja naaseb siis pere rüppe õhtust sööma. Võin hädise uhkusega arvata, et olen kaasa aidanud tema abielu püsimisele. Täna jäi ta hiljaks. Ta oli saanud telefonikõne. Ja selgus, et keegi on Roperit hoiatanud.”
„Kes?”
„Head sõbrad Londonist.” Kibedusega: „Head Roperi jaoks. Arusaadavalt.”
„Mida siis öeldi?”
„Öeldi, et tema ärisuhted Freddiega on võimudele teada. Roper valis telefoniga rääkides sõnu, ütles vaid, et ta oli arvestanud Freddie diskreetsusega. Freddie vennad nii delikaatsed ei ole. Kuid neile pole Freddie oma kokkulepetest rääkinud. Ta tahtis end nende ees tõestada. Ta läks nii kaugele, et toimetas kõrvale terve armee Hamididele kuuluvaid kaugeveoautosid – ettekäändel, et tal on tarvis kaupu läbi Jordaania vedada. Vendadele ei meeldinud see ka. Nüüd, kus Freddie on hirmul, on ta neile kõik ära rääkinud. Ühtlasi on ta vihane, et on kaotanud oma kalli härra Roperi lugupidamise. Nii et ei?” kordas ta endiselt öösse vahtides. „Kindel ei. Härra Pine’il pole pakkuda mingit seletust, kuidas informatsioon võis jõuda Londonisse või härra Roperi sõpradeni. Seif, dokumendid – ta ei oska seletada.”
„Ei. Ta ei oska. Andke andeks.”
Selle hetkeni ei olnud Sophie talle otsa vaadanud. Nüüd lõpuks pööras ta ennast ja lasi oma nägu näha. Üks silm oli täiesti kinni paistetanud. Mõlemad näopooled tundmatuseni ära pekstud.
„Härra Pine, ma tahaksin, et te mind veidi sõidutaksite. Freddie ei ole ratsionaalne, kui tema uhkust riivatakse.”
Ikka sama hetk. Roper on süvenenud Sotheby kataloogi. Keegi pole tema nägu puruks tampinud. Kassikullast seinakell alles lööb. Absurdselt käitudes võrdleb Jonathan kella oma käekellaga ja saades jalad lõpuks vaiba seest lahti, astub seinakella juurde, avab klaasakna ja lükkab suurt seierit edasi, kuni kaks näitu klapivad. Põgene, varju, ütleb ta endale. Tõmbu madalale. Nähtamatus raadios mängib Alfred Brendel Mozartit. Tagaväljakul räägib jälle Corkoran, seekord itaalia keeles, mis pole nii kindel kui tema prantsuse keel.
Kuid Jonathan ei saa ära joosta ega varjuda. See vihaleajav naine tuleb mööda kaunistatud treppi alla. Jonathan ei kuule teda kohe, sest ta on paljajalu ja tal on seljas härra Meisteri poolt pealekauba kaasa antud vannitoamantel, ning kui Jonathan siis lõpuks kuuleb, julgeb ta vaevalt oma pilku tema peale tõsta. Naise pikad jalad on kümblusest roosad nagu titel ja kastanpruun juus õlgadele lahti kammitud nagu korralikul tüdrukul. Sõjameeste mälestuspäeva nelgilõhna on välja vahetanud sooja mousse de bain’i5 aroom. Iha teeb Jonathani peaaegu haigeks.
„Ja tavakohaseks värskenduseks lubage mul soovitada teile teie erabaari,” nõustab ta Roperi selga. „Härra Meisteri poolt isiklikult valitud ühelinnaseviski, viina kuuest eri riigist.” Mida veel öelda? „Aa, ja loomulikult ööpäevane teenindus nii teile kui teie kaaslastele.”
„No mina olen igatahes näljane nagu hunt,” ütleb tüdruk, leppimata sellega, et temast välja ei tehta.
