talveks sooja ja midagi korralikku selga.
Kuid Serenat need hädad ei rõhunud. Tema ja ülejäänud Greshamid olid need (väga) vähesed väljavalitud, kes jätkasid suures osas varasemat elu. Võib-olla oli kunagise kuue kannupoisi asemel nüüd ainult kaks. Võib-olla pidi kokk omal jõul hakkama saama ning vaevalt et Serena ja tema õed nautisid toatüdruku abi. Kuid muus osas ei olnud 1880ndate algusest alates midagi eriti muutunud, kui välja arvata kleidilõiked ja asjaolu, et neil lubati nüüd restoranis õhtustada.
Tema isa oli Claremonti üheksas krahv – muhe ja isegi võluv tiitel, ning kui ma temaga hiljem tuttavaks sain, osutus ta ise ka muhedaks ja võluvaks meheks, kes ei olnud kunagi pahur, sest mitte keegi ei olnud talle eales vastu hakanud, mistõttu oli temaga, nagu ka tema tütrega, mõnus koos olla. Ka tema elas õndsas udus, ehkki erinevalt Serenast ei olnud ta müütiline olend, armas veenümf, kes pageb oma peiu eest. Krahvi tabamatus meenutas pigem veiderdavat komöödiategelast, kõvakübaras Mr Pastryt. Karmi reaalsust ei olnud ta igatahes tunda saanud. Vahel jäi tõesti mulje, et perekonna päästev tiitel oli terve dünastia muutnud vaieldamatult leplikuks, mis tagantjärele tundub kadestusväärne. Tollal jäi aga mulje, et keegi neist ei suuda niisama lihtsalt armastada, ammugi mitte armunud olla – sellega kaasneb liigne korratus, see ähvardab oma jubedate paratamatute seede- ja unehäiretega –, kuid samas ei tundnud nad ka viha ega kiskunud tüli.
Mitte et nende eluga olnuks raske leppida. Tänu mõistlikele investeeringutele ja läbimõeldud abieludele oli perekond seni 20. sajandi tormistes vetes väga edukalt ellu jäänud ning omas suuri maavaldusi Yorkshire’is, lossi kusagil Iirimaal, mida ma ei ole kunagi näinud, ja maja „miljonäride tänavas” – erateel, mis kulgeb paralleelselt Kensingtoni paleega, ja mida tollal peeti päris suureks asjaks. Tänapäeval on idamaade võimurid ja jalgpalliklubide omanikud lahmakad elamud endale napsanud ja nendest uuesti eramajad teinud, kuid tollal olid need peamiselt üks teise järel saatkondade kätte sattunud, nii et seal elas vaevu veel mõni perekond. Muidugi välja arvatud Claremontid, kes hõivasid maja number 37 – kena 1830ndatest pärit pulmatorti meenutava kiviehitise, mis jäi Notting Hillile pisut liiga lähedale.
Nagu sellest polnuks veel küll, oli Serena lisaks väga kaunis, paksude ruskete juuste ja justkui prerafaeliitide maalilt pärit jumega. Tema näojooned vaid täiendasid tema loomupärast rahulikkust, tõelist elegantsi, mida kaheksateistaastase tüdruku kohta saab harva öelda, kuid mis tema puhul vastas tõele. Ma ei teagi, millest me täpselt rääkisime, ei tol Cambridge’i peol ega paljudel koosviibimistel ja kodupidudel, kus me järgmised kaks aastat kohtusime, vahel vast kunstist või äkki ajaloost. Klatšida talle eriti ei meeldinud. Seda ei tasu panna niivõrd tema heasoovlikkuse kui huvipuuduse arvele teiste inimeste elusaatuse vastu. Vaevalt et rääkisime ka tema tulevasest karjäärist, ehkki selles ei saa süüdistada teda. Isegi 1960ndate lõpus olnuks tõsine tööalane ambitsioon teda halvas mõttes eakaaslastest esile tõstnud. Samas ei olnud mul tema seltsis kunagi igav, eriti kuna olin ilmselt juba siis temasse armunud, kaua enne, kui seda endale tunnistasin; ilmselt teadsin lihtsalt, et sellise särava tähe armastamisega kaasnev lootusetus oleks ilmselgelt tabanud liiga karmilt ebakindlusepundart, mida kujutas endast minu alateadlik meel, ja hoidsin end kindla läbikukkumise eest. Nagu oleks teinud iga teine.
„Kas ma võin teiega liituda?” küsis madal meeldiv hääl just siis, kui olin lähenemas oma loo puändile. Pöörasime pilgud temale ja nägime, et meie juurde oli tulnud Damian Baxter. Ja meil oli hea meel, mis tundub mulle praegu eriti veider. „Ma ei tunne siin kedagi,” lisas ta naeratusega, mis oleks üles sulatanud ka Gröönimaa. Minu esmamulje Damianist on mattunud kõige hiljem juhtunu alla, nii et mul on raske manada esile oma esmaseid emotsioone, kuid ilma igasuguse kahtluseta võlus ta tollal ühtmoodi nii mehi, naisi kui ka lapsi. Eelkõige oli ta hämmastavalt nägus, justkui pakatanuks tervisest ja värskest õhust, tal olid säravad ja peaaegu ebareaalselt sinised silmad ning paksud ja tumedad lainelised juuksed, mis olid tolleaegse moe kohaselt pikad. Lisaks oli ta heas vormis ja lihaseline, olemata sealjuures ülearu sportlik või, hullem veel, jõmakas. Temast lihtsalt õhkus nii head tervist kui ka intelligentsust, mis on minu kogemuse järgi harv kombinatsioon, ja ta nägi välja, nagu magaks ta igal ööl kümme tundi ega oleks eales alkoholi suu sisse võtnud. Millest kumbki ei osutunud tõeks.
