antarktiline ujumisseiklus kolmest viie sekundini. Jäämägede taustal tehtud ujumiskaadrid olid aga seda väärt, et märjaks saada. Antarktiline ujumisseiklus on osa Quarck Expeditionsi reisifirma nädalakavast. Niisamuti nagu ka õhtul laevadekil peetav väligrillipidu. Muusika, külluslik söök, külluslikult toitu, toiduküllus, hõõgvein.
Antarktika, pingviinipoeg Lolo seiklused, tuisk ja torm, uurimisbaasid ja muu teadustöö on kohaliku elu kontekstis igapäevane ja sellega tegelikult kedagi jalust ei raba. Punane kirss valgel üllatuste tordil on hoopis brittide sisse seatud suveniiripood ja postkontor Port Lockroy. Kui siinkohal pikk jutt lühidalt kokku võtta, siis britid pandi kümmekond aastat tagasi fakti ette – koristate oma kunagise uurimisbaasi kola ära või teete korda ja kasutate edasi. Odavam oli korda teha.
Ljubov Orlova kinosaal on taas rahvast täis. Nimelt peab enne randumist Briti saare meesvalitseja Rick, kuuendat aastat suveniiripoe boss, kena loengu: kes, miks, kus ja millal. Kiidab nänni ja 2009. aasta kalendrit. See sisaldab ilusaid võtted kohalikust loodusest, otse loomulikult on seal palju pingviine. „Oh, Rick, me teame küll neid kalendreid. Sina paljalt lume peal, pingviinid strateegiliste kohtade ette sätitud. Igavaks läheb juba,” ei suuda Cheli oma nalju endale hoida. Rahvas müristab naerda. Kummikud jalas, paadisõit seljatatud, jõuamegi kauaoodatud „tsivilisatsiooni” nimega Port Lockroy.
Pressin end Rickile lähemale, et temalt neli kuud kestvast maailmalõpuolekust paremat aimu saada – tähendab see ekstreemsusi, igavust, sind ja nelja noort neidu? „Igav? Oleks see vaid nii. Me oleme olnud siin poolteist kuud, mina olen selle aja jooksul läbi jõudnud lugeda pool raamatut, tüdrukud mitte ühtegi. Sajad postkaardid vajavad marke, margid omakorda templeid, siis on vaja kogu krempel kokku pakkida ja esimese ettejuhtuva laevaga Falklandi saarele saata. Sealt omakorda rändab post Suurbritanniasse, kust see juba emakese maa peal laiali pudeneb.” „Aga mõni põnevam lugu, midagi erakordset, raputavat? Ehk tuleb meelde?” pinnin edasi. Samal ajal läheneb Rickile arglikult kolmekümnendates aastates meesterahvas, külma eest professionaalselt sisse pakitud, käes tilluke, päevinäinud luitunud roosade kõrvade ning mitte vähem kulunud kehaga tilluke vatti täis topitud mängueesel. „Väga vabandan, andke andeks. Kui te ei pahanda, see eesel on mul olnud lapsepõlvest saati, nüüdseks läbi reisinud kõik seitse maailmajagu ning lugematul arvul riike. Kas ma võiksin teid koos eesliga pildistada?” „Ihii, loomulikult. Palun, siit ka erakordne näide!”
Räägime rahast. „Kuidas äri läheb? Jääte plussi või maksate peale?” Rick muheleb Tundub, nagu ei tahaks ta vastata. Numbrite asemel peab mees loengu sellest, kuidas kogu kasum taaskord baasi ülevalpidamise katlasse tagasi neelatakse. Neli inimest Antarktikas, nende transport, toit, side, ja kaks Suurbritannias, kes poe ees varustaja rolli kannavad, nõuavad ju oma osa. Ja üleüldse, elu ja äri sellistes tingimustes on riskipiiril mängimine. Sõltub ju edu või edutus eelkõige ilmast, sellest, kui palju turiste uksest sisse astub ja postkaarti tahab saata. Lõpuks võtab poepidaja julguse kokku ja avaldab ka kasuminumbri: eelmisel aastal olnud see 100 000 naela. Kulu miinus tulu andis kasumiks umbkaudu 128 000 eurot. „Ega sa nüüd kõrvaltänavasse oma äri ei plaani püsti panna?” vaatab mees kavala pilguga ümberringi kivikuhjadesse kokku kogunenud pingviinide ümber. „Jaa, minu pood tuleb ümber nurga, McDonaldsi ja bensiinijaama vahele.” Lagistame naerda ja lahkume sõpradena.
Viimaseks randumise päevaks, kui jalg esimest korda Antarktika mandri külge kuuluvat maismaad puudutab, on esimestel päevadel reliikviana kaelas rippunud nimesildid kajutite tormikindlates sahtlites. Kõik tunnevad kõiki. Ekspeditsioonirühma eestvedajad kütavad tervituseks randa saabujaid üles. „Kõik, kelle jaoks see on seitsmes kontingent – palun hüpata, kiljuda ja rõõmu tunda. Selle poolsaare pingviinid on siin ovatsioonidega harjunud,” julgustab Cheli turiste. Kaks korda pole vaja utsitada. Kindad lendavad käest, ühel käel viis, teisel kaks sõrme püsti, poseeritakse nii enda kui ka võõraste fotosilmadele. Heledast nahast saapaid jalga sikutades tunnistab 56aastane Chicago finantskonsultant Garry vennapojale: „Nüüd on need saapad oma taldadega kõigil mandritel ära käinud!”
