„Pealegi, vales on nõus elama ainult inimene, kellel on midagi kaotada. Midagi, millest kinni hoida, midagi, mida tõde võiks ohustada. Ta kirjutas mulle 1990. aastal, kui järglaste legitiimsusest hoolis veel üksnes kõrgklass ja kõrgem keskklass. Tavaline inimene oleks saladuse ammu päevavalgele tirinud.” Pingutus, mida nõudis selle väljaütlemine, lisaks haluga jahmerdamine, oli röövinud temalt viimse energia ja ta vajus oiates tooli.
Mul ei olnud temast kahju. Vastupidi. Äkki jõudis mulle hoobina kohale tema palve ebamõistlikkus. „Aga ma ei ole osa sinu elust. Mul pole sinuga mingit pistmist. Me oleme täiesti erinevad inimesed.” Ma ei üritanud teda solvata. Ma ei saanud lihtsalt aru, miks see kõik peaks kuidagigi olema minu mure. „Me küll tundsime teineteist kunagi, aga enam ei tunne. Nelikümmend aastat tagasi käisime koos paaril peol. Ja läksime siis tülli. Sul on kindlasti märksa lähedasemaid inimesi, kui meie eales oleme olnud. Ma ei saa olla ainus, kes seda enda peale võiks võtta.”
„Aga sa oled. Need naised olid sinu, mitte minu seltskonnast. Mul pole teisi sõpru, kes neid tunneks, või neist üldse midagi teaks. Ja kui see juba jutuks tuli, ei ole mul tegelikult üldse teisi sõpru.”
See tundus mulle liiga omakasupüüdlik. „Sel juhul ei ole sul üldse sõpru, sest mind sa küll oma sõbraks pidada ei saa.” Loomulikult kahetsesin oma sõnu kohe, kui olin need välja öelnud. Ta oli ju siiski suremas, ei olnud mõtet karistada teda asjade pärast, mida ei saanud olematuks teha, tahtsime me seda või ei.
Aga ta naeratas. „Sul on õigus. Mul ei ole sõpru. Sa tead paremini kui keegi teine, et ma ei ole seda suhtevormi kunagi mõistnud ega vallanud. Kui sina mind ei aita, ei ole mul rohkem kellegi poole pöörduda. Ma ei saa isegi detektiivi palgata. Sellisele infole, mida mul on tarvis, pääseb ligi vaid oma inimene.” Tahtsin juba teha ettepanekut, et ta otsingu ise ette võtaks, ent vaadates tema värisevat ja habrast keret, vaibusid sõnad mu huulil. „Kas sa teeksid seda?” küsis ta pärast väikest pausi.
Selleks hetkeks olin üsna kindel, et ma tõesti ei taha seda teha. Mitte üksnes selle pärast, et taoline otsirännak oleks tülikas, aeganõudev ja tekitaks ebamugavaid tundeid, vaid mida rohkem ma sellele mõtlesin, seda kindlamalt ma teadsin, et ma ei taha iseenda ega ka tema minevikus sorkima hakata. Aeg, millest ta rääkis, oli möödanik. Meie mõlema jaoks. Ma ei suhelnud eriti kellegagi tollest ajast ja tema oli selle põhjuseks, nagu ta ka ise teadis, nii et mis kasu olnuks kõiges selles sonkimisest? Otsustasin rõhuda viimast korda paremale osale temast. Isegi Damian Baxteri sugustes pidi olema pisutki head. „Damian, mõtle järele, kas sa tõesti tahad selle inimese elu pea peale pöörata? See mees või naine teab, kes ta on, ja elab oma elu nii hästi, kui oskab. Kas see aitaks, kui ta avastab, et on keegi teine, tundmatu? Kas tasub panna teda kahtlema oma vanemates, võib-olla nendega koguni suhteid lõpetama? Kas sa tahad seda oma südametunnistusele?”
Ta vaatas mind vankumatult. „Minu varandus on ka pärast pärandimaksu tublisti üle viiesaja miljoni naela. Minu eesmärk on teha oma lapsest ainupärija. Kas sa oled valmis võtma enda kanda teadmise, et keelad talle selle päranduse? Kas sa seda tahaksid oma südametunnistusele?”
Loomulikult olnuks tobe teha nägu, nagu ei oleks see olukorda oluliselt muutnud. „Kuidas ma peaksin seda tegema?” küsisin ma.
Ta lasi end lõdvemaks. „Ma annan sulle nimekirja tüdrukutest, kellega ma neil aastatel magasin ja kes said lapse enne 1971. aasta aprilli.” See avaldas taas muljet. Nimekiri tüdrukutest, kellega mina samal perioodil olin maganud, olgu neil lapsed või mitte, oleks mahtunud visiitkaardi tagaküljele. Lisaks oli kõik see väga täpne ja imelikult ametlik. Olin arvanud, et meil on tegemist filosoofilise aruteluga, ent nägin nüüd, et läheneme nii-öelda asja tuumale. Ilmselgelt tajus ta minu üllatust. „Mu sekretär tegi juba algust. Ei ole ju mõtet võtta ühendust nendega, kellel last pole.” Mis oli muidugi tõsi. „Ma usun, et nimekiri on täielik.”
