kõrvalt tema pika elu teine pool ära võetud. See oli sootuks midagi muud!
„Jah,” liigutab kostitaja hajameelselt lusikaga tassis, kus mesi peaks ammu sulanud olema. Kas see on veel onu mesilast? Võiks olla küll, Volli toimetas oma tiivulistega viimase sügiseni välja.
Purgi peal ei ole ühtegi silti.
Märgates, kuhu külalise pilk sihib, naeratab perenaine ühe suunurgaga ja kinnitab: „On jah Saueaugu mesi küll. Veel mullune.”
„Mida ma peaksin nüüd tegema?” pärib Lilli. Vastas istuja teab kindlasti temast paremini.
„See oleneb, kuidas te tahate seda korraldada,” arvab pastoriproua. „Kas tulete ja panete lihtsalt urni mulda – kiriklik talitus on ju peetud –, või tahate, et oleks ka viisipärane ärasaatmine.”
„Peied on pidamata,” täiendab Lilli ettevõtmiste nimekirja.
„Jah, seda teie poeg toonitas, et peied tulevad jüripäeva paiku,” nõustub pastoriproua.
„Ma ei tea …” kõhkleb Lilli. „Ma ei tea, aga niisama urn mulda panna tundub … imelik.“
„Arusaadav,” noogutab Linda. „Inimese elatud elu on seda väärt, et ta auga ära saata. Aga probleem on selles, et meil ei ole siin praegu kirikuõpetajat.”
„Kas teie ise ei või seda teha?” tuleb Lillile kalmistul nähtud pilt meelde.
Proua ei paista üllatuvat. „Võin muidugi, kui soovite.” Ta peab väikese pausi ja vaatab üle laua Lillile otsa: „Sellega me saame hakkama. Milvi lööb kella. Aga kes kaevab haua?”
„Minu poeg saab sellega hakkama,” kinnitab Lilli.
„See on hea, sest meie külas ei olegi ju enam mehi järel,” nendib Linda. „Siis veel peied, need võib ka siinsamas meie saalis pidada. Ma näitan teile,” tõuseb ta laua tagant.
Koridoris ühineb nendega kass, kes kõnnib väärikalt perenaise järel ja jätab Lilli saba lõppu.
Niinimetatud saal on maja otsmine, kolme suure aknaga ruum, mille viimane remont on jäänud kaugesse kolhoosiaega. Kunagised pruuni värviga üle tõmmatud seinapaneelid teevad toa pimedaks ja süngeks; paksud tumerohelised kardinad ei lase päikest ligi. Väheldast lava sisustavad puust pult ja harmoonium, paarkümmend ridamisi asetatud tooli ootavad kedagi. Lilli mäletab lava kohal rippunud loosungit „Kunst kuulub rahvale”. See on kadunud.
Kogu olemine on nukker ja troostitu.
„Enne kui pastoraat kirikule tagasi anti, oli siin kolhoosikontor ja rahvamaja,” ütleb Linda. Seda teab Lilli isegi. Kontori ees käis autolahvka, mis tõi külaelanikud ja suveks sugulaste juurde saadetud lapsed kaks korda nädalas kindlamini kokku kui miski muu. Inimesed tulid tunnikese varem kohale, et uudiseid kuulda ja rääkida. Et tollal oli inimesi rohkem, oli ka juttu rohkem; kohalik kobruleht, nagu onu Volli seda nimetas, töötas täiega. Oli küll natuke igav niisama tädi kõrval passida ja teisi lapsi vahtida, aga lahvka oli ainuke koht, kus kogu külaga käidi.
Autot oodates oli aega teiste juttusid kuulata: millegipärast jäid need, millest laps midagi aru ei saanud, kõige paremini meelde. Mõne asja kohta päris ta koduteel tädi käest seletust. Vahel tädi teadis, mida silmas peeti, vahel ei teadnud ka.
Mehed käisid lahvkas naistest eraldi. Nad läksid juba poolest päevast kodunt ära ja tulid või toodi alles pimedas tagasi. Onu Volligi komistas mitu korda enne õue peal, kui tuppa sai. Peo kestus sõltus sellest, kui palju lahvka peal õlut või marjaveini oli. Naised ostsid kotitäite viisi neljakandilisi leibasid, mida nimetati „seakeeksiks”. Mehed käisid vahepeal naiste käest raha nuiamas, said pragada ja jorutasid edasi. Häbeneda polnud midagi, kõik olid omad ja kõigi eluviisid olid kõigile teada. Sirelipõõsaalune oli alati pudelit kummutavaid ja maailma asju arutavaid mehi täis.
Kui teised mehed niisama jorutasid, siis Mõisa Juhan katsus alati kõrgemad teemad üles võtta.
„Mateeria on hävimatu,” kuulutas ta kivi otsast kõnetoolist ja jälgis tähelepanelikult, et auditoorium tukkuma ei jääks.
