rikkus loogikat silmanähtavalt asjaolu, et Rosie kasutas suukaudset kontraseptiivset tabletti, mille veamäär on vähem kui 0,5 % aastas, kui kasutada „õigesti”. Selles kontekstis tähendab „õigesti” „üks pill iga päev”. Ma ei uskunud, et isegi Rosie võiks olla nii lohakas ja nii lihtsas rutiinis vea teha.
Ma olen teadlik, et mitte kõik ei jaga mu vaateid, mille järgi planeerida on parem, kui lasta juhuslikel sündmustel pillutada oma elu ettearvamatusse suunda. Rosie maailmas, mida ma olin otsustanud jagada, oli võimalik kasutada bioloogiakeele asemel populaarpsühholoogia keelt, tervitada ootamatust ja unustada võtta elutähtsat ravimit. Kõik kolm neist sündmustest olid toimunud, kulmineerudes asjaolude muutusega, mis muutsid tühiseks apelsinimahla probleemi ja isegi Gene’i vaba semestri.
See analüüs sai mõistagi toimuda alles märksa hiljem. Olukord, milles ma vannitoas seistes viibisin, ei oleks saanud vaimse stressi mõistes hullem olla. Ma olin viidud ebakindla tasakaalu servale ja siis saanud hoobi maksimaalse kujuteldava jõuga. Tulemus oli vältimatu.
Hullusehoog.
See oli esimene juhtum pärast seda, kui Rosie ja mina olime kohtunud – tegelikult esimest korda pärast seda, kui mu õde diagnoosimata emakavälise raseduse tagajärjel suri.
Võib-olla seepärast, et ma olen nüüd vanem ja tasakaalukam või seepärast et mu alateadvus tahtis kaitsta mu suhet Rosiega, oli mul mõni sekund ratsionaalselt reageerida.
„Kas kõik on korras, Don?” küsis Rosie.
Vastus oli ilmselge ei, aga ma ei püüdnudki seda kuuldavale tuua. Kõik vaimsed ressursid olid suunatud hädaplaani ellurakendamisele.
Tegin käega pausimärgi ja jooksin. Lift oli meie korrusel, aga näis kuluvat terve igavik, kuni uksed avanesid ja siis minu sisenemise järel jälle sulgusid. Viimaks ometi sain vallandada oma emotsioonid ruumis, kus ei olnud ühtegi eset lõhkuda ega ühtegi inimest vigastada.
Kahtlemata paistsin ma hull, tagudes rusikatega vastu liftiseinu ja karjudes. Ütlen kahtlemata, sest olin unustanud vajutada esimese korruse nuppu ja lift sõitis alla keldrisse välja. Kui uksed avanesid, ootas seal Jerome, käes pesukorv. Tal oli seljas lilla T-särk.
Ehkki mu viha ei olnud talle suunatud, näis see nüanss talle märkamatuks jäävat. Ta tõukas käe mu rinna vastu, arvatavasti püüdes rakendada ennetavat enesekaitset. Ma reageerisin automaatselt, haarasin ta käsivarrest ja keerutasin teda ringi. Ta prantsatas vastu liftiseina, siis ründas mind uuesti, seekord rusikahoobiga. Nüüd reageerisin ma vastavalt võitluskunstide õpetusele, mitte enam emotsioonide järgi. Tõmbusin hoobi eest kõrvale ja tõrjusin, nii et ta oli kaitsetu. Oli ilmne, et ta mõistis olukorda ning ootas, et ma talle virutaksin. Selleks ei olnud mingit põhjust ja ma lasksin ta lahti. Ta jooksis trepist üles, jättes pesukorvi maha. Mul oli vaja ahtast ruumist välja pääseda ning ma järgnesin talle. Me mõlemad jooksime välja tänavale.
Algselt ei olnud mul mõttes kindlalt suunda ja ma jäin jooksma Jerome’i järel, kes aina tagasi vaatas. Viimaks põikas ta kõrvaltänavale ja mu mõtted hakkasid selginema. Ma pöörasin põhja poole, Queensi suunas.
Ma ei olnud varem Dave’i ja Sonia korterisse jalgsi kulgenud. Õnneks oli navigeerimine lihtne tänu loogilisele tänavanummerdussüsteemile, mis peaks olema kohustuslik kõigis suurlinnades. Olin jooksnud kiiresti ligikaudu kakskümmend viis minutit ning ajaks kui ma hoone juurde jõudsin ja kella vajutasin, olin ma higine ja lõõtsutasin.
