on talvine niiskus puitu paisutanud või oli onu sahtlid oma käega tõesti lukku keeranud, aga kaks nendest ei tule kuidagi lahti. Lilli proovib noaotsa prao vahele suruda, aga sahtliservad püsivad nii tihkelt koos, et kuidagi ei anna kangutada. Maakler katsub ka ise sahtliga jõudu ja lööb siis käega.
„Nüüd teeme nii, et ma vaatan siin sees üle ja teeme lepingu ära. Mina usaldan teid, et see on teie maja. Testamendi ärakirja te mulle saatsite ja ma saan objekti ka ilma nende andmeteta ära vormistada. Saadate mulle hiljem.”
„Me pole veel hinnast rääkinud,” leiab Lilli asjade käigu liiga kiire olevat.
„Kohe räägime,” lükkab maakler köögi teises seinas oleva ukse hooga lahti. Selle taga on onu Volli kamorka, nagu ta seda omaetteolemise ruumi ise nimetas. Seal toimetas ta asju, mida köögis teiste silme all teha ei passinud, oli Helmi arvamine.
Kamorkas kuulas onu „Ameerika Häält”, mäletab Lilli. Uks oli küll vahelt kinni, aga väikese aparaadi vingumine ja vilistamine kostis kööki selgelt ära. Olenevalt uudistest oli mees välja tulles kas heas tujus või kirus omaette. Vahel oli ta tuju nii kehv, et ta läks sõna lausumata õue puid lõhkuma, olgu ilm milline tahes. Tädi Helmi ütles ikka, et sellepärast nendel nii hea puude järg ees on, et Volli elab oma viha kändude peale välja. Kui ilmas oleks rahu rohkem, siis neil puid ei olekski!
Kamorka on püsinud muutumatuna – alles on ise kokku löödud väheldane riiul vanade raamatute ja ajakirjadega, kõrval seltsiks poepoleeriga ametivend peenemate tööriistadega, mida Volli rehetoas hoida ei täinud; teises seinas kaunis võidunud pealisriidega koiku, kus onu oma harvu peatäisi välja magas, kui Helmi teda abieluvoodisse norskama ei lasknud. See komme oli mehele nii kõvasti külge jäänud, et isegi siis, kui Helmit enam käskimas-keelamas ei olnud, kobistas ta vintis peaga ikka oma koiku peale. Sinna teadis ta käsikaudugi teed. Pisike kriimulise platega laud, paar narmendavat tooli ja vana riidekapp nurgas ongi kogu au ja uhkus. Kaasaskantav VEFi raadio, maailma poliitika tummaks jäänud tunnistaja, tolmub kapi otsas.
„See vahesein siin on ainult vineerist ja ajutine, selle saab maha võtta,” plaanib maakler juba ümberehitust.
„Ma ei annagi talle müüa,” tuleb Lillile tahtmine asi täna katki jätta. Sellega kaob korrapealt kogu ärevus ja segadus, mis on teda tuppa astumisest saadik saatnud. Ta ei pea ju nii väga kiirustama. Küll ta selle maaklerile selgeks teeb, las vaatab enne kambri üle.
Maja ainuke tuba on niisugune, nagu ta alati on olnud. Kaks lõunapoolset akent muudavad ruumi valgeks isegi tänasel poolsombusel päeval. Siin on kuivem ja soojem kui mujal majas. Endine kodusoojus ei ole veel tervenisti kadunud, midagi tabamatut, ainult sellele kodule omast, heljub õhus.
„Nojah,” libiseb maakleri hindav pilk üle toa. Tavaline maakodu puhaskamber: paksud kootud eesriided koos kollakaks tõmbunud pitskardinatega, kunagised moekad rüiuvaibad ja padjakatted tolmuvad diivanil; ahtavõitu painutatud otstega abieluvoodil laiutab muhklik madrats, voodiriided kokkupanduna kõrval tooli peal.
Lillit ei olnudki onu Vollit ära saatmas: paar päeva enne kurba teadet oli ta libedaga jala nii välja väänanud, et õues liikumine oli mõeldamatu.
Mõni päev varem oli valla sotsiaaltöötaja helistanud ja teatanud, et Voldemar Selberg tuleb vanadekodusse panna, vana mees ei jaksavat enam ka sotsiaali toel oma majas talve üle elada. Onu oli ootamatult kergesti nõusse jäänud, ainult palunud veel kolm päeva aega oma kodus olla, et sellega jumalaga jätta.
Nii ta siis kolmandal päeval oma voodist leitigi, käed risti rinnal, rahulikult igavest und magamas.
Ahju oli ta eelmisel õhtul, nagu ikka, ära kütnud ja välisukse lahti jätnud, et vaatama tulijad sisse pääseksid.
