ja liigutatud ja erutatud, et ei suutnud enam mitte midagi kuulata. Ma vaid karjusin: „Jah!“ Karbis oli seitse kullast sõrmust, igaüks õhuke kui manillapaber, kandmiseks korraga. Ta oli hankinud sõrmuse ka endale, peenikese hõberõnga, mille ta närviliselt sõrme pani.
Minu perekond sattus ekstaasi. Larry vanemad samuti, kuid hoolimata minu ja nende poja suhte pikkusest oli paljutki, mida nad oma tulevase minia kohta ei teadnud. Nad olid minu vastu alati head ja lahked olnud, kuid ma kartsin kohutavalt, kuidas nad reageerivad mu vastikule saladusele. Carol ja Lou olid teistsugused kui minu endistest hipidest vanemad: nad olid 1950-ndate keskkoolikallimad, kes olid pärit alternatiivkultuurieelsest ajast. Nad elasid ikka veel selles samas pastoraalses maakonnas, kus nad üleski olid kasvanud, ning käisid jalgpallimatšidel ja advokatuuri õhtusöökidel. Ma ei uskunud, et nad suudavad mõista mu nooruspõlve võlutust ühiskonna alumisest kihist, osalust rahvusvahelises narkokaubanduses ja eelseisvat vangistust.
Nüüdseks oli minu süüdimõistmisest möödunud juba rohkem kui viis aastat. Larry arvas, et on oluline rääkida toimuvast ka tema vanematele. Otsustasime seda kõigepealt harjutada mõne teise inimese peal, kasutades taktikat, mida Larry kirjeldas kui „räägi tõtt ja pane jooksu“. Reaktsioonid olid üsna ühesugused: sõbrad naersid pööraselt, seejärel oli vaja neid veenda, et tegemist on tõsijutuga, ning siis tundsid nad õudust ja hakkasid minu pärast muretsema. Sõprade reaktsioonidest hoolimata olin tõsiselt hirmul, et tulevase ämma ja äia juures pöörab õnn mulle selja.
Larry helistas oma vanematele ja ütles, et meil on vaja nendega silmast silma midagi tähtsat arutada. Ühel augustikuu õhtupoolikul asusimegi lõuna poole teele, jõudsime kohale hilja ja sõime klassikalist suvist õhtusööki: steiki, maisitõlvikuid, suuri mahlaseid Jersey tomateid ja maitsvat virsikuvormi. Istusime Larryga köögilaua taga teineteise vastas. Carol ja Lou nägid välja enam kui närvilised, kuid mitte just hirmunud. Usun, et nad eeldasid, et asi on minus ja mitte Larrys. Viimaks lausus Larry: „Halvad uudised, aga see pole vähk.“
Lugu voolas koos Larry vahelesegamistega minust välja, mitte täiesti ladusalt, aga vähemalt oli see väljas nagu pind sõrmest.
Carol istus minu kõrval, ta võttis mul käest kinni, pigistas seda kõvasti ja ütles: „Sa olid ju noor!“
Lou püüdis seda radikaalselt uut informatsiooni oma peas korrastada, lülitudes juristirežiimile ning esitades küsimusi süüdistuse, advokaadi, kohtu ja selle kohta, kuidas ta saaks mind aidata. Ja kas ma olin heroiinisõltlane?
Larry perekonna imekaunis vastuolu avaldus selles, et kui midagi väikest läks viltu, oli tegemist sama hästi kui Titanicu uppumisega, ent kui neid tabas tõeline katastroof, olid nad just need, keda sa tahtnuks oma päästepaati. Olin oodanud süüdistamise ja eemaletõukamise plahvatust, ent selle asemel sain neilt tugeva kallistuse.
Viimaks keeldus Suurbritannia Alajit Ameerikale välja andmast ja lasi ta hoopis vabaks. Minu advokaat seletas, et nigeerlasena on Alaji Rahvaste Ühenduse kodanik ja saab osa Briti seaduste teatavast kaitsest. Väike veebiotsing paljastas, et tegemist on Aafrika jõuka ja võimsa ärimees-gangsteriga, ning polnud raske ette kujutada, et tal on sidemeid, mis võimaldavad sellistel tüütutel asjadel nagu väljaandmise kokkulepped hajuda.
Lõpuks oli USA prokurör Chicagos valmis minu asjaga edasi liikuma. Et valmistuda karistuse määramiseks, kirjutasin kohtule isikliku tunnistuse, lõpetasin vaikimise sõprade ja kaastöötajate ees ning palusin neil koostada kirju, milles kinnitaksid mu iseloomustust ja paluksid kohtunikult leebet suhtumist. Pöörduda inimeste poole, keda olin tundnud aastaid, tunnistada üles oma olukord ning neilt abi paluda oli uskumatult raske ja alandlikkusele sundiv kogemus. Nende ühine reaktsioon lõi mind jalust, olin pannud end valmis eemale tõukamiseks, sest teadsin, et neil inimestel on õige mitu põhjust abist keelduda. Selle asemel rabas mind nende lahkus ja mure. Ma nutsin iga kirja kohal, ükskõik, kas see kirjeldas mu lapsepõlve, sõprussuhteid või tööeetikat. Igaüks püüdis edasi anda seda, mis tema meelest oli minus olulist ja oivalist ning mis käis risti vastu sellele, kuidas ma ise end tundsin – üdini väärituna.
