minu tasakaalu tegelikult üldse. Mu järgmine samm tundus nii ilmselge, nii loomulik, et otsus langetas end praktiliselt ise. Lahkusin armastatud töökohalt, et kolida koos Larryga tagasi itta – igal juhul parim risk, mille ma eales võtnud olen.
Maandusime Larryga New Yorgis 1998. aastal – tema oli meesteajakirja toimetaja ja mina vabakutseline produtsent – ning seadsime end sisse ühes West Village’i liftita kortermajas. Ühel soojal maikuu õhtupoolikul helises uksekell. Töötasin kodus ja polnud ikka veel pidžaamat seljast võtnud.
„Kes seal on?“ küsisin läbi fonoluku.
„Miss Kerman? Inspektorid Maloney ja Wong.“
„Jah?“ Mõtlesin, mida kohalikud võmmid sellest majast tahavad.
„Kas me saaksime teiega hetke rääkida?“
„Mis teemal?“ Äkitselt tundus asi kahtlane.
„Miss Kerman, ma arvan, et meil oleks parem rääkida silmast silma.“
Maloney ja Wong, tursked mehed erariietes, ronisid viis korrust üles ja võtsid elutoas istet. Rääkis ainult Maloney, Wong samal ajal silmitses mind ilmetult.
„Miss Kerman, me oleme USA tolliameti inspektorid. Tulime teatama, et Chicago föderaalkohus on esitanud teile süüdistuse narkootikumide salakaubaveos ja rahapesus.“ Ta ulatas mulle paberilehe. „Te peate ilmuma kohtusse sel kuupäeval ja selles kohas. Kui te kohtusse ei ilmu, võetakse teid vahi alla.“
Vaatasin teda vaikselt silmi pilgutades ja mu meelekohtade veresoontes hakkas äkitselt vasardama, nagu oleksin väga kiiresti mitu miili maha jooksnud. Müra minu peas hirmutas mind. Olin mineviku seljataha jätnud, hoidnud seda salajas kõigi, isegi Larry eest. Kuid nüüd oli see aeg läbi. Olin rabatud sellest, kui füüsiline mu hirm tundus.
Maloney võttis kirjutusaluse ja paberi ning küsis nagu jutujätkuks: „Kas te soovite anda ütlusi, miss Kerman?”
„Ma arvan, et mul oleks parem rääkida oma advokaadiga, eks ole ju, inspektor Maloney?“
Koperdasin kesklinna Larry kontorisse, suutes enne seda vaevu meeles pidada pidžaama tänavariiete vastu vahetada. Sikutasin Larry puterdades õue West 22nd Streetile.
„Mis lahti? Oled sa minu peale vihane?“ küsis ta.
Tõmbasin sügavalt hinge, sest ei suutnud muidu rääkida. „Mulle on föderaalkohtus esitatud rahapesu ja narkoveo süüdistus.“
„Mida?“ Larryle näis see nalja tegevat. Ta vaatas ringi, nagu osaleksime mõnes salajases tänavateatri etenduses.
„See on tõsi. Ma ei mõtle seda välja. Tulin otse kodust. Föded käisid seal. Ma pean saama helistada. Mul on vaja advokaati. Kas ma võin su telefoni kasutada?“
Oot, võib-olla ma ei tohikski üldse telefoni kasutada. Võib-olla kuulatakse pealt kõiki telefone, mis on kaudseltki minuga seotud, kaasa arvatud neid, mis asuvad Larry kontoris. Iga hullumeelne, paranoiline asi, mida Nora oli mulle rääkinud, röökis mu peas ja nõudis tähelepanu. Larry vaatas mind, nagu oleksin aru kaotanud.
„Ma pean saama kellegi teise mobiiltelefoni! Kelle omalt ma võin helistada?“
Mõni minut hiljem seisin ma Larry kontori tuletõrjetrepil, helistades ühe tema kolleegi telefonilt San Francis-cosse oma sõbrale, kes oli minu tuttavate kõrge lennuga advokaatide seas kõige tähtsam nina. Ta võttis toru.
„Wallace, Piper siin. Kaks föderaalagenti käisid just mul kodus ja ütlesid, et mind süüdistatakse rahapesus ja narkoveos.“
Wallace naeris. Sellise reaktsiooniga harjusin ma lõpuks ära, sest just niiviisi võtsid sõbrad vastu uudise mu täbarast olukorrast.
„Wallace, ma räägin kuramuse tõsiselt. Mul pole aimugi, mida teha. Ma olen täitsa närvis! Sa pead mind aitama.“
„Kustkohast sa helistad?“
„Tuletõrjetrepilt.“
„Mine otsi telefoniautomaat.“
Läksin tagasi Larry kontorisse. „Ma pean leidma telefoniautomaadi.“
„Kullake, mida põrgut sinuga toimub?“ küsis ta. Ta paistis olevat meeleheitel, mures ja natuke pahane.
