maha astunud, heidab kahe tooli vahele, tema väljasirutatud keha on maast küünra jagu kõrgemal. Seejärel astuvad kaheksa moosekanti, kellel on seljas punased kaherealised kuued, peas kolmnurksed kübarad ning jalas põlvsukad ja poleeritud messingpannaldega kingad, üksteise järel soonilise ja mitte eriti lihaselise, kuid väga pika keha peale, mis toetub toolidele ainult kaela ja kandadega. Eckenbergi rinnal, kõhul, puusadel ja jalgadel tasakaalu hoides mängivad nad ühe Brentneri menueti, samal ajal kui Eckenberg vahib oma kurbade pruunide silmadega taeva poole ja tal on ilme, nagu ta mõtleks oma lapsepõlve, õndsa ema või noorpõlvearmastuse peale.
Kolmas trummipõrin. Karl Johan von Eckenbergi kolmas number leiab aset nendesamade toolide vahel, ent alles siis, kui ta on tõusnud, võtnud vastu teenitud kiiduavaldused ja paariks minutiks lava alla peitunud. Kosununa, värskena ja õhetava näoga tuleb ta tagasi, tema pruunid silmad sädelevad, ta kummardab, heidab uuesti kahe tooli vahele, misjärel kaks abilist asetavad tema kõhule massiivse kivi. Ette astub kolmas abiline, kelle kostüüm on midagi sepa ja timuka riietuse vahepealset, käes kivivasar, ta tõstab selle kõrgele pea kohale ja viivitab. Jeesuse haavade nimel, löö! ütleb von Eckenberg valjul ja meloodilisel häälel. Vasar langeb, kivi lõheneb kaheks tükiks, millest üks langeb ühele, teine teisele poole. Karl Johan von Eckenberg tõuseb ja kummardab oma publikule. Üks poisike käib ringi, müts käes, samal ajal kui akrobaadid trikke teevad. Akendest loobitakse munakividele münte.
Aga ühel päeval ei ole rammumeest enam näha. Tema lava on turuplatsilt maha võetud ja akrobaatide trupp jäljetult kadunud. Morten pärib mõnelt kaubitsejalt ja nad räägivad, et von Eckenberg sai ühe etteaste ajal viga ja kanti oimetuna minema. Ta ei leia kedagi, kes teaks, mis selle mehega juhtus.
Mõne korra lubab Morten endale seda luksust, et võtab linnavärava juurest voorimehe, maksab lisatasu ja laseb end viia paar miili linnast välja, mõnda külasse. Gladsaxe, Husum, Ordrup, Herlev. Seal läheb ta maha, saadab voorimehe minema ja traavib mööda maanteed tagasi. Ta läheb läbi külade, kus hõljub seebiköökide ja parkalikodade hais nagu nakkust kandev udu, rasvane ja kleepuv, ta kõnnib mööda karjamaadest, kus lehmad rahulikult rohtu söövad, mööda taredest, kus vaikivad talumehed vaatavad teda mütsiserva alt.
Linnas pühendub ta raamatutele, aga jätab theologicum᾿i unarusse, eelistades loodusteadust. Teadmishimu ajel nuusib ta välja ja kuulab loenguid, mis käsitlevad kõike muud kui kolmainsust ja transsubstantsiatsiooni. Nii kuulab ta ühe professori loengut kogu maapealse elu hierarhilise klassifikatsiooni kohta, mille on loonud Linné. Kostab protestihääli, kuid ka aplodeerimist. See loeng, mis peetakse Komöödiateatris, sest ülikool on keeldunud selleks ruumi andmast, avab tema silmad uuel moel. Maailm on ühtekuuluv tervik! Banaalne tõdemus, kui inimene viimaks selleni jõuab, aga see pöörab tema teadvuse, maailmapildi ja ettekujutuse iseendast täiesti pahupidi: ma olen osa ühtekuuluvast tervikust!
Tema sõber Laust, kes õpib meditsiini, kutsub ta kaasa Norgesgadel, rahvasuus Bre᾿gadel asuvasse kirurgiaakadeemiasse, kus ta kuulab ettekandeid veresoonte ja luude ja närvide ja näärmete kohta. See on teekond sissepoole, nagu botaanika ja zooloogia on teekond väljapoole, aga niisama haarav ja niisama lõputu. Inimene asub keset igavikku. Siia on Issand meid paika pannud!
Koos Laustiga teenib ta natuke raha sel moel, et tõmbab kanalitest surnuid välja või annab mõnele linnavahile meelehead, et too hangiks surnukehi ja tooks need teaduskonna keldrisse, kus ootab professor oma noa ja külma pilguga. Hoides skalpelli kolme sõrme vahel, nagu see oleks sulepea ja nagu surnu kollakas nahk oleks pärgament, millele ta kavatseb mõned mõtted kirja panna, räägib ta oma tudengitele, mida nood peaksid eelseisva lahkamise ajal tähele panema. Ta teeb oma lõiked halastamatu täpsusega, paljastab kihthaaval surnu roheka helgiga lihased, laseb nende rõveda haisu visinal välja, tudengid itsitavad närviliselt või viskavad ladina keeles nalja ning sisikonna vikerkaarejume kandub ajapikku üle nende nägudele. Aga mitte Morten Falcki näole. Tema seisab, hommikune leib ja soe kört maos rahulikult loksumas, ja vahib süvenenult inimesi, kes kaotavad oma inimlikkuse ja jagunevad osadeks, millel on ladinakeelsed nimed. Närviniidid, lihaskiud, naha ja alusnaha peenelt eraldatud kihid ning rasvkude ja organid, koorevalged, lõheroosad, peedilillad, läikivad nagu lakitud. Professor eraldab ihuliikmeid torsode küljest, tema nuga lõikub koe sisse, lõhestab liigesekapsleid ning paljastab artereid ja veene, mille nimesid ta rõõmsalt üles loeb. Morteni meelest kõlab see nii, nagu ta hõikaks neid, justkui oleks see klassikalise Rooma kolleegiumi hommikune loendus. Arteria carotis! Nervus olfactorius! Musculus mastoideus! Morten kuulab professori seletusi, mille toonist kostub alati kahetsevat sarkasmi, ent ka solidaarsust surnuga. Sa olid selline, nagu meie oleme, ja meie muutume kunagi selliseks, nagu sina oled. Mõned üliõpilased vahetavad pärast keldris saadud šokki stuudiumi ja pühendavad ennast õigusteaduse õppimisele, lähevad tagasi isakoju või harivale reisile lõunamaale, kus paljud neist lõpetavad oma elupäevad palavikust vaevatud joodikutena. Morten Falck, ainus, kes teab, et ei saa omandada füüsikuse haridust, jääb paigale.
