selle andeks. Lase edasi.”
Ma jätkasin ale’ide nõuetekohase säilitamise reeglite kirjeldamist. George näis minu teadmistega rahul olevat.
„Nutikas mees,” ütles George. Ta pöördus Dave’i poole. „Mulle meeldivad mehed, kes oma piiratuse ära tunnevad ja abi paluvad, kui vaja on. Nii et Don vaatab siis minu õlle järele?”
„Noh, ei,” ütles Dave. „Don on rohkem nagu … konsultant.”
„Selge ja klaar jutt,” ütles George. „Kui palju?”
Dave’il on kindel ärieetika. „Ma pean selle välja arvutama,” vastas ta. „Kas sa oled varustusega rahul?” Dave viitas külmutusseadmetele, isolatsioonile ja torustikule, mis lae poole tõusis.
„Mis sa arvad, Don?” küsis George.
„Ebapiisav isolatsioon,” ütlesin ma. „Elektritarbimine on ülisuur.”
„Ei ole vaeva väärt. Mul oli majahaldajaga juba niigi küllalt tüli. Talle ei meeldi, et ma lakke auke teen. Ma säästan tüli selleks ajaks, kui keerdtrepi sisse panen.” Ta naeris. „Muidu on kõik korras?”
„Õige.” Ma usaldasin Dave’i.
George viis meid üles. Korterina oli see hämmastav, aga Inglise pubina täiesti tavapärane. Seinad olid eemaldatud, et ühendada kolm magamistuba elutoaga, ruum oli sisustatud mitmete puulaudade ja toolidega. Baar oli varustatud kuue kraaniga, mis olid torude kaudu ühendatud alakorruse õllekeldriga ja kõrgel seinal asetses nurga all suur teleriekraan. Oli olemas koguni lava ansambli jaoks, koos klaveri, trummide ja võimenditega. George oli väga sõbralik ja tõi meile ühest baarikülmikust väikepruulikodade õlled.
„Rämps,” ütles ta, kui me neid rõdul rüüpasime, vaadates üle Hudsoni jõe New Jersey poole. „Hea kraam peaks siia jõudma esmaspäeval. See tuli sama paadiga mis meiegi.”
George läks sisse tagasi ja naasis väikese nahkkotiga.
„Noh, räägi nüüd halvad uudised ära,” ütles ta Dave’ile, kes tõlgendas seda arve küsimisena ning ulatas talle kokkuvolditud paberi. George silmitses seda põgusalt, siis tõmbas kotist välja kaks suurt sajadollariste patakat. Ta andis ühe Dave’ile ja luges teisest välja kolmkümmend neli sedelit.
„Kolmteist tuhat nelisada. Üsna täpne. Maksusõpra pole vaja tülitada.” Ta andis mulle oma visiitkaardi. „Helista aga, kui mõni mure on, Don.”
George oli teinud selgeks, et tahtis, et ma kontrolliksin keldrit hommikuti ja õhtuti vähemasti esimesed viis nädalat. Dave vajas lepingut. Ta oli kindlast töökohast loobunud, et omaenese ettevõtet alustada, enne kui Sonia rasedaks jäi, ja ta ei teeninud kuigi palju raha. Hiljaaegu olid tal puudunud vahendid pesapallipiletite jaoks. Sonia kavatses pärast lapse saamist töötamise lõpetada, mis omakorda kasvataks kulusid.
Dave oli mu sõber, seega ei olnud mul valikut. Pidin oma päevakava muutma, et mahutada sinna iga päev kaks sõitu Chelseasse.
Meie maja ees peatas mind majahaldur, keda ma tavaliselt vältisin mõningaste kaebuste võimaluse tõttu.
„Härra Tillmann, me oleme saanud ühelt teie naabrilt tõsise kaebuse. Ilmselt te ründasite teda.”
„Väär. Tema ründas mind, ja mina kasutasid minimaalsel vajalikul määral aikidot, et ära hoida meie mõlema vigastusi. Samuti muutis ta mu naise aluspesu lillaks ja solvas teda vägisõnadega.”
„Nii et te siis ründasite teda.”
„Väär.”
„Ära siin kõla mulle midagi vääralt. Te just ütlesite, et kasutasite karated.”
Ma tahtsin vastu vaielda, aga enne kui midagi öelda sain, võttis ta juba sõna.
