Väike maailm. Ǻsa Hellberg

oli olnud aga üks lõputu õhtusöök, millest ta polnud huvitatud. Seal oligi ta kohanud Gloriat, lahutatud naist, kellel oli nii palju raha, et ta ei osanud sellega midagi peale hakata. Sam mõtles õudusega tolle õhtu lauanaabri peale. Poleks see olnud üks neist projektidest, millest ta isa kõige enam vaimustuses oli olnud, oleks ta tänades keeldunud ja öelnud, et on Euroopas või kuskil mujal.

      Ühe viski võib võtta, mitte rohkem, oli ta mõelnud. Aga klaase oli liiga palju kogunenud ning see viiski selleni, et ta oli valesse voodisse sattunud. See ei või enam korduda.

      Ta polnud kunagi aru saanud, miks sunniti mehi smokinguid kandma. Kikilips oli kui silmus tärgeldatud krae ümber ja see oli kõike muud kui mugav. Samuel Duncan oli iseäranis halvas tujus. Ainus, mis võib asja päästa, on see, et õhtusöök saab ehk läbi enne, kui see üldse alata jõuab, mõtles ta, kui taksosse istus. Suurem osa rahvast pidi tulema limusiiniga. Sam oli piisavalt jõukas, et võis selle peale vilistada.

      Kui ta kohale minnes oma lauda otsis, noogutas ta paremale ja vasakule, aga vältis pikemat silmsidet. Tal polnud mingit isu rääkida ja ta lahkub õhtusöögilt kohe, kui pärast desserdi serveerimist selleks võimalus avaneb. Ta ei tahtnud, et keegi arvaks, et ta on huvitatud millestki rohkemast kui see. Tantsimisest näiteks. See polnud talle kunagi lõbu pakkunud, siiski oli ta tihti kohale jäänud ja kohusetruult daamidega tantsinud. Mõned klammerdusid ta külge, andes mõista, et nad võivad pakkuda talle ka teist laadi valsse. Siinsetel pidudel on suur hulk selliseid pealtnäha peeneid inimesi, mõtles Sam. Ta jälestas seda, mis peitus nende kullakarraliste isikute pealispinna ja käepigistuste taga, mehed polnud raasugi paremad kui nende naised. Nad pühendusid teatritegemisele, küünilistele näitemängudele, mida Sam põlgas.

      Kõige meelsamini tantsis ta vanemate daamidega, kes olid tundnud ta ema. Nad olid tavaliselt meeldivamad ja nende seltsis võis Sam aegajalt naerdagi.

      Emal polnud kuigi kerge ühiskonna koorekihiga suhelda, kui nad New Yorki olid tulnud. Võttis palju aastaid, enne kui vanad perekonnad Upper East Side’ist Rootsist tulnud noort Duncanit ja ta mõrsjat aktsepteerisid.

      Sam kolis teisele poole Central Parki kohe, kui see võimalik oli. Oli tore olla rikas, vaesus ei tundunud kuigi ahvatlevana, aga koorekihi kombed talle ei meeldinud. Rootslannast ema kasvatas teda selles vaimus, et kõiki tuli kohelda võrdselt.

      „Excuse me.” Naise hääl lõikas järsult tema mõtetesse sisse ja Sam tõusis püsti, et talle tool välja tõmmata. Sellise koosviibimise kohta oli naine uskumatult kahvatu, täiesti värvimata, mõtles Sam imestusega, kui ta tooli nihutas. Kui ta heitis pilgu enda ümber olevatele naistele, nägi ta, et neil kõigil oli küljes midagi säravat. Aga sellel siin mitte. Kui ta poleks teadnud, et turvateenistus on siin range, oleks ta arvanud, et see naine oli tulnud valesse kohta. Ta kleit sobis paremini kuskile Brooklyni ilmetusse kontorisse kui sedalaadi õhtusöögile.

      „Meeldiv tutvuda,” ütles Sam, kui oli kohale istunud.

      „Tänan,” ütles ilmetu naine ja viipas oma täielikule vastandile teises saaliotsas. Too tuli koos ühe Sami ärituttavaga nende laua poole.

      Sam tõusis tervituseks. Talle meeldis see mees. Meeldis ka tema naine, keda ilmselt polnud sel õhtul kaasas.

      „Ta on külma saanud ja otsustas koju jääda. Tema asemel sain kaasa need kaks kena daami Rootsist,” ütles mees ja tutvustas Carinat ja Elsat Samile, kes tundis suurt kergendust. Carina oli ju meeldiv, temaga oli Sam tutvunud kunagi ühel koosviibimisel, ja tema lauanaaber oli ehk tõesti ilmetu, aga temas oli midagi paeluvat. Tema juba kindlasti Sami tagumikust näpistama ei hakkaks.

      „Tere, meeldiv tutvuda,” ütles Sam rootsi keeles ja sirutas käe välja.

      „Tere,” ütles Elsa imestades ja istus toolile, mille Sam välja oli tõmmanud.

      „Juhuslik visiit?” küsis Sam.

      „Jah, võib nii öelda küll.” Elsa naeratas.

      „Kust te Johnsoneid tunnete?” Sam naeratas vastu.