te räägite, mina samuti! Millal teie lennuk väljub?”
Elsal tuli Arlandas neli korda WC-s käia. Ameerika. Seekord ei tohi ta seda inimest, kellega ta koos minna mõtleb, silmist kaotada ja üks põhjus, miks ta kergendatult hingas, oli see, et väljavalitud naisel olid vaskpunased juuksed ja riided, milliseid võis sagedamini näha Indias kui Rootsis. Naise käevõrud kõlisesid valjult. Natuke nii, nagu käiks mägilehma järel, mõtles Elsa rahulolevalt, kui ta naise kannul värava poole kõndis.
New Yorgi lend oli kallis. Peaaegu kakskümmend tuhat. Oi! oli Elsa piletikassa ees öelnud. Talle anti teada, et tal on uskumatult vedanud, et ta pileti sai. Järgmisel korral peab kindlasti varem broneerima, ütles naine kassas ja naeratas sõbralikult, kui Elsa oma pileti kätte sai.
See maksis palju, aga kui Elsa tahtis olla koos selle rõõmsavärvilise naisega, polnud tal muud valikut. Ta pilgutas silmi, ulatas oma pangakaardi ja maksis sinna- ja tagasisõidu eest. Kojusõit nädala pärast. Kojusõidu pilet tuli ära broneerida, see oli kõige olulisem.
Lennuk oli suur, palju suurem kui see, millega ta Londonis käis. Et oma kohale jõuda, tuli tal äriklassist läbi minna. Vaieldamatult oli see kena, aga ta enda koht polnud ka kehv. Toolil lebasid tekk, padi ja paar kõrvaklappe. Elsa ei uskunud, et ta magada saab. Tunded vaheldusid totaalsest paanikast kergemate ärevushoogudeni. Mõelda, kui ta kunagi enam koju ei saa! Ta võidakse ära tappa, jahvatada hakklihaks ja visata Hudsoni jõkke! Teiselt poolt võib sellest tulla fantastiline reis. Kui see erksaid värve armastav naine oleks huvitatud vaatamisväärsustest, võibolla läheks Elsa isegi üles Empire State Buildingisse.
John F. Kennedy lennujaamas valitses kaos. Ilm oli vilets ja kuuldavasti tööjõupuuduse tõttu algasid järjekorrad kohe, kui nad lennukist välja astusid.
Elsa meelest oli see suurepärane. Nüüd võis ta seda punapäist naist silmas pidada ja end tema lähedusse hoida, naeratada tuttavlikult ja küsida, kus ta New Yorgis peatub. Ta kirus ennast, et polnud küsinud seda siis, kui oli huvi tundnud, kuhu naine sõidab. Teist korda tegi ta sama vea. Nüüdsest paneb ta kõik ühte lausesse.
Esimest korda elus Elsa trügis. Tahapoole. Imestades nägid tema kaasreisijad, kuidas Elsa astus kõrvale ja laskis teised inimesed endast mööda.
„Tere! Kas tunnete mu ära? Arlanda Ekspressist?” küsis ta naeratades.
Punasejuukseline naine vaatas talle otsa ja ta nägu lõi särama. „Muidugi. Te tulite ju samuti siia. Kas reis läks hästi?”
„Jah, läks küll. Toit polnud just kõige parem, aga muidu oli kõik hea. Ja teil?”
„Aitäh, magasin suurema osa reisist, nii et mina ei nurise millegi üle.” Naine silus oma juukseid, mis olid nüüd krunni keeratud. Elsa vaatas teda huviga. Tema polnud kunagi julgenud sedasi välja näha ja ta imetles naisi, kes julgesid. Tema enda juukseid võis kõige paremal juhul värvituteks nimetada. Ja samuti ta silmi. Needki olid värvitud. Kirjud, seisis passis, nagu ta hommikul näinud oli. Polnud neis ju mingit värvi. Elsa teadis, et ta oli ilmetu, samuti mõistis ta, et see oli valik, mille ta ise palju aastaid tagasi teinud oli. Nüüdsel ajal ei kasutanud ta isegi huulepulka. Ta tundis end klounina, kui ta nägu värvitud oli. Plass üldmulje käis küll, mis siis, et ta märkamatuks jäi.
Elsa köhatas. „Kus te siin peatute?” küsis ta nii ükskõikselt, kui suutis.
„Oh, mul on siin head sõbrad, ma elan nende juures. Aga teie?”
Elsa ei vastanud. Ta minestas.
6
Sam oli alati elanud Manhattanil ega kujutanud end ette elavat kusagil mujal. Polnud midagi paremat kui sügishommikuti New Yorgis kerget sörki teha. Ta mõte töötas trenni tehes kõige paremini ja tänane päev polnud mingi erand.
Päeva mõtteaineks oli elukoha valik Stockholmis. Alexander oli öelnud, et tal on ükskõik, kus õppimise ajal elada, kas ostetud korteris või üüritus.
„Sinule on sellised asjad tähtsad, isa. Mina vajan üht kirjutuslauda ja üht voodit, see on kõik.”
