see oleneb ju ennustusest. Poiss muigab kavalalt. Pikk elu ja armuõnn ja rikkus pealekauba läheb muidugi kallimaks kui verejooksud, vaesus ja varstine surm.
Morten palub nende kruusid täis kallata. Ta küsib peremehelt, kas süüa saaks. Heeringat, ütleb peremees. Hea küll, kaks portsu heeringat. Poiss kargab toidu kallale. Ta räägib, suu hautatud kapsast ja rasvast heeringat täis, et enamasti rändab ta ringi ühe veiderdajate trupiga, tema ülesandeks on inimestele tulevikku ennustada. Issand on andnud mulle selle ande, et ma oskan inimeste sisse vaadata, loen neid nagu raamatut, mis sest, et ma lugeda ei oska, ainult oma nime oskan kirja panna.
Ja sa oskad minu sisse vaadata? küsib Morten.
Mhmh, mühatab poiss kahe suutäie vahel ja noogutab. Korraks lipsti sisse ja teiselt poolt välja. Lihtne.
Mida sa siis näed?
Sedasama, mida kõigi teiste seeski, sõnab poiss kergel toonil. Kui arvate, et olete kuidagi eriline, siis eksite. Aga kui tahate, et ma teile tulevikku ennustan, siis läheb see teile maksma kolm marka. See on talvel tavaline taks, muidu võtan ma viis.
Kõigepealt tahan ma sind proovile panna, et näha, kas sa oled oma tasu väärt. Oskad sa öelda, kas minu mõlemad vanemad elavad?
Poiss uurib oma sööki, justkui peituks Morteni saladused seal. Ta hakkab jälle vohmima. Elavad küll. Ja teie õde on hea tervise juures. Aga vennad on ammu surnud, puhaku nende hinged rahus.
Siiamaani edeneb hästi, ütleb Morten. Ta tunneb, et suu on pisut kuiv. Kas sa näed, mida mu õde teeb?
Ah, tema mängib oma pastoriga kahe peaga koletist. Poiss puhkeb laginal naerma.
Morten tunneb, et läheb näost kahvatuks. Kirstine? küsib ta.
Ei mina tea, mis ta nimi on. Aga ma näen valget kleiti ja musta kleiti, kuulen kirikukelli, huu, jube hääl, mulle see ei istu. Pastor paneb teist pastorit paari, on vast ilus vaatepilt! Ja pruutkleit on pealt valge, aga seest must ja räpane. Seda viimast lausub ta õela näomoonutusega.
Poisi juuksed, süsimustad ja rasvased, langevad silmadele, tema ilusas ülespidi suunurgas läigib süljepiisk ja süljepiisa külge on kleepunud leivaraas. See leivaraas liigub, kui poiss kõneleb. Morten sirutab käe välja ning pühib raasu nimetissõrme otsaga ära. Nende pilgud kohtuvad ja Morten küsib:
Kas ta on õnnelik?
Poiss naeratab. Ma arvan, et ta on rõõmus, igatahes ta naerab, aga surnupealuu naerab ju ka, kui tal on liha küljest ära kooritud, nii et ma ei tea. Ma olen selgeltnägija, ma näen inimestest läbi, mitte nende sisse, ma ei ole mingi hingelahkaja. Inimesed tema ümber on õnnelikud, seda on nende näost näha, nad said, mis tahtsid, aga tema enda kohta ma ei tea, tema nägu on nagu vesi, kui selle sisse kustakse. Ilm on imeilus, päike paistab helevalge kiriku peale, paistab helevalge kleidi peale. Ma ootan suve, kas sina ei oota, pastor, seda aega, kui lõoke lõõritab ja inimene võib minna, kuhu süda lustib. Siis saan ma jälle oma kambaga ringi rännata ja metsas magada.
Ja mina, ütleb Morten, kas sa minu tulevikku näed?
Ma näen hulka imelikke inimesi, kes tantsivad mäe otsas. Aga need ei ole ristiinimesed, nad pole mitte üks raas ristiinimeste moodi, nad on mustad ja räpased, aga nad on sinu sõbrad ja sa tantsid koos nendega. Ja ma näen tuld.
Tuld?
Leeke ja tulekerasid. Te olete mees, kellele meeldib tulega mängida, pastorihärra. Aga tule hammas teie peale ei hakka. Te pääsete tulest välja kulmugi kõrvetamata.
Poiss on söömise lõpetanud, ta on kummutanud kolm kruusi õlut. Nüüd vajub tema lõug rinnale. Ta hakkab norskama, õlad vajuvad alla, ülakeha libiseb seina najale. Morten istub veidi aega ja vaatab teda. Siis viskab ta lauale mõned margad ja läheb koju. Väljas on hakanud lund sadama.