Jonathan poetab talle kuiva administraatorinaeratuse. „Jah, teate, sel juhul tellige neilt ükskõik mida, mis te vaid soovite. Menüü on vaid üldine teenäitaja ja neile meeldib pööraselt, kui nad tööle pannakse.” Ta pöördub uuesti Roperi poole ja saatan ise sunnib teda veel üht sammu astuma. „Ja siin on olemas ka ingliskeelne kaabel-TV uudistekanal, kui peaksite soovima sõjasündmusi jälgida. Tuleb vajutada tolle kastikese rohelist nuppu ja siis üheksat.”
„Tänan, olen siin olnud, olen ka seda filmi vaadanud. Kas te skulptuuridest teate midagi?”
„Eriti mitte.”
„Mina ka mitte. Oleme siis paar parajaid. Heips, kullake. Oli mõnus vann?”
„Võrratu.”
Jeds kõnnib üle toa, tõmbab ennast madalasse tugitooli kerra, võtab toateeninduse menüü ja paneb ette täiesti ümmargused, väga väikesed, kuldraamidega ning Jonathani ärritunud veendumuse kohaselt täiesti tarbetud lugemisprillid. Sophie oleks neid pealael hoidnud. Brendeli perfektne jõeke on mereni jõudnud. Varjatud kvadrofooniline raadio annab teada, et Fischer-Dieskau esitab nüüd valiku Schuberti laule. Roper müksab teda õlaga. Vaatevälja servas paneb Jeds oma titeroosad jalad risti ja tõmbab vannitoamantli saba hajameelselt üle põlvede, ise samal ajal menüüd uurides. Hoor! karjub hääl Jonathani sisemuses. Libu! Ingel! Miks mind äkki painavad need teismelise fantaasiad? Roperi voolitud nimetissõrm on langenud ühele üle-lehe-illustratsioonile.
Artikkel nr 236, Venus ja Adonis, marmor, kõrgus koos alusega meeter seitsekümmend. Venus sõrmedega imetlevalt Adonise nägu puudutamas, nüüdisaegne koopia Canova teosest, signeerimata, originaal Villa La Grange’is Genuas, orienteeruv hind 60 000 kuni 100 000 Inglise naela.
Viiekümneaastane Apollo tahab osta Venust ja Adonist.
„Aga mis see roasty üldse tähendab?” küsib Jed.
„Ma usun, et te mõtlete rösti’t,” vastab Jonathan inimesena, kes asja paremini teab. „See on šveitsi kartulihõrgutis. Teatav pötskel-mötskel, ainult ilma pötskelita, millele on lisatud palju võid ja siis praetud. Sobib suurepäraselt inimesele, kes on näljane nagu hunt. Ja nad teevad seda kohutavalt hästi.”
„Kuidas nad teile tunduvad?” küsib Roper. „Lahedad? Ei ole lahedad? Ärge suhtuge asjasse leigelt. Ei, nood pole head – lihtsalt kartulikotletid, kallis, me sõime neid Miamis – mis te siis ütlete, härra Pine?”
„Ma arvan, et see oleneb õige palju sellest, kus nad olema hakkavad,” vastab Jonathan ettevaatlikult.
„Lilledega ääristatud teeraja lõpp. Pealt kinni kasvanud lehtlatunnel, selle lõpus vaade merele. Vaatega läände, vastu päikeseloojangut.”
„Kõige ilusam koht maailmas,” lisab Jed.
Jonathan on ta peale jälle kuri. Miks sa vait ei ole? Miks su pläma kostab nii lähedalt, kui sa räägid tegelikult teisest toaotsast? Miks see naine peab kogu aeg vahele segama, selle asemel et oma menüüd uurida?
„Päikesepaiste on garanteeritud?” küsib Jonathan oma kõige isalikuma naeratusega.
„Kolmsada kuuskümmend päeva aastas,” kostab Jed uhkelt.
„Aga jätkake,” õhutab Roper tagant. „Ma ei ole portselanist tehtud. Mis on teie otsus?”
„Kahjuks pole nad põrmugi minu maitse,” ütleb Jonathan pingutatult, kui on pisut aega järele mõelnud.
Miks