Kate, üks mu parimaid kolledžisõpru, kirjutas kohtunikule nii:
Usun, et tema otsus astuda kuritegelikule teele oli osaliselt ajendatud tundest, et ta on maailmas ihuüksi ja peab ise enda eest hoolitsema. Pärast nende otsuste tegemist on tema suhted teiste inimestega muutunud ja sügavamaks saanud. Usun, et nüüd teab ta, et tema elu on läbi põimunud teiste, teda armastavate inimeste eludega…
Viimaks jõudis lähedale karistuse määramise päev. Kuna peaaegu kuus ootamisaastat oli mu peas kajanud klišee „mis ei tapa, teeb tugevaks“, pidin ma arvesse võtma tõde, mida see sarnaselt enamikule päevinäinud ja äraleierdatud mõtteteradele sisaldab. Olin pakist tõmmanud pettuse, paljastuse, häbi, pankrotiohu ja ise endale kehtestatud isolatsiooni kaardid. Mängimiseks oli see kaunikesti vilets käsi. Ja ikkagi polnud ma selles mängu etapis üksi. Perekond, sõbrad, kolleegid – kõik need head inimesed keeldusid mind hülgamast hoolimata aastatetagusest põlastusväärsest, taltsutamatust ja hoolimatust käitumisest ning probleemide lahendamiseks kasutatud „olen ligipääsmatu kindlus“ meetodist. Kuna kõik need head inimesed armastasid mind piisavalt palju, et appi tulla, siis ehk polnudki ma nii halb, nagu mulle endale tundus. Võib-olla leidus minus kübeke midagi, mis vääris nende armastust.
Lendasime Larryga uuesti Chicagosse ja kohtusime mu advokaadi Pat Cotteriga päev enne karistuse määramist. Lootsime saada lühemat karistusaega kui 30 kuud ning tänu Pati põhjalikele, üksikasjalikele ja veenvaile juriidilistele pingutustele nõustus prokurör jätma meie taotluse vaidlustamata. Näitasin Patile rõivaid, mida kohtusaali selga panna: üks minu peentest „loovdirektori“ pükskostüümidest, militaarne tumesinine mantelkleit, mis oli mu kõige konservatiivsem riideese, ning lisavariandina eBay oksjonil võidetud kostüüm 1950-ndate country club’i stiilis jakist ja seelikust – kreemikas, suure õrnsinise ruuduga. „See on kõige parem,“ ütles Pat viimasele kostüümile osutades. „Me tahame, et kohtunikule kangastuks sind vaadates tema enda tütar või vennatütar või naabritüdruk.“ Tol ööl ei suutnud ma uinuda ja Larry klõpsas hotelli televiisori joogakanalile, kus nõtke ja nägus joogaõpetaja keeras end lummaval Hawaii rannal kringlipoosidesse. Soovisin kogu hingest olla hoopis seal.
8. detsembril 2003 seisin kohtunik Charles Norgle’i ees, väike pereliikmetest ja sõpradest kaaskond istumas kohtusaalis minu selja taga. Enne kui kohtunik karistuse välja kuulutas, tegin avalduse.
„Teie ausus, rohkem kui kümme aastat tagasi langetasin ma nii praktilisel kui ka moraalsel tasandil halbu otsuseid. Ma käitusin isekalt, teiste suhtes lugupidamatult, rikkusin teadlikult seadust, valetasin armastavale perekonnale ja eemaldusin tõelistest sõpradest.
Olen valmis seisma silmitsi oma tegude tagajärgedega ja võtma vastu iga karistuse, mille kohus mulle määrab. Mul on südamest kahju kogu selle halva eest, mida olen teistele teinud, ja ma tean, et kohus on minu vastu õiglane.
Tahaksin kasutada võimalust ning öelda aitäh oma vanematele, kihlatule, sõpradele ja kolleegidele, kes on täna siin, kes on mind armastanud ja toetanud, ning vabandada nende ees kogu selle valu, mure ja häbi pärast, mida olen neile põhjustanud.
Teie ausus, tänan, et kuulasite ära mu avalduse ja kaalusite mu juhtumit.“
Mulle mõisteti 15 kuud föderaalvanglas. Kuulsin Larryt, oma vanemaid ja sõpra Kristenit selja taga nutmas. Minu meelest oli see ime, et karistus polnud pikem, ja kuna olin ootamisest surmväsinud, tahtsin sellega ühele poole saada nii kiiresti kui võimalik. Ent mu vanemate kannatused olid palju hullemad kui mis tahes pinge, väsimus või masendus, mida pikk viivitamine õigusemõistmises mulle põhjustanud oli.
Kuid ootamine jätkus, seekord oli põhjus vangla määramises. See olukord sarnanes päris palju kolledži vastuvõtuteatise ootamisega kaasnenule: loodan, et pääsen Connecticutis asuvasse Danburysse! Kõik teised kohad oleksid Larry ja perekonnaga ükskõik kui harva toimuvate kohtumiste mõttes osutunud katastroofiks. Kauguselt järgmine naiste föderaalvangla asus 500 miili kaugusel Lääne-Virginias. Kui föderaalvõimudelt saabunud õhuke ümbrik käskis mul 4. veebruaril 2004 Danbury föderaalsesse korrektsiooniasutusse