Martin oli kõik ära korraldanud, Lilli ei saanud veel paar nädalat jalga toast välja. Ja ega korraldada suurt midagi olnudki: vana kirikuõpetaja, kes ka ise veel samal talvel manalateele läks, pidas kirikus kombekohase ärasaatmise ja kirst sõidutati Tallinna krematooriumisse. Peied lubas Lilli pidada siis, kui urn, mis praegu Martini garaažis hoiul, jüripäeval Helmi ja Lembitu kõrvale kodukalmistule maetakse. Selline oli olnud vana mehe viimane soov.
Maakler istub onu Volli koha peale tagasi ja kougib lepingublanketid kausta vahelt välja.
„Siia kirjutage kõik oma andmed,” lükkab ta paberid üle laua Lilli ette.
„Ma loen kõigepealt lepingutingimused läbi,” võtab müüja endale aega. Tihedalt täiskirjutatud teksti on kolm A4 lehekülge. Maakler niheleb toolil ja toksib kannatamatult pliiatsiga vastu lauda.
Korraga ta kõõksatab imelikult ja haarab peoga põsest. See on muutunud tulipunaseks, silma all nõelamiskohas ripub punane lott.
„Mul hakkab paha,” kähistab ta imeliku häälega, võtab kotist mineraalveepudeli ja üritab juua.
Vesi niriseb mööda lõuga rinnale.
„Ma ei saa neelata ka.”
„Hiline allergiline reaktsioon,” taipab Lilli ehmatusega. Ei pea medkooli diplomit omama, et sellest aru saada.
See veel puudus!
„Ma kutsun kiirabi,” hakkab Lilli askeldama. „Tule taevas appi, annab veel viimati otsad!” lisab ta mõttes.
Maakler ei vaidle vastu, vaid lösutab apaatselt ja loiult toolil – suur toekas kogu on poole pisemaks vajunud.
Lilli lappab paberid laua pealt kokku. Lepingu sõlmimine peab küll ootama jääma, see on selge.
Kiirabi saabub sireenide huilates üllatavalt ruttu. Pärast tõtakat ülevaatust talutatakse proua maakler autojuhi ja velskri vahel väravasse jäänud autoni. Niipalju tast veel asja on, et päris kanderaamiga ei pea tassima.
„Jätke mulle võtmed,” pöörab Aina vaevaliselt pead ja susistab viltuse suuga: „Ma pean ju oma autole niikuinii siia järele tulema, siis lõpetan ülevaatuse ära.”
„Mul on ainult ühed võtmed,” lausub Lilli ja arvab, et saagu kõigepealt terveks ja siis vaatame edasi.
Nii jääbki.
„Hinnani ei jõudnudki – must käsi tuli vahele,” väristab Lilli õlgu.
Üksi majja tagasi minnes vaatab naine hoolega ringi. Seekord ei paista kusagil midagi kahtlast. Ometi ei taha ta jääda siia hetkekski kauemaks, kui kulub elektri väljalülitamiseks ja uste lukkukeeramiseks.
Kui ta tagasi tuleb, siis võtab küll kellegi kaasa. Aga sellest imelikust varjust ta talle ei räägi. Ta ei räägi sellest mitte kellelegi.
Ja kas seda üldse oligi?
Tumehall Toyota maastur konutab mahajäetuna otse väravapostide vahel, nii et Lilli peab, külg ees, oma auto juurde pugema. Enne autosse istumist heidab ta pilgu tagasi. Ja kas see nüüd tõesti nii on või petavad silmad, aga maakleri auto kõrval käib jälle üks vilks. Nagu meeldetuletuseks – et Lilli ei peaks seda pelgalt meelepetteks. Väljas, suure valge käes ja päise päeva ajal see enam niisugust hirmu ei tekita nagu sees, mõneti võõrastes valdustes, mis ühe paberi peal tema omaks on saanud.
Naine tagurdab ettevaatlikult teepervele. Ringi keeramiseks on õige vähe ruumi; teega rööbiti jookseb sügav kraav.
„Maakler ei näinud midagi,” arutleb Lilli edasi.
„Mesilane peletas ta täiega minema,” tuleb jahmatus. Hea küll, maakler kutsus rünnaku ise esile, aga ikkagi imelik. Väga imelik – kogu see lugu.
„Kuidas nii, et üks näeb ja teine sealsamas kõrval ei näe midagi?”
„Onu Volli põrm tuleb maha matta. Lähen kohe kiriklast läbi,” otsustab ta ja annab ettevaatamatult nii palju gaasi, et rataste alt paiskub soppa akendeni.
Taluteelt välja keerates peab hoo maha võtma ja laskma läbi peateel liikleja. Vanemapoolne imeliku turbaniga naisterahvas lükkab käekõrval raske koorma all lengerdavat jalgratast. Pakiraamile on pesunööriga seotud vähemalt kümnekilone Chappi kott, naise sabas longivad kolm kõhna tokerdanud peni. Silmates Saueaugu poolt tulevat