Sam sai aru, et ta hellitas oma poega. Vähestel üliõpilastel oli võimalik niimoodi valida nagu Alexanderil. Teisalt ei kasutanud poeg seda kurjasti, vastupidi, ta oli ikka veel ülikorralik ja hoolas poiss. Olgu mis on, see on kõige tähtsam, mõtles Sam. Väga paljud ta sõprade lapsed olid sattunud narkootikumide küüsi, mida tema kuidagi mõista ei suutnud. Aga Sam polnud ka ise kunagi marihuaanat proovinud, isegi mitte keskkoolis. See ei kuulunud tema huviorbiiti ja paistis, et Alexander oli samasugune.
Sami jooksutempo kiirenes ja ta mõtles, et temas ja ta pojas oli arvatavasti õige palju rootsi verd. Tal endal polnud mingit vajadust mässata, sest vastuhakuks polnud põhjust. Kuigi tema teismeiga möödus varastel seitsmekümnendatel, jagasid ta vanemad moodsaid kasvatuspõhimõtteid. Nad rääkisid oma pojaga ja kaasasid ta vanemate inimeste aruteludesse. Nad kuulasid poja arvamusi, ilma et oleksid neid kritiseerinud. Sam oli veendunud, et see oli ema teene. „Su ema on üks väga tark naine,” tavatses isa öelda.
Kohe, kui Sam tundis suus vere maitset, aeglustas ta tempot. Riverside Park pole kunagi kaunim kui sel aastaajal, mõtles ta, kui aeglaselt kodu poole sörkis. Kell oli alles seitse ja mõni varajane jooksja välja arvatud, oli park tühi ja rahulik. Ta sööb kiire hommikueine ja sõidab siis rattaga lõunapoolsesse linnaossa tööle.
Sam tervitas kontorist läbi minnes teisi ja kirjutuslaua taha istunud, keeras tooli nii, et võis aknast välja näha. Kolmekümne seitsmes korrus.
Pärast 11. septembrit polnud enam kuigi vaimustav nii kõrgel paiknevat kontorit omada. Igal juhul mitte Sami meelest. Aga need kõrged hooned olid tema leivateenistus. Ta müüs ja ostis neid täpselt niisamuti, nagu ta isa oli seda teinud, ja see firma saab olema ta poja oma sel päeval, kui ta on valmis selle üle võtma. Muidugi, kui Alex seda tahtis. Kinnisvara võis samahästi ka maha müüa ja siis saaks Alexanderist väga varakas noormees. Ta võis ise otsustada, mida ta tahab. Sami kinnisvara ainsa pärijana olid tema jaoks kõik teed lahti.
Kui Sam äri üle võttis, polnud tal nii palju valikuvõimalusi. Ta oli olnud kahekümneaastane, kui isa suri, ja ta ei kõhelnud sekunditki, kas Duncan Inc üle võtta. Ta väga praktilise meelega rootslannast ema arvas, et Sam võiks firma maha müüa ja oma eluga midagi muud teha, aga Sam laskis selle kõrvust mööda. Nüüd oli küsimus selles, mida Alexander teha tahtis. Sam ei sundinud teda mingisse suunda, poeg võis täiesti iseseisvalt otsustada, mida ta tulevikus teha soovib.
„Jah?” Sam keeras end ukse poole.
„Keegi Gloria Beal otsib teid, härra.”
Sam ohkas. „Aitäh, Jane, ja lõpeta otsekohe see härratamine. Mu nimi on Sam, nagu sa tead.” Ta naeratas uuele sekretärile. „Okei, võid ta sisse saata, kui lubad aidata mul temast viie minuti pärast lahti saada.”
Naine noogutas ja naeratas.
Hetk hiljem lõi Gloria ukse lahti.
„Kulla Sam, ma olin ju sunnitud siia tulema, kui sa üldse endast märku ei anna,” teatas naine kõva häälega ja prunditas huuli. Ta istus Sami kirjutuslaua äärde ja kõigutas oma kaunikujulist säärt.
„Ma pole kunagi lubanud sulle helistada,” ütles Sam, kes oli tundnud lõbu ööst, aga mitte sellele järgnenud hommikust. Gloria oli üks paljudest vigadest, mis ta viimasel ajal korda oli saatnud, ja siitpeale läheb ta õhtust sööma vaid naistega, kellega on meeldiv rääkida. Seksiga tuleks lõpp teha. Talle ei pakkunud see enam midagi. Ka millestki rohkemast ei tundnud ta puudust. Pealegi teadis ta liigagi hästi, kuidas ta tõsisemad suhted võivad lõppeda. Tal oli parem olla üksi. Tema ja Alex. Sellest piisas.
„Aga me otsustasime, et sa helistad mulle,” ütles naine titehäälega. Üle Sami keha jooksis värin. Oli ta tõesti seda naist ligitõmbavaks pidanud?
„Ei, sina otsustasid. Ja vabanda mind nüüd, aga mul pole rohkem aega sinuga rääkida.” Sam naeratas julgustavalt. „Leia endale omavanune mees,” pakkus ta. „Mina olen liiga vana ja liiga illusioonideta, et sulle sobida.” Ta avas ukse. Gloria oli vaid