kulla tüdruk! ütleb ta.
Siis sajab nende ümber peenraha ja hermafrodiit võtab kõrtsikundede kiiduavaldused viisaka kummarduse ja galantse käeviipega vastu. Morten tõttab välja, jättes oma taldriku ja kruusi sinnapaika, ja põgeneb kuuesabade lehvides üle jäätunud rentslilompide. Selja tagant kuuleb ta meeste naerulaginat.
All kolisevad ja pöörlevad trükirullid, ladujad lajatavad tina ladumiskastidesse ja hõiguvad lõbusalt. Morten ärkab täies riides, üks king on jalast ära tulnud. Tänavalt kostab rakmete kõlinat, kabjaplaginat ja vankrirataste mürinat. Jumalaema kiriku kell lööb pooltundi. Keegi koputab uksele. Morten ajab end istuli ja hõõrub nägu. Ukse taga seisab Schultzide teenijatüdruk, käes kirjake. Morten tõuseb ja loeb selle läbi. Siis kägardab ta kirja kokku.
Möödub mõni päev. Ta peidab ennast neiu eest, hiilib vargsi loengutele, vargsi koju. Siis leiab ta end jälle õlletoast. Peremees noogutab äratundvalt ja toob kruusi õlut.
Kas läheb ports heeringat, härra?
Ei, aitäh. Täna mitte.
Ta vaatab ringi, aga poissi pole näha. Morten on otsustanud nimetada teda poisiks. Aga võib-olla ihaldab ta tüdrukut. Või kolmandat sugu, kui seda saab nõnda nimetada. Võib-olla tõmbab teda ligi lihtsalt bioloogiline veidrus. Tal on tunne, et see, mis täna õhtul juhtub, ja valikud, mida ta teeb, mõjutavad olulisel määral tema edaspidist elu.
Ta tunneb, et tema selja taga tuleb uksest külma tõmbetuult, märkab meeleolu muutumist teiste laudade ääres ja teab, mida see tähendab. Siis ilmub poiss tema vaatevälja ning istub tema vastu.
Jumala rahu, ütleb ta.
Morten noogutab. Poiss naeratab. Ta nipsutab peremehele sõrmi ja too toob kruusi. Morten vahib ainiti poissi. Ta näeb tema näojoontes tüdrukut. Aga kõneleb poiss.
Minu heategija. Teil on üllas ja suuremeelne süda. Ma näen seda. Teil ei ole tarvis häbeneda.
Ma ei häbene. Ma ainult küsin endalt, kes sa oled.
Tulge minuga valli äärde ja ma näitan teile, ütleb poiss. See läheb teile maksma kümme marka. Kui te minuga lõpetanud olete, saab teie hing rahu ja teist võib saada korralik kodanik ja te võite oma tüdrukuga kurameerida nagu kord ja kohus.
Valli rohtukasvanud nõlvu valgustavad hädiselt vallitänava poole avanevad aknad. Üks linnavaht tõkestab neil tee. Morten annab talle mõne killingi ja nad pääsevad läbi. Poiss viib ta ühe sara juurde. Ta koputab seinale signaali. Riiv lükatakse eest ja nad astuvad sisse. Väikeses kambris istub üks eit ja koob küünla hämaras valguses. Ta ei vaata üles. Nad lähevad edasi teise tuppa, kus on magamislavats ja ahi, muud ei midagi.
Kas tahate valgust? küsib poiss.
Jah, ütleb Morten. Palju valgust. Tema peas taob pulss, suu on kuiv. Miski ei või jääda teadmata, mõtleb ta. Inimene on sündinud vabana ja ometi on ta kõikjal ahelas!
Õlilamp pannakse põlema. Poiss võtab end riidest lahti, heidab lavatsile ja vaatab Morteni poole. Tema silmis on mingi teadmine, mis talle ei meeldi, ja see, kellest poiss midagi teab, on tema, Morten Falck, koolmeistri poeg. Morten vahib alasti keha. Vaatepilt on groteskne ja erutav. Morten ägab ja püüab seda köhatusega varjata. Siis tunneb ta, et üks käsi nööbib tema püksiaugu lahti ja riist kargab välja. Tüdruk naeratab tunnustavalt. Ta silitab riista ettevaatlikult, kuid lamab endiselt selili.
Kui te tahate minuga ühte heita, tuleb viis marka juurde maksta, ütleb ta.
Minu vajadused on täiesti normaalsed, ütleb Morten ja ägab jälle.
Tüdruk naerab. See paistab selgesti välja, härra. Vägagi normaalsed. Tema hääl on nüüd sootuks teistsugune. See on noore tütarlapse hääl.
Ta toetub küünarnukile ja suudleb riista alumist külge.