„Igatahes nüüd tunned sa meid,” ütles Serena ja sirutas käe välja.
Ei ole tarvis lisada, et loomulikult teadis Damian täpselt, kes me oleme. Või pigem, kes on Serena. Ta reetis end samal õhtul, pisut hiljem, kui olime end pressinud Magdalene Streeti lähistel asuva kahtlase ja üsna rahvarohke restorani nurgalauda. Olime peo lõppedes veel paar üliõpilast kaasa kutsunud, kuid Serenat meiega ei olnud. See olnuks ka ebatavaline, kui ta oleks tulnud. Harva sattus ta seda sorti spontaansetele koosviibimistele. Tavaliselt oli tal hea, ehkki ebamäärane põhjus, miks ta ei saa meiega liituda.
Kelner tõi meile kohustuslikud auravad veiselihahautised, mille kaste oli liimjas ja läikiv ning mis oli justkui meie põhitoit. Ma ei kritiseeri siinkohal konkreetset söögikohta, vaid viitan pigem sellele, kuidas ja mida me tollal sõime, tahtmata kõlada sealjuures tänamatult. Läikiv hautisekuhi, mille kõrvale käis lihtne punane vein, oli suur edasiminek, arvestades veel kümme aastat varem saadaval olnut. Meil käivad ja peavadki käima tänuväärt vaidlused selle üle, mida head on viimasel neljal aastakümnel toimunud muutused meie ühiskonnale pakkunud, kuid vähe on neid, kes ei tervitaks Inglise toidukultuuri paranemist, vähemalt kuni uue sajandi staarkokkadega moodi tulnud toore kala ja üleüldise alaküpsetamiseni. Pole kahtlustki, et minu lapsepõlves briti rahvale laialdaselt kättesaadav toit oli lihtsalt jube ja koosnes enamasti maitsetutest koolilõunatest, mille juurvilju oleks justkui keedetud sõjast saati. Mõnes kodus võidi ju vahel pakkuda ka midagi paremat, aga isegi peened restoranid serveerisid keerukaid ja näiliselt peeneid roogasid, mida kaunistasid hirmsad rohelise majoneesi rosetid ning mille söömisega oli rohkem häda, kui need väärt olid. Nii et kui hakkasid tekkima bistrood ruuduliste laudlinade ja küünaldega, mille vaha voolas rohelisele veinipudelile, kuhu need olid torgatud, oli meil hea meel. Kümme aastat hiljem muutusid need kohad naeruväärseks, kuid tollal päästsid need meie elu.
„Kas te Serena Yorkshire’i majas olete käinud?” uuris Damian. Meie kaks kaaslast olid natuke üllatunud, mis ei olnud ka ime, sest keegi ei olnud vestluse käigus maininud Yorkshire’i ega Claremontide dünastiat.
See oleks pidanud minus käivitama kõik häirekellad, aga, rumal nagu ma olin, ei järeldanud mina sellest midagi. Vastasin üksnes küsimusele: „Ühe korra, aga ainult mingil heategevusüritusel paar aastat tagasi.”
„Milline see on?”
Mõtlesin hetke. Mul ei olnud see koht väga täpselt meelde jäänud. „Mingi George’ide-aegne 18. sajandi värk. Väga suursugune. Aga ilus.”
„Ja suur?”
„Oo jaa, suur. Mitte päris Blenheimi palee. Aga suur.”
„Te vist tunnete ammusest ajast?” Taas kord oli see vihje, mida oleksin pidanud märkama, nagu taipasin alles hiljem. Juba ammu enne toda õhtut oli Damianil uskumatult romantiline pilt väljavalitute grupist, kust tema oli välja jäänud, aga kuhu ta oli nõuks võtnud tungida. Ehkki tagantjärele oli see isegi 1968. aasta kohta natuke imelik ambitsioon, eriti Damian Baxteri taolise puhul. Mitte et paljud ei oleks seda ambitsiooni temaga jaganud (ja paljud teevad seda siiani), aga Damian oli tänapäevane inimene, motiveeritud, ambitsioonikas, tugev – ja ma ei ütleks seda, kui see tõele ei vastaks. Ta oleks nii ehk naa endale uues, kuju võtvas ühiskonnas koha leidnud. Miks vaevas ta end sinivereliste hääbuva hiilgusega, nende haledate ajaloojäänukitega, kui paljude perekondade puhul oli parim juba mulla all nagu kartulilgi? Mina isiklikult arvan, et Damiani oli nooremana mõnel peol alandatud, võib-olla talle meeldinud tüdruku ees, või oli mõni purjus aadlivõsu talle ülevalt alla vaadanud, teda eiranud või solvanud, kuni ta seadis endale kulunud, ent eheda eesmärgi: „Ma veel näitan sulle! Oota sa!” Nii on ju käivitunud nii mõnigi suurepärane tähelend alates William Vallutaja aegadest. Ent kui asi oli selles, ei saanud ma kunagi teada teda sütitanud sündmusest. Ainult sellest, et meie kohtumise ajaks oli ta oma peas loonud terve briti aristokraatia mütoloogia. Kõik selle liikmed olid tema silmis sünnist saati kokku liidetud, moodustades