visata.
Kodutee polnud Maretile veel kunagi nõnda pikk tundunud. Vaid neli peatust bussiga. Kui rohkem aega, läks ta koju jalgsi. Tal oli oma kindlaks kujunenud marsruut, millele kulus napp pool tundi. Tegelikult oli see meeldiv kiirkõnd, paras väike trenn. Täna valis Maret bussi, sest soovis koju jõuda võimalikult kiiresti, et saaks oma leidu põhjalikumalt uurida.
Seekord olid uuringuteks kodus lausa ideaalsed võimalused: isa oli läinud külla oma töökaaslasele. Diana – tädiks ei lubanud too ennast kutsuda – oli isast hulga noorem, kuid see polnud nende sõprusele takistuseks. Sukk ja saabas – nii kutsus Maret neid sõbralikult. Töökaaslased olid nad väikeses kohvikus, kus isa oli küll omanik, kuid seda rohkem nime poolest. Koos Dianaga nad remontisid ruumid, ise sisustasid, ise küpsetasid saiakesed, tegid tordid, keetsid kohvi ja olid ettekandjad. Enamasti liikus laudade vahel Diana, kuid ega isagi klientidega suhtlemist paljuks ei pidanud. Ja tegelikult andis see kohvipoele palju juurde. Aeg-ajalt, kui kringlitele ja tortidele tuli tellimusi rohkem, käis neil abiks vanem proua, vanaema kauaaegne tuttav Leontiine, keda kõik sõbralikult Lonniks kutsusid. Leontiine oli Lonni-nimega hästi päri. Isegi niivõrd, et lubas selle panna ka kohvikule.
Mareti ja tema sõbrannade meelest polnud Lonni kohvikust mõnusamat kohta. Nad ise olid siin samuti käinud abiks remonti tegemas. Paar väiksemat värvimistööd köögi poolel usaldati täielikult tüdrukutele. Diana käis oma pintsliga siit-sealt veel korraks üle. Hoopis teine tunne, kui oled oma töövaeva mingisse paika sisse pannud, leidsid Meelika ja Amanda, Mareti sõbrannad. Tüdrukud said Dianaga väga hästi läbi. Mõnikord mõtles Maret, et Diana on peaaegu niisama suur sõbranna neile kui isalegi. Kuidas ta küll oskab olla hea semu võrdselt nii endast vanemate kui ka noorematega, nii meeste kui naistega? Igatahes kuldaväärt iseloomuomadus.
Võib-olla oleks Maret tänagi läinud koos isaga Dianale külla, sest Dianal olevat nimepäev. Kuid homseks oli palju õppida, lisaks veel lubatud käik memme juurde. Maret oli juba hommikul isale öelnud, et ei tule. Praegu tundus, nagu oleks saatus ise kõik niiviisi korraldanud, et ta saaks kodus rahulikult omaette olla ja käevõruga tegeleda.
Esikus õngitses Maret esimeses järjekorras jopi taskust ehtekarbi, viskas üleriided kärsitult varna, saapad jalast ning tormas otsejoones oma kirjutuslaua juurde. Süütas laualambi, see oli hästi ereda valgusega, ja uuris karpi tähelepanelikult. Mida rohkem ta uuris, seda enam ka imestas. Isegi siin, kirkas valguses, ei paistnud sametise materjaliga kaetud karbikesel ainsatki määrdunud kohta. Nagu poleks see tõesti välja kougitud prügikastist, vaid toodud linna kõige nooblima kaupluse juveeliletist. Tüdruk hakkas karpi avama ja tundis taas, kuidas ärevus pääses hinge matma. Miks ometi? Praegu polnud tal ju midagi peljata. Siin, üksi endaga, nagu memme ikka armastas öelda, võis ta talitada täielikus rahus. Aga ärevus aina paisus, pigistas kurku ja pani käed värisema. Maret suutis vaevu karbi kaant avada.