Keel sirutub välja, limpsab punase vilksatusena riistapead ja tõmbub tagasi hammaste vahele. Morten näeb, et tüdrukul – või tema sees elutseval poisil – on riist kikkis, kummardub ja katsub seda jäika poisinokut. See tundub olevat täiesti tavaline. Ta katsub munandikotti. Mõlemad munandid on olemas ja normaalse suurusega. Naisterahva suguorganeid ei paista alakehas olevat ja ka sugutung on igati mehelik, paneb Morten tähele. Ta sikutab peenist natuke ning tüdruk laseb temast lahti ja viskub tagasi lavatsile. Morten laskub tema kõrvale põlvili ja võtab tema riista suhu, lükkab keelega keerutades riistaotsalt eesnaha ära ja surub otsa vastu suulage, noogutades justkui mõtlikult pead. Samal ajal sirutab ta parema käe välja ning pigistab tüdruku rinda. Tüdruk tõmbub vibuna kaardu. Morteni suud täidab soe vedelik. Ta neelab selle alla. Tüdruk lõtvub ja keerab end pooleldi lämmatatud oigega külili.
Siis tõuseb Morten püsti, seisab ja vaatab teda. Tüdruku käsi varjab silmi, näib, nagu ta magaks. Morten silitab tema juukseid.
Siis paneb ta padjale kaks riigitaalrit, sätib end korda, ütleb eeskambris kuduvale eidele sõbralikult head aega ja läheb üle eikellegimaa tagasi.
Ta on jälle linnas, koduteel, eemal vallidest ja iseenda imelikust osast, mille ta sinna maha jättis. Ta ei saa päriselt aru, mis seal toimus, mõistab ainult, et see tegi ta rõõmsaks. Lumi langeb tasahilju, seda ei tülita ükski tuulehoog. Valged tänavad helgivad traanilampide ja akende napi valguse käes. Morten Falck traavib mööda Studiestrædet. Mõni tänav kaugemal laulab üks linnavaht mingit venivat keskaegset viisi, aga sõnu ei ole kuulda. Kell on vist tublisti üle kaheteistkümne. See kaunis meloodia ajab Morteni peast pisut ogaraks, ta teeb värskel jälgedeta lumel mõne tantsusammu, sooritab pirueti, joonistab saapaninaga lumele ringi, vaatab, kuidas kerge peen lumi saabaste ümber tuiskab. Ta peatub, vaatab ringi. Keegi ei ole teda näinud. Siis jätkab ta teekonda kodu poole.
Aulik härra!
Linnavaht on ühest kangialusest välja astunud ja tõstab käe.
Morten peatub. Tardub poole sammu pealt paigale.
Aulik härra, kordab vaht, kas te olete joobnud?
Ei, vastab Morten. Ta silmitseb mehe tursunud nina ja verd täis valgunud silmi. Aga sina oled küll! on tal tahtmine öelda.
Vaht jõllitab teda tõredalt. Kas ma saadan teid koju ja näitan tuld?
Aitäh, ei ole vaja. Minu elukorter on siit ainult kahe tänava kaugusel.
Enne kui vaht jõuab veel midagi öelda, pöörab ta Nørregadele ja tõttab kiirel sammul edasi trükkali maja poole.
Ma pean kõike teadma, mõtleb ta, hermafrodiidi sperma rasvane maik ikka veel suus. Ma tahan kõik teada saada, enne kui abiellun.
Veebruar läheb mööda, kätte jõuab märtsikuu. Muudkui sajab lund. Lumi keerleb ümber kirikutornide ning koguneb rentslisse ja majaseinte äärte. Talupojad ja kalamehed toovad oma kauba linna, vankrite all jalased. Hobuste sõõrmetest tõuseb valgeid aurusambaid, loomad rügavad ja rassivad, komistavad libedal jalgealusel, hirnuvad ja pruuskavad ja puistavad närviliselt pabulaid. Nende lakkadele ja tukkadele koguneb pitsvanikutena härmatis. Mortenil on valus vaadata, kui halvasti nende vaeste loomadega ümber käiakse. Linna tallid on viimseni täis. Talupojad, kes ei jõua õhtuks koju või vedelevad purujoobnult kõrtsis, jätavad oma loomad plangu või posti külge köide. Igal hommikul leiavad linnavahid öö jooksul koolnud hobuseid, kes ripuvad peadpidi rakmete küljes, peenikesed jalad ühele poole sirgu. Kui peremees välja ilmub, peab ta trahvi maksma. Loomakorjused viiakse linnast välja liimi- ja seebiköökidesse, mis töötavad ööpäev ringi, sest toorainet on nii palju.
Aga külmal ilmal on ka omad eelised. Rentslihais, mis on suurema osa aastast üks igavene nuhtlus, on peaaegu kadunud. Isegi kui sibid linna peldikuid tühjendavad, toimub see peaaegu ilma haisuta. Rotte ja hiiri pole ka enam nii palju. Morteni sängi alt seinavooderdise seest kostev igavene järamine ja nakitsemine vaibub ning lutikad kaovad pragudesse ja jäävad talveunne. Linn lõhnab söe- ja puusuitsu järele, see lõhn meeldib Mortenile, eriti segatuna jääkülma õhuga. Aga see õhk ei ole tervisele kasulik. See ajab teda köhima, terve linn kajab samasugusest köhast. Ta on kaks nädalat palavikuga pikali