Mu viha oli kokkupõrkes Jerome’iga hajunud; tundsin kergendust, et see ei olnud ajanud mind teda lööma. Mu emotsioonid olid kontrolli alt väljunud, aga mu võitluskunstidistsipliin oli neist jagu saanud. See oli rahustav, aga nüüd täitis mind üldine lootusetuse tunne. Kuidas ma oma käitumist Rosiele seletan? Ma ei olnud hullusehoo probleemi kunagi maininud, seda kahel põhjusel:
1. nii pika aja järel ja kõrgenenud õnnetaseme juures ei uskunud ma, et see võiks korduda;
2. Rosie võinuks mind hüljata.
Hülgamine oleks nüüd Rosie jaoks ratsionaalne valik. Tal oli põhjust pidada mind vägivaldseks ja ohtlikuks. Ja ta oli rase. Vägivaldsest ja ohtlikust mehest. See oleks tema jaoks kohutav.
„Halloo?” Sonia hääl kostis uksetelefonis.
„Siin on Don.”
„Don? Kas kõik on korras?” Ilmselt oli Sonia suuteline tuvastama mu hääle järgi – ja ilmselt ka tavapärase tervituslausungi ärajätmisest – et on kerkinud mingi probleem.
„Ei. On toimunud katastroof. Mitu katastroofi.”
Sonia vajutas ukse lahti.
Dave’i ja Sonia korter oli meie omast suurem, ent juba tulvil lapsevarustust. Mulle kerkis pähe mõte, et termin „meie” ei ole võib-olla enam kohaldatav.
Tajusin äärmist erutatust. Dave läks õlut tooma ja Sonia nõudis, et ma istuksin, ehkki tundsin end ringi kõndides mugavamalt.
„Mis juhtus?” küsis Sonia. See oli enesestmõistetav küsimus, aga ma ei olnud suuteline vastust formuleerima. „Kas Rosiega on kõik korras?”
Hiljem mõtlesin ma selle küsimuse äärmise tabavuse üle. See oli kõige loogilisem koht alustada ja see aitas mul ka teataval määral olukorda kõrvalt vaadata. Rosiega oli kõik korras, vähemasti füüsiliselt. Tundsin end rahulikumana. Ratsionaalsus naasis korrastama segadust, mille olid tekitanud emotsioonid.
„Rosiega ei ole mingit probleemi. Probleem on minuga.”
„Mis juhtus?” küsis Sonia uuest.
„Mind tabas hullusehoog. Mul ei õnnestunud oma emotsioone kontrollida.”
„Sa keerasid ära?”
„Keerasin kuhu?”
„Kas nii Austraalias ei öelda? Kas sa keerasid arust ära?”
„Õigus. Mul on mingisugune psühhiaatriline probleem. Ma ei ole sellest Rosiele kunagi rääkinud.”
Ma ei olnud kunagi kellelegi rääkinud. Ma ei olnud kunagi möönnud, et olin põdenud mõnd vaimset haigust, välja arvatud kahekümnendate eluaastate alguses depressiooni, mis oli sotsiaalse eraldatuse otsene tagajärg. Ma leppisin sellega, et mu aju oli seadistatud teisiti kui enamikul inimestest, või täpsemalt öeldes paiknes mu aju seadistus inimese erinevate konfiguratsioonide spektri ühes ääres. Mu sünnipärased loogilised oskused olid märgatavalt paremad kui interpersonaalsed oskused. Minusuguste inimesteta ei oleks meil ei penitsilliini ega arvuteid. Aga kakskümmend aastat tagasi olid psühhiaatrid varmad diagnoosima vaimse häire. Olin alati arvanud, et nad eksisid, ning peale depressiooni ei oli kusagil jäädvustatud ühtegi kindlat diagnoosi, aga hullusehoo probleem oli mu argumentatsiooni nõrk koht. See oli reaktsioon irratsionaalsusele, aga see reaktsioon ise oli irratsionaalne.
Dave naasis ja ulatas mulle õlle. Ta oli kallanud ühe klaasi ka endale ja jõi poole sellest kiiresti ära. Dave’il on tõsise kaaluprobleemi tõttu keelatud õlut juua, välja arvatud meie ühistel õhtutel. Võib-olla oli nüüd tegu leevendavate asjaoludega. Olin konditsioneerist hoolimata ikka higine ja jook jahutas mind. Sonia ja Dave olid suurepärased sõbrad.
Dave oli pealt kuulanud ning kuulnud mu ülestunnistust psühhiaatrilise probleemi kohta. „Sa ei ole ka mulle seda kunagi öelnud,” ütles ta. „Mis laadi…?”
Sonia kakestas teda. „Vabanda meid korraks, Don. Ma tahan Dave’iga omavahel rääkida.” Tema ja Dave läksid kööki. Ma teadsin, et tavakohaselt oleksid nad pidanud kasutama mõnesugust ettekäänet varjamaks seika, et nad tahtsid rääkida minu kuulmata. Õnneks ei solvu ma kergesti. Dave ja Sonia teavad seda.
Dave naasis üksi. Ta õlleklaas oli jälle täis valatud.
„Kui tihti seda on juhtunud? Hullusehooge?”
„Rosiega on see esimest korda.”
„Kas sa lõid teda?”
„Ei.” Ma tahtsin vastata „loomulikult mitte”, aga miski ei ole kindel, kui loogiline mõtlemine on