Morten täidab oma kohustusi. Käib loengutel, tuubib ladina ja kreeka ja heebrea keelt ning loeb teoloogilisi teoseid, õpetab varjupaigapoisse, tervitab viisakalt neiu Schultzi, kui ta hoovis tema lähedusse satub. Neiu vaatab teda kuidagi ootavalt, justkui oleks midagi valmis mõelnud, mida öelda, kui nad kokku saavad, aga Morten ei malda kunagi temaga juttu ajada. Trükkal saab olukorrast vist niimoodi aru, et Mortenit vaevab õnnetu armastus tema tütre vastu. Ta patsutab Mortenile kaastundlikult õlale ja ütleb: kulla teoloogikus, anna aega, anna aega, kõik hea tuleb ära oodata. Morten noogutab ja püüab vapra austaja nägu teha. Tegelikult on see vaid roll, mida ta mängib. Ta ei mõtle neiu peale kuigi palju, kuigi teab, et peaks mõtlema, teab, et see oleks loomulik. Aga neiu on nii puhas ja rikkumata. Raske on ette kujutada, et tema kleidi ja särgi all on veel midagi peale kleitide ja särkide ja lõhnapilve.
Mortenile tuleb meelde, et õe kiri ootab lugemist. Kui kaua on see kinniselt sahtlis lebanud? Ta ei mäleta, millal ta selle sai. Võib-olla mõne nädala eest. Ema on Mortenile üht-teist kirjutanud õe plaanidest, heast uudisest. Jajah. Sündmus on juba aset leidnud. Ja Morten teadis seda juba siis, kui ta kõrtsis poisi vastas istus. Ta kangutab pitseri lahti, nii et ümbrik jääb terveks. Pikk kiri, mitu mõlemalt poolt täis kirjutatud lehte. Mu kallis vend Morten, kui sa seda kirja loed. See kõlab nagu enesetapja kiri, mida kirjutatakse, kui silmus ripub juba laes konksu otsas. See ongi hüvastijätt ja silmus on tal kaelas, pastorid on kohad sisse võtnud, üks tema kõrval ja teine altari juures, ja kirikukellad helisevad. Morten paneb kirja ära, lugemata seda lõpuni.
Nädal hiljem. Sama nädalapäev. Samasugune lumesadu, aga ilm on pisut pehmem. Poiss istub samas kõrtsis, kus eelmine kordki. Ta ei paista olevat üllatunud, kui Morten tema vastu istub.
Õhtust, härra.
Tere õhtust, mu laps.
Poiss muigab kõveralt.
Kas tulite selleks, et ma teile veel tulevikku ennustaksin?
Ei, ma ei tulnud ennustuse pärast. Ta tellib kaks kruusi õlut ja lükkab ühe üle laua. Poiss näeb täna erksam välja, silmade ümber on mingi kummaline joon, mis see on: iroonia või lihasekramp? Ja suu! Selle suu pärast tuligi Morten veel kord, see on mõistatus, vastamata küsimus. Ja Morten ei ole oma arust selline inimene, kes laseb küsimustel vastuseta jääda.
Ma tänan, ütleb poiss, tõstab kruusi ja joob.
Kas sa mäletad mind?
Te olete minu heategija. Te andsite mulle raha.
See peab paika.
Aga seda oli liiga palju. Ma pean teie heaks veel midagi tegema.
Olgu, olgu, eks näis, kas sa saad minu heaks midagi teha. Nagu öeldud, ei tulnud ma ennustuse pärast.
Ma võin näidata sulle midagi, mida sa pole enne näinud, ütleb poiss.
Mis see on? Morten vaatab teda uurivalt.
Härra on selle peale kindlasti sehr vergnügt und überrascht, ütleb poiss äkki saksa keelele üle minnes.
Ma olen nii mõndagi näinud, ütleb Morten. Pole just lihtne saavutada, et ma oleksin vergnügt, ja veel raskem on teha nii, et ma oleksin überrascht.
Poiss naerab. Ta ei käi peale. Ta hoiab oma trumpi peos, mis see ka ei oleks, ega kibele seda näitama.
Noh, mis see on? küsib Morten.
Sellega teenin ma talvel leiba. Sinusuguseid isandaid on palju, pastorihärra.
Ma ei ole üks nendest sinu isandatest, minu vajadused on täiesti normaalsed.
Naeratus jääb endiseks, enesekindlaks.
Eks näita siis, sõnab Morten.
Viis marka, ütleb poiss.
Ei tule kõne allagi. Kas sul häbi ei ole? Kolm.
Sinule näitan kolme eest, ütleb poiss. Ta tõuseb püsti, tõmbab püksid alla ja vaatab kavalalt naeratades Mortenile otsa.
Noo, tähendab Morten, kas sa arvad, et ma pole niisugust väikest kraani enne näinud. See pole killingitki väärt.
Leti ääres on vaikseks jäänud. Inimesed seisavad ja vaatavad nende