„Härra Tillmann, sellesse majja pääsemiseks on nii pikk ootejärjekord.” Ta tegi käte vahele vahemiku viisil, mis ilmselt pidi ta väite kinnitamiseks tõendust pakkuma. „Me viskame teid välja, teie korteri võtab keegi, keegi normaalne, juba järgmisel päeval. Ja see ei ole niisama hoiatus – ma räägin omanikega. Meil ei ole siia veidrikke vaja, härra Tillmann.”
5
Mu ema laupäevaõhtune Skype’i-kõne Sheppartonist saabus kavakohaselt kell 19.00 New Yorgi suveaja järgi; 9.00 Ida-Austraalia vööndiaja järgi.
Perekonna rauapood püsis pinnal; minu vend Trevor peaks rohkem väljas käima ja endale Rosie-taolise tüdruku leidma; mu onu paistis paranevat, jumal tänatud.
Võisin emale kinnitada, et minul ja Rosiel läheb hästi, tööl läheb samuti hästi ja igasugune tänu mu onu paranenud väljavaadete eest tules suunata pigemini arstiteadusele kui jumalusele, kes eeldatavasti oli lasknud mu onus vähil areneda. Ema selgitas, et ta kasutas lihtsalt üht ütlust, mitte ei esitanud teaduslikku tõendit sekkuva Jumala kaitseks, Jumal hoidku, mis on samuti lihtsalt ütlus, Donald. Meie vestlused ei olnud kolmekümne aasta jooksul kuigivõrd muutunud.
Õhtusöögi ettevalmistamine oli ajanõudlik, kuna sušiliuale kuulus märgatav hulk komponente ja ajaks, kui Rosie ja mina lauda istusime, ei olnud ma ikka veel Gene’i puudutavat informatsiooni edastanud.
Ent Rosie tahtis rääkida rasedusest.
„Ma vaatasin veebist järele. Tead, beebi ei ole isegi mitte veel sentimeetri pikkune.”
„Termin beebi on eksitav. See ei ole blastotsüstist veel kuigivõrd edasi arenenud.”
„Ma ei kavatse seda blastotsüstiks kutsuda.”
„Embrüo. Ta ei ole veel loode.”
„Tähelepanu, Don. Ma ütlen seda ainult korra. Ma ei taha kuulda nelikümmend nädalat tehnilisi kommentaare.”
„Kolmkümmend viis. Rasedusaja alguseks arvestatakse tavapäraselt kaks nädalat enne eostust ja meie arvamuse järgi toimus see sündmus kolm nädala tagasi, järgnedes filmi „Puhkus Roomas” imiteerimisele. Mis peab saama kinnituse meditsiinieriala professionaalidelt. Kas oled arsti juurde aja kinni pannud?”
„Ma sain rasedusest teada alles eile. Igal juhul minu jaoks on see beebi. Potentsiaalne beebi, selge?”
„Beebi uusarendusena.”
„Nii.”
„Suurepärane. Niisiis võib viitesõnaks olla Beebi Uusaren-Dusena. B.u.d.”
„Bud? Kõlab nagu seitsmekümne viie aastane mees. Kui ta on poiss.”
Sugu kõrvale jättes on statistilistelt tõenäoline, et Bud jõuab seitsmekümne aasta vanuseni, eeldades, et areng ja sünd on edukas ning keskkonnas, millel statistika põhineb, ei toimu suurt muutust nagu näiteks tuumaholokaust, seda liiki meteoriit, mis põhjustas dinosaurust väljasuremise…”
„… isa, kes surnuks räägib. Ikkagi on see mehenimi.”
„Ühtlasi taimeosa nimi[1.]. Lille eelkäija. Lilli peetakse feminiinseteks. Sinu nimel on seos lilledega. Bud on täiuslik. Lillede paljunemismehhanism. Rosebud, roosipung. Rosie-bud…”
„Olgu, olgu. Ma mõtlesin, et beebi, tulevikus rääkides, võiks magada elutoas. Kuni me leiame endale suurema koha.”
„Loomulikult. Me peaksime ostma Budile välivoodi.”
„Mida? Don, beebid magavad hällis.”
„Ma mõtlesin hilisemale ajale. Kui ta on voodi jaoks küllalt suur. Me peaksime ühe juba nüüd ostma. Et oleksime ette valmistatud. Me võime homme minna voodikauplusse.”
„Meil ei ole veel voodit vaja. Meil ei ole isegi hälli vaja veel tükk aega osta. Ootame parem, kuni teame, et kõik on korras.”
Ma valasin välja selle õhtu viimase Pinot gris’ ja soovisin, et pudelis oleks rohkem olnud. Vihjamine ei viinud mind kuhugi.