Lahkamistel on ta alaline vabakuulaja, ka pärast seda, kui Laust jääb haigeks ja peab stuudiumi pooleli jätma. Ta istub oma botaniseerimisploki ja söepulkadega hämaruses ning teeb detailseid anatoomilisi joonistusi. Professor kiidab neid ja kannab hoolt, et ruumi, rõsket keldrikrüpti, mille ajalugu kaob keskaja hämarusse, valgustataks korralikult moodsate lampidega. Ta julgustab Mortenit end tema õpilasena kirja panema. Aga stuudiumikohtade arv on piiratud ja kodust, Lieri koolmeistrimajast on antud keelavad ja manitsevad klauslid, ning Morten teab, et tema suhtelise majandusliku muretuse tingimus on see, et ta teoloogiastuudiumi ilma suurema puiklemiseta läbi teeb. Ta on õppinud juba kaks aastat, selle ajaga paljud juba lõpetavad stuudiumi, aga senikaua, kui ta seda stuudiumi jätkab ega lähe üle teisele alale, mille õppimiseks tal luba ei ole, suhtuvad kodused nõrkadesse hinnetesse ja edasilükkamistesse lõpmata kannatlikult. Iga kuu esimesel äripäeval käib ta advokaat Gilli juures ja saab oma kostiraha ning annab vastutasuks põhjalikult aru oma edusammudest ülikoolis.
Trükkali eluruumid massiivses neljakorruselises majas, mis on ehitatud viimase aja ehituseeskirjade kohaselt, see tähendab, pärast kahekümne kaheksanda aasta tulekahju, ja millel seepärast ei ole ohtlikku puust sõrestikku, asuvad hoovi pool. Paraaduks on Studiestrædel, aga perekond kasutab tihti hoovipoolset ust. Morten ei ole trükkali kodus kunagi sees käinud, see ei ole koht, kuhu vaene tudeng, kes üürib hoovivärava kõrval paiknevat tagasihoidlikku kambrit, võiks kutset oodata. Schultzi kolm tütart ajavad hoovis üksteist taga, mängivad keksu, hüppavad hüppenööriga ja mängivad laulumänge. Morten kuuleb nende pehmete nöörkingade laksumist kividel, nende naeru ja tülitsemist. Nad kasvavad üles tema akna all, algul väikesed tüdrukud, keda ta õieti tähelegi ei pane, heledad hääled ja trillerdav naer, mis kajab munakivisillutisega hoovis. Ta kuuleb nende hüppenööride vihinat ja näeb nende kleite, mis laotuvad laiali ja tõmbuvad kokku, laotuvad laiali ja tõmbuvad kokku, nii et nende jalalabad ja sääred ilmuvad vilksamisi nähtavale, ja nende krussis lokke, mis tantsivad õlgadel, pisut liiga ümaraid, etteulatuvaid ja kõrgeid otsaesiseid, selgeid, sügaval asetsevaid silmi ning nina ja suu vahelisi kolmnurki, mis on harmoonilised ja millest kiirgab heatahtlikku lõbusust. Siis lõpetavad nad hüppenööriga hüppamise. Nad tõmbuvad keset õue kasvava vahtra alla, kus seisab pink. Seal nad istuvad ja loevad, kõik kolm ühte ja sama raamatut, kõige suurem tüdruk keskel ja ülejäänud küünitavad end tema poole, kõlgutades jalgu. Morten Falck möödub neist mõnikord söögituppa minnes. Ta märkab, et nad kõõritavad tema poole ja itsitavad. Ta ei tea nende nimesidki, ta ei kõneta neid kunagi ja tal pole põhjustki neid kõnetada. Puberteedieelses eas tüdrukutes on tema arust midagi ärritavat ja eemaletõukavat, kogu see enesearmastus ja elurõõm ja imelise elu ootus, puhtad valged kleidid, nägusad pehmed kingad, juukselehvid, kõik, mis on pingul ja peidus. Kõik see, mida nad ei tea. Mõne aasta pärast pannakse nad tanu alla ja käima peale, kõht paisub ja nad sünnitavad, pritsides verd ja lima ning ohkides poollämbunult eetriga niisutatud taskuräti sisse. Teaduskonna keldris lahatavad surnud on paremad kui Schultzi-preilid, arvab Morten oma äsja omandatud künismi valguses. Vähemalt ei ole tühje lootusi, vaid ainult aus, kompromissitu kõdunemine.
Üks tüdrukutest, kõige vanem, paistab sellest kolmikust silma. Ühtäkki on ta kiiresti kasvama hakanud ja on õdedest peajagu