„Aga need tüdrukud, kellega sa magasid, kuid kes tol perioodil last ei saanud?”
„Ärme nende pärast muretse. Pole mõtet tühja vaeva näha.” Ta naeratas. „Me oleme nimekirja korralikult harvendanud. Olin maganud veel paariga, kes said küll varakult lapse, kuid kasutades keisrinna Eugénie ema sõnu, kui väljendati kahtlust tema valitsejannast tütre isa isiku osas, les dates ne correspondent pas.”3 Ta naeris, mis oli lihtsam nüüd, kui ta nägi, et tema plaan võib teostuda. „Võta teadmiseks, et suhtun sellesse kõigesse väga tõsiselt ja õigeks võib osutuda ükskõik kes nimekirjas leiduvatest isikutest.”
„Kuidas ma siis toimin?”
„Võta nendega lihtsalt ühendust. Kui üks välja arvata, on mul kõigi praegused aadressid olemas.”
„Miks sa ei palu neil DNA-testi teha?”
„Seda tüüpi naine ei nõustuks sellega eales.”
„Sa ilustad ja samas põlgad seda inimest. Vaevalt, et ei nõustuks. Ja tema lapsed nõustuksid kindlasti, kui kuulevad põhjust.”
„Ei.” Ta oli äkitselt jälle vankumatu. Panin tähele, et mu kommentaar oli teda häirinud. „Ma ei taha, et sellest sünniks kõmulugu. Ainult minu päris laps saab teada, et ma teda otsin. Kui ta on raha kätte saanud, otsustagu ise, kas ta tahab paljastada, kuidas ja miks ta selle raha sai. Seni olgu see minu eralõbu, mitte avalikuks tarbimiseks. Kui testitakse kedagi, kes ei ole minu laps, kirjutab mõni kõmuleht sellest juba nädal hiljem.” Ta raputas pead. „Võib-olla tuleb lõpuks test siiski teha, aga ainult siis, kui oled välja valinud, milline neist järeltulijatest on suure tõenäosusega minu oma.”
„Oletagem, et üks neist naistest sai kellegi teadmata lapse ja andis ta ära?”
„Ta poleks seda teinud. Vähemalt mitte minu lapse ema.”
„Kust sa tead?”
„Sest siis ei oleks ta oma valele iga päev otsa vaadanud.”
Mul ei olnud midagi rohkemat lisada, vähemalt seni, kuni ma ei olnud asja üle pisut juurelnud, mida Damian paistis mõistvat ega tahtnud vaidlustada. Ta ajas end ebakindlalt jalule. „Ma lähen nüüd voodisse. Ma pole kuid nii kaua üleval olnud. Nimekirja leiad ümbrikust oma toas. Kui soovid, võime sellest homme hommikul enne sinu ärasõitu veel natuke rääkida. See võib kõlada labaselt, nagu sina kindlasti ütleksid, aga jätsin sulle ka krediitkaardi, mis katab kõik kulud, mida sa pead vajalikuks oma juurdluse käigus teha. Ma ei hakka ühtegi kulutust kahtluse alla seadma.”
See viimane pisiasi ajas mind eriti närvi, nagu sõnastanuks ta selle tahtlikult nii, et temast jääks helde inimese mulje. Kuid selles ülesandes ei olnud midagi heldet. See oli üks hirmus kohustus, mida ta mulle peale surus. „Ma pole veel nõustunud,” ütlesin ma.
„Ma loodan, et sa teed seda.” Ta oli uksel, kui ta peatus. „Kas sa kohtud temaga veel?” küsis ta, kindel, et mul ei ole tarvis täpsustada, kelle kohta ta pärib. Mis vastas tõele.
„Ei. Mitte eriti.” Vaikisin ühe valusa hetke. „Väga harva, mõnel peol või pulmas või kusagil. Aga eriti mitte.”
„Te pole vaenlased?”
„Oh ei. Me naeratame teineteisele, räägime natuke juttu. Vaenlased pole me kindlasti. Me pole midagi.”
Ta kõhkles, nagu ei oleks kindel, kas tasub seda teemat üles võtta. „Sa tead, et ma läksin peast segi.”
„Jah.”
„Aga ma tahan, et sa teaksid, et mina ise tean seda samuti. Ma olin täiesti arust ära.” Ta vaikis hetke, nagu oleks mul midagi selle peale öelda. Aga ei olnud. „Kas see aitaks, kui ma vabandust paluksin?” küsis ta.
„Mitte eriti.”
Ta noogutas, seedides seda mõtet. Me mõlemad teadsime, et lisada ei ole midagi. „Sa võid jääda siia tuppa nii kauaks, kui soovid. Vala endale viskit, vaata raamatuid. Mõned neist pakuvad sulle kindlasti huvi.”
Aga ma ei olnud veel lõpetanud. „Miks sa sellega siiani ei tegelenud?” uurisin ma. „Miks sa asja siis uurima ei hakanud, kui sa selle kirja