Millegipärast oli ta hakanud kartma, et karp on tühi. Et ta oli saanud laterna all heita sinna vaid pabistava kiirpilgu ja et tegelikult oli käevõru paljas meelepete. Aga ei – kõik oli päriselt. Rõngas istus kindlalt karbis padjakesel, säras kuldselt ja seiras Maretit rohekassiniste kivisilmadega. Tüdruk sirutas värisevad sõrmed võruni. See oli klambriga padja külge kinnitatud. Maret päästis ehte klambrist lahi, nüüd oli käevõru tal näppude vahel. Samal silmapilgul hoomas tüdruk, kuidas ärevus taandus ja asendus meeldiva rahuga. Sõrmed lõpetasid võbisemise, silmad närvilise pilkumise. Maret tõstis leiu lambile hästi lähedale, et iga pisimatki kohta hoolikalt silmitseda. Jah, see oli kuldne käevõru, mis muud sai ta olla, kollane ja särav. Ehk äkki ainult kassikuld? Mõned laste mängusõrmused paistavad ju ka täpselt päris kuldsõrmuse moodi, aga vanaema ütleb, et need on lihtsast metallist, tavaline kassikuld. Väärtusetud. Niisuguseid võid saada peoga igast teisest pudipadipoest. Aga see? Ei, see käevõru ei saa olla väärtusetu. Odavad asjad pakitakse väikesesse kilekotti, mitte ei asetata sametkarpi siidpadjale. Järelikult on see ikkagi kuldvõru. Hinnaline. Ja väärtust lisavad veel kivid. Mis kivid need võiksid olla? Kindlasti kalliskivid. Aga millised? Neid on nii palju ja erinevaid. Kalliskividest Maret suurt ei teadnud. Memmel oli üks sõrmus punase läbipaistva kiviga. Tolle nimi on rubiin. Aga need siin on sinised … või hoopis rohelised, oleneb mis nurga all vaatad, ja täiesti läbipaistmatud. Äkki just sellepärast on eriti väärtuslikud? Maret uuris õnnelikuna oma leidu edasi. Tõesti, käevõru juures polnud ta avastanud veel kõike. Siin polnud tegemist pelgalt kivikestega ehitud sileda kuldvõruga. Käevõru oli lisaks veel kaunistatud imepeene mustriga, mis lookles mööda ehte säravkollast pinda nagu õrn lehekestega taimeväät.
Maret keerutas võru käes ja imetles seda igast küljest. Ilus, tõesti vägaväga ilus. Aga…? Korraga torkas pähe mõte: võib-olla on käevõru siseküljele midagi graveeritud? Vahel tehakse nii. Vanaema ühes sõrmuses igatahes on. On tema sünnipäeva kuupäev ja vanaisa nimi, sest vanaisa oli kinkinud selle sõrmuse oma naisele kolmekümnendaks juubeliks. Maret puuris pilguga hoolikalt kuldse võru sisekülge. Tõepoolest, sinna oli midagi graveeritud. Aga mida? Tüdruk lükkas käevõru peaaegu vastu tulist lampi, et paremini näha ja… pidi ehmatusega selle sõrmede vahelt maha pillama. Võru siseküljele oli kauni kaldkirjaga kirjutatud „Pia!” Ja veel midagi. Need oli numbrid, kahjuks üsna tuhmid. Maret jooksis kööki. Köögikapi sahtlis oli luup. Kui vanaema nende juures käis ja köögis toimetas, kasutas ta seda vahel toidupakkide pealt imepeene kirja lugemiseks. Teda huvitasid hirmsasti igasugu E-numbrid ja kalorid. Läbi luubi oli nüüd Maretilegi see kirbukiri selgelt loetav. Jah, ei mingit kahtlust. Need olid Maretile tuttavad numbrid. Vägagi tuttavad!
Pia
Pia! See ei olnud lihtsalt kolm tähte või ainult üks naisenimi. See oli Mareti enda nimi! Tema täielik eesnimi oli Pia-Maret. Niisiis – Pia-Maret Palukas. Kui nimeandmise hetkel meeldib vanematele mitu toredat eesnime nii väga, et ei suudeta kuidagi nende vahel valida, siis pannakse oma armsale lapsele nimesid rohkem kui üks. Hea veel kui kaks. Aga on riike ja maid, kus inimesel on nimesid nõnda palju, et päike võib enne looja minna, kui nendega ühele poole saad.
Üsna tavaline, et mitme eesnimega last hakatakse kutsuma vaid ühe järgi. Enamasti on see tema nimede reas kõige esimene. Pia-Mareti puhul aga kujunes välja nii, et just too teine nimi – Maret – tundus kodustele armsam ja suupärasem. Kuna Maret oli nii harjunud, hakkasid selle nimega teda kutsuma ka kõik sõbrad ja klassikaaslased. Võõramad, tõsi, valisid Pia-Mareti, katsetati ka ainult Piaga, ent tüdrukule endale tundusid need mