Mõni suisa jões või vähemalt jõe ääres. Uksed aknad lahti, muusika üürgamas, pereisa tähtsalt lapiga autot poleerimas, ema last plutitamas või piknikutekki kohendamas. Pärast riukalikke manöövreid nädalavahetuse-eelses linnaliikluses jõudsime elu ja tervisega tagasi rongi. Järgmine peatus: Burjaatia, Venemaa!
Ulan-Ude on ilmetu linn. Laiub sovjetiaegne arhitektuur. Peatänavaäärses pargis mängib kevadest suve lõpuni igal laupäeval mitmekümnepealine orkester.
Meie saabumine 25. mail sattus esimesele laupäevale, mil linnaelanikud üle pika aja tasuta muusikat said tulla kuulama. Pilti tehti maailma suurimast Lenini peast. Purskkaevudega ümbritsetud platsil olid tantsuhoos nii vanad kui ka noored. All-linnas esitasid üürgava maki saatel akrobaatilist tänavatantsu paljaste ülakehadega musklis poisid. Veel paarsada meetrit edasi oli koha sisse võtnud tsirkus, müüdi suhkruvatti. Väiksemad lapsed kiikasid igatseval pilgul ponisõidu telgi poole. Elu muidu süngevõitu linnas oli täies hoos.
Käed rüpes ei istutud ka maapiirkondades. Päikeseline soe ilm tõukas utsitas aiatöödele. Lõpututel pisikestel joonlauaga mõõdetud maatükkidel askeldas, tagumik püsti, mitu põlvkonda. Pandi kartulit. Köeti sauna. Siin-seal püüdsid esimesi sooje päikesekiiri trussikutes suurte õllekõhtudega vanamehed.
Rong muudkui vuras edasi. Enne päikeseloojangut vilksatas aknast ka Baikali järv. Punetava taeva taustal mõjus 30 miljonit aastat vana järv maagiliselt. Tunde loomisele aitasid kaasa kevadiselt rohetavad mäekünkad, männimetsad ja soistel aladel kasvavad vibukujulised kased. Austuse märgiks kutsuvad kohalikud sisemaal asuvat Baikalit mereks. Järv, mis on 1650 meetrit sügav ja paistab läbi kohati kuni 60 meetrit, pakub kodu nii mõnelegi eksootilisele liigile alates valgetest hüljestest ja lõpetades omoli kalaga.
Lähemat tutvust tegin veekoguga hommikul. Õhk 14, vesi 3 kraadi, libisesin talisuplejana muretult lainetesse. Poolest minutist piisas, et tagasi kaldale ukerdada. Suitsupausile kogunenud neljaliikmeline vagunisaatjate seltskond vaatas tunnustavalt pealt ja hüüdis venekeelseid kiidusõnu.
Eriloaga Baikali kaldaid pidi looklevale vanale raudteele lubatud Zarengoldi rong peatus suurimast kohalikust turismikeskusest, Listvjanka külast paari kilomeetri kaugusel asuvas sadamas. Külasse viidi rongitäis turiste laevaga. Järv oli peegelsile. Vees vigurdasid hülged. Kohalike oludega kursis olevad giidid lõid imestust kahte kätt kokku. Aastaid gruppe juhatanud Tatjana kutsus 26. maid 2014. aasta imeks. Niivõrd selget, sooja ja tuulevaba kevadilma nägevat tema silmad Baikalil korra 20 aasta jooksul.
Baikal on maailma sügavaim ja läbipaistvuselt maailmas teisel kohal olev järv kogu maailmas. Jäise vee poolest tuntud veekogus tõusvat teatud osades augustikuus veesoojus hea õnne korral koguni 25 kraadini. Head kalastusvõimalused ja kaunis ümbrus meelitavad lähedalasuva suurlinna Irkutski elanike kui kärbseid meepoti ligi. Jõukamad ehitavad järve kaldale suvila, vaesemad lepivad päevareisidega.
Listvjanka turismiküla peatänav jättis oma palkmajadest uusehitistega korrapäratu mulje. Arhitektuurilises mõttes valitses anarhia. Kivisel rannaribal suitsesid kala ja šašlõkk, mürtsus vali venekeelne popmuusika. Kai pealt viidi soovijaid järvele Ferrari logodega kaunistatud paadiga lõbusõitu tegema. I-le lisas täpi tühja tänava keskele pargitud tuttuus Land Roveri maastur. Peamiselt suitsetatud kalas ja kohalike suveniiridega kaubitseva turu müüjad laotasid aeglases tempos kaupu lettidele. Suurem osa kevadpäeva nautlejatest polnud poole üheteistkümneks veel järvekaldale kohale jõudnud.
Lahkusime. Teekond viis Baikali lähedase suurima kultuuriväärtuse juurde: sajanditetagusele elamumessile. Sinna oli kokku transporditud erinevaid puuelamud, kirikud ja abihooned üle kogu Siberi. Koolilaste, giidide ja turistide suureks rõõmuks oli kogu krempel üheks linnakuks kokku ehitatud. Iga sektsiooni juurest leidis selgitava teksti, kus täpselt konkreetne ehitis ilmavalgust nägi ja millal see lahtivõetuna ning siis taas kokkupanduna Baikali järve äärsesse muuseumi sattus. Lahtiste seintega abihoonete sisse kiigates võis märgata kõikvõimalikke põllutööriistu ja kalastustarbeid, ikka vastavalt paikkonna iseärasustele.