„Ma tõesti ei tea. Ma pean kõne tegema. Tulen tagasi ja otsin su üles.“
Kui Larry hiljem kuulis olukorra kokkuvõtlikku (ja tõenäoliselt kaugeltki mitte ladusat) selgitust, jäi ta ebatavaliselt vaikseks. Ta ei karjunud mu peale, et miks ma polnud talle juba enne, kui oma elud ühendasime, rääkinud, et olen endine kurjategija. Ta ei nuhelnud mind selle eest, et olen hoolimatu, mõtlematu, isekas idioot. Kui tühjendasin oma säästukonto, et maksta advokaaditasud ja kautsjon, ei andnud ta mõista, et vahest olen ma peale enda elu suutnud rikkuda ka tema oma. Ta ütles: „Me lahendame selle.“ Ta ütles: „Kõik saab korda. Sest ma armastan sind.“
Tol päeval sai alguse pikk ja piinarikas rännak läbi USA kriminaalkohtu süsteemi labürindi. Wallace aitas mul leida advokaadi. Seistes silmitsi oma senise elu lõpuga, võtsin tüüphoiaku, mida kasutasin siis, kui asjad kasvasid üle pea ja ma olin hirmul: sulgusin endasse, kinnitades, et olen silmini jamas ja et see pole mitte kellegi teise kui mu enda süü. Pidin probleemile ise lahenduse leidma.
Aga ma ei olnud selles jamas ihuüksi, mu perekond ja mitte midagi kahtlustav elukaaslane tegid selle haletsusväärse retke kaasa. Larry, minu vanemad, vend ja vanavanemad – nad kõik olid kogu rännaku mulle toeks, kuigi olid vapustatud ja tundsid piinlikkust mu senimaani varjatud kuritegeliku mineviku üle. Isa tuli New Yorki ja me veetsime neli piinarikast tundi, kui sõitsime UusInglismaale, kus suvitasid mu vanavanemad. Ma ei tundnud end moodsa, laheda, seiklusliku, teisitimõtleja ega mässulisena. Tundsin üksnes seda, et olen tahtlikult haavanud ja petnud kõiki, keda kõige rohkem armastan, ning oma elu lörri keeranud. See, mida ma olin teinud, oli nende inimeste jaoks üle mõistuse. Istusin vanaema ja vanaisa elutoas perekonna kiirnõupidamisel, häbist kange, sellal kui nemad mind tundide kaupa küsitlesid, püüdes toimuvast kuidagimoodi aru saada. „Mida sa ometi kogu selle rahaga tegid?“ küsis vanaema viimaks täielikus segaduses.
„Tead, vanaema, tegelikult ei teinud ma seda üldse raha pärast,“ vastasin ebakindlalt.
„Oh, Piper, taeva päralt!“ nähvas ta. Ma polnud üksnes häbiplekk ja pettumus, vaid ka idioot.
Ta ei öelnud, et ma olen idioot. Mitte keegi ei öelnud tegelikult, et ma olen häbiplekk, ega ka seda, et ma olen pettumus. Polnud vajagi. Ma teadsin seda ise. Uskumatul kombel ütlesid ema, isa ja vanavanemad – kogu mu perekond –, et nad armastavad mind. Nad olid minu pärast mures. Nad tahtsid mind aidata. Kui lahkusin, kallistas vanaema mind kõvasti, peenikesed käsivarred ümber mu rinnakorvi surutud.
Kuigi pere ja paar sõpra, kellele asjast rääkisin, suhtusid toimuvasse tõsiselt, kahtlesid nad, kas selline „kena blond naine“ nagu mina võiks kunagi vanglasse sattuda, kuid advokaat tegi olukorra tõsiduse mulle kiiresti selgeks.
Föderaalkohtu süüdistuse organiseeritud kuritegevuses oli vallandanud minu ekskallima narkootikumide salakaubaveole rajatud äri kokkuvarisemine. Nora, Jack ja veel kolmteist inimest (kellest mõnda ma teadsin ja mõnda mitte), kaasa arvatud Aafrika narkoparun Alaji, said samasuguse süüdistuse nagu mina. Nora ja Jack olid mõlemad vahi all ning keegi nende seast oli näidanud näpuga ja nimetanud nimesid.
Polnud oluline, kui halvasti minu ja Nora suhted olid lõppenud, ent ma poleks uneski osanud arvata, et ta võiks mind enda naha päästmiseks üles anda. Aga kui advokaat saatis mulle süüdistustoimiku – tõendid, mida valitsus oli minu vastu kogunud –, sisaldasid need Nora üksikasjalikku ülestunnistust, mis kirjeldas mind Euroopasse sularaha viimas. Elasin täiesti uues maailmas, sellises, kus minu saatuse otsustavad „süüdistus organiseeritud kuritegevuses“ ja „karistuse alammäär“.
Sain teada, et organiseeritud kuritegevuse süüdistuse korral ei käsitleta mitte iga õigusrikkumise juhtumit eraldi, vaid antakse kohtu alla kuritegude kavandamises osalenud grupp tervikuna. Kuritegelikku rühmitusse kuulumise süüdistus esitatakse sageli „kaaskonspiraatori“