„Evald, kurat, ära maga, kuula, mis ma räägin,” käratas ta naabrimehele, kelle jõllis silm kippus kinni vajuma.
„Nu-nuu,” nõksas see end sirgemaks ja koogutas edasi.
Ülejäänud seltskond mörises niisama, aga vastu ka ei vaielnud, sest mateeria oli kõikide jaoks üks hoomamatu asi. Sellest sai vist oraakel ise ka aru ja laskus oma vaimsetest kõrgustest lihtlabase elulise näiteni.
„Võtame näiteks termini „ahi”,” illustreeris ta oma teooriat, aga just siis jõudis tädi järjekord kätte ja mateeria ning ahju seos jäigi Lilli jaoks saladuseks. Küllap teistelegi – hea, kui Juhan ise aru sai, mida ta ütelda tahtis.
„Teate, see ruum on liiga suur,” tuleb Lilli tänapäeva tagasi. „Meid pole nii palju – sugulastest ainult mina pojaga ja siis teie ja külarahvas. Vaevalt paarikümmetki kokku saab.”
„Siin külas ei ole enam kuigipalju rahvast järel,” ohkab pastoriproua. „Mõned naaberkülast ka, keda võiks kutsuda. Lähme siis parem teetuppa,” astub ta ukse poole, kass nagu vahtmeister seekord kõige ees.
Teetuba osutub sobivamaks. Lilli lubab pojaga läbi rääkida ja täpse päeva paika panna. Pastoriproua on lahkesti nõus kohalikele inimestele ise Volli ärasaatmisest teada andma.
„Tee peal oli see Anne,” tuleb Lillile meelde, „kutsuge tema ka.”„Tematulebkindlasti,”naeratabproua.„NadolidVolliga suured sõbrad. Pealegi käib ta igal pool, kus midagi on, pole vaja eraldi kutsudagi.”
„Noo,” imestab Lilli. „Vanasti hoidis ta rohkem omaette.” „Eks me kõik muutu,” muigab pastoriproua.
„Mis temaga õieti juhtus, et ta niisugune …” Lilli peatub ja otsib sobivat sõna, „… väheosaline on?”
„See on pikk jutt,” tõrjub pastoriproua lähemat selgitust. „Tal oli üks haigus ja see jättis oma jälje.”
Pärast jumalagajättu linna poole sõites mõtleb Lilli: „Küla ei anna oma saladusi niisama lihtsalt välja. Sa võid kasvõi kakskümmend aastat seal elada, aga keegi, kes on seal alati olnud, peab sind ikka võõraks juurdetulijaks.”
2
Tagasitee sujub kuidagi iseenesest – nagu oleks juhtimine autopiloodil. Varakevadel ei ummista nädalalavahetuseks maale sõitjad teid ja pealegi on alles laupäeva õhtupoolik, mil suvitajad maakodus veel kojusõidu peale ei mõtle.
„Hea, et ära käisin,” on naine endaga rahul.
Tühjal teel on hea sõita, saab lasta mõtetel omasoodu rännata. Pikas rivis pead kramplikult eessõitjat silmas pidama ja kui see satub olema mingi kuuekümnega veereja, passima kurvilisel ja käänulisel teel teise taga. Ja siis veel need vahele nõelujad – igavene närvide mäng.
Mõtted pöörduvad talu juurde tagasi: maakleri agressiivne maneer ja mesilase suskamine; imelik vilks silme ees ja kummitav tulup nurgas; kinni kiilunud sahtel ja kiirabi; kõige otsa veel kohtumine Annega. Kummalised juhtumised, mida linnas igapäevaelus ette ei tule. Seal on kõik harjumuspäraselt turvaline, kella järgi ja kindlaks määratud: bussid, trollid ja trammid sõidavad minutipealt, inimesed käituvad ettearvatavalt, ei mingeid ootamatusi. Kuidas nad seal maal küll elavad! Mingis teises aegruumis, paralleelmaailmas, mis on pärismaailmaga nagu sarnane, aga ei ole ka. Igaüks tegutseb omaenda reeglite järgi omaenda territooriumil, kuhu võõrastel niisama asja ei ole. Tema on võõras. Seda oli selgesti tunda, kuigi ta kohtus ainult paari kohalikuga.
„Maakler ei tule arvesse, tema on ka tegelikult võõras,” muigab Lilli tolle jahmunud nägu meenutades. Aga kui sutsaka ära sai, läks asi tõsiseks.
„Tõesti imelik päev,” mõtleb Lilli. „Kuidas see Volli seal pikki aastaid üksi elas, ei saa aru.”
Onu polnud kunagi olnud suurem jutumees ja mida aeg edasi, seda vähem ta rääkis. Küsimusele, kuidas ta seal pärapõrgus