Lisaks ajaloolistele hõrgutistele olid omamoodi vaatamisväärsuseks kauni kevadpäeva puhul parki juttu puhuma kogunenud lakk-kingade, valgete pikalt lahti nööbitud triiksärkide ja jämedate kullast või vähemalt kullatud kaelakettidega bussijuhid. Neist paljudel ka rist keti küljes rippumas. Religiooni tähtsust Venemaal ei saa alahinnata. Igaks juhuks olgu mainitud, et Venemaal elab kokku üle saja rahvuse ning valitseva religiooni osas võib pilt piirkonniti erineda, kuid kõige mõjukam on ikkagi ortodoksi kirik. Isegi suurlinnades tuli tikutulega otsida masinaid, mille armatuurlaualt mõnda ikooni ei oleks leidunud. Seda kusjuures margist, mudelist ja aastaarvust sõltumata.
Novosibirski giid rääkis vallatuid nalju kohalikest teada-tuntud maffiabossidest, kes igal pühapäeval kirikus ainult kõige jämedamaid küünlaid käivad põletamas. Religioossest taustast lähtuvalt ei pea mitu korda mõistama, miks ka suurimateks turismimagnetiteks on just nimelt kirikud: vanad, uued, tähtsamad ja vähemtähtsad. Kaugetelt maadelt külla tulnud uudishimulikke ju kaevandustesse, karusnahaloomade kasvatustesse ja jahile üldjuhul ei viida, rääkimata Irkutski lähedal veel tänapäevalgi eksisteerivatest vangide töölaagritest. Vaatamata kogu riiki valdavast usklikkusest, venelaste näiliselt sügavast hinge-elust, aariatest armastusele, põllulilledele ja kõigele muule, mis elus püha ja kaunis, ei ole ma üheski teises riigis kohanud nii palju siniseks pekstud silmadega naisi, käestlastud maju, prügihunnikud ja okastraati.
Baikali järve äärest liikusime uuel päeval rongiga 44kraadiste külmadega talvede ja 31soojakraadiste suvede poolest tuntud Irkutskisse. Mööda 25. oktoobri ja Karl Marxi tänavat Irkustski hotelli poole suundudes jäi silma pronkskujusid, mille esiseid kaunistasid värsked nelgid. Piki Angara jõe kaldaid jalutasid noorpaarid, neiul peaaegu alati kingiks saadud lilleke näpus. Ringi vurasid Georgi lintidega autod. Lillepoode jagus vähemalt kesklinnas jalutades igale nurgapealsele. Kaubanduskeskuste valiku üle otseselt nuriseda ei saanud, kuigi hinnad niidaks jalust võibolla ka norraka. Linn tervitas meid nõukaaegse arhitektuuri, vürstipere Volkonski majamuuseumi ja koduse lõunasöögiga ühes paljudest suvilast ümber ehitatud alalistes kodus. Meiega samal reisil viibinud noor venelanna viskas traditsioonilisse suvekodusse saabudes nalja, et „daatša” oli see maja ehk siis, kui turistid veel kohale polnud jõudnud. Kokast isa ja sekretärist pereema ponnistuste tulemusena teenitud palgatööst ilmselt meile näidatud häärberit püsti ei oleks visatud.
Maja oli uhke. Ikkagi oma kätega ehitatud. Ameeriklased ahhetasid ja pildistasid. „Te ei taha teada, kui palju selline majake USAs väärt oleks,” ahmisid õhku ja küsisid mitu korda üle, mis ameteid peres keegi pidas. Läikiv ja viimase malli järgi tehtud näidiskodu jättis aga suuremale osale rühmast, võrreldes Venemaa suvilate tegeliku pildiga, liigtoretseva mulje. Tühja sellest.
Kolm käiku koduseid roogi viisid keele alla. Vahele joodi viinapits võõrustaja hea õnne eest, seejärel joojate heaks terviseks. Kolmas pits kummutati kõigi meeste terviseks, et need 95aastaselt voodis armukadeda abikaasa püstolilasu läbi sureksid.
Kuulsime sellest, kuidas iga vene naine, kellel kaks kätt küljes, oma moosid ise keedab. Retsept ja koostisosad olevat sealjuures kaitstud paremini kui riigisaladus. Sõltumata lõpptulemuse tegelikust kvaliteedist pidi iga naine oma kulinaariaalaste saavutuste üle suurt uhkust tundma. Teine fakt Siberi elust ja toidust puudutab kartulisaaki: isegi siis, kui perekonna sahvris jagub vaid kartulit, saab pere toidetud.
Järgmisel päeval rongiga Irkutski türkiisrohelise jaamahoone perroonilt Novosibirski poole suundudes ootas meid ees kogu rongireisi pikim peatusteta vahemaa. Lokaalsest raadiost kuuldus mitu loengut Siberist, Gulagi vangidest, korraldati viina ja kaaviari maitsmise sõuüritus: toostid, naljad, kolm erinevat viinasorti. Erinevalt teistest laudadest lõppes meie neljapealisel, enamasti karsklastest koosneval seltskonnal pliinidest, kaaviarist, hapukurgist ja oliividest koosnev sakuska oluliselt kiiremini otsa kui viin. Juurde polnud aga nõuda