Hirm, et jää- või ilmastikuolud reisijaid maismaale ei lubagi, on selja taga. Tegelikkusel põhinevad õudusteooriad, kuidas halbade ilmastikuolude tõttu mõnel turismigrupil oma jalaga Antarktika mandriosa üldse puudutamata jäi, sellel korral tõeks ei saanud. Kummipaadireis triivivate jäämägede, tiigerhüljeste ja pingviinide vahel möödub rahulikumatel pööretel. „Arvan, et kui ma elu lõpuni enam mitte ühtegi pingviini ei näe, olen ka rahul,” teevad reisisellid külma maa võrdlemisi tagasihoidliku fauna üle nalja. Parimad muljed ja kõige eriskummalisemad kogemused on paljunäinud reisisellid oma elamuste kohvrisse pakkinud just kõige külmemalt, kõrgemalt ja mahajäätumalt mandrilt – Antarktikast.
REISIKIRI
TRANS-SIBERI RONGISÕIT HIINAST LÄBI MONGOOLIA VENEMAALE
Mäekõrgusteks vapustusteks üles köetud muljete laviin maailma kõige pikemale raudteeliinile Vladivostokist Moskvasse variseb kokku niipea, kui lõputud metsad, põllud ja kokkukukkumise äärel luitunud puulobudikud mitmendat päeva jutti vaatevälja ilmuvad. Ameeriklasi paneb kõik see ahhetusest kiljuma. Nõukogude arhitektuur, sõjaväebarakid, kolhooside-sovhooside karkassid ja Venemaale omased tänavkülad on neile täiesti uued. Eestlast aga Trans-Siberi raudtee jalust ei raba. Kui n-ö vägivaldselt reisielamust üldistada, paelub neid turiste, kes ööpäev läbi viinaklaasi taga ei sotsialiseeru, reisi sisemine ilu, võimalus pikkadeks loodusest inspireeritud sisekaemusteks. Aeg iseendaga? Nii oli vähemalt minuga.
Meie reis toimus kruiisilaeva põhimõttel toimiva luksusrongiga. Vahetevahel tegime päevaks-paariks peatuseid. Ööbisime hotellides ja käisime pikematel väljasõitudel.
Selline formaat ei ole tavapärane. Üldjuhul jääb iga rätsep oma liistude juurde: rongifirma müüb pileteid, hotellid pakuvad majutust, ekskursioone teeb keegi kolmas. Abitu turist sipleb kõige keskel omapäi. Kuna reisi planeerimine osutus suureks peavaluks, otsustasimegi puust ja punaseks valmis tehtu kasuks. Kui reklaamis lubati luksusrongi, siis tegelikkuses sõidutas meid lihtlabane Vene vagunitega Saksa reisifirma logodega liikur. Reisiseltskonnaks – üllatus-üllatus – peaasjalikult pensionieas sakslased. 19liikmelisse inglise keelt kõnelevasse rühma kuulusid hollandlased, käputäis ameeriklasi, paar belglast ja noor venelanna.
Olgugi, et minu Pekingi esmakülastusest oli möödas vaid viis aastaringi, võinuks Hiina pealinna arengut kirjeldades nähtu ette lisada vaid kaks sõna: veelgi enam. Rahvamasside, kõikvõimalikest ajastutest pärit arhitektuuri, kaubavaliku ja kultuuri poolest teeb 21,15 miljoni elanikuga suurlinn silmad ette paljudele riikidele, linnadest rääkimata.
Pekingi esmakülastajatel läheb aur enamasti Keelatud Linna, Taevatempli, Hiina müüri, Tiananmeni väljaku ja Mao Zedongi mausoleumi külastuse peale. Teisel korral on suurem tõenäosus saada kohaliku igapäevaelu lainetest läbi loksutatud. Just siis, kui kohustuslikud turismiatraktsioonid käidud-nähtud saavad, avanevad silmad kohaliku elu vastuvõtlikkuse suhtes justkui kaevuluuk. Kui linn oleks raamat, siis järsku loed sellest hoopis teisi peatükke. Tuiasin kohtades, kus turist ei käi. Sõin ja poodlesin paikades, kuhu ränduri jalg ei satu. Võrreldes võrreldamatut, on tänapäevane Peking nagu New York, aga veelgi glamuursem, modernsem, puhtam, rohelisem, külluslikum. Seda kõike küll oma agadega …
Kuidas Hiinas aru sain, et väliselt vahva pealispinna all on inimõigused veel vaeslapse rollis? Youtube’i ja Facebooki lehed Hiinas ei avanenud. Kuidas Pekingis ära tundsin, et olen turistikohas? Keegigi rääkis viimaks inglise keelt! Kuidas aru sain, et midagi kahtlast toimub? 40aastane soravat inglise keelt kõnelev hiinlasest „tudeng” uuris, kas olen üksi ja võiksin temaga kohvikusse minna. See on tavaline turisti petmine – hirmkallites teemajades arve kruttida ja välismaalane maksma jätta … Kuidas aru sain, et taksojuht tahtis mind haneks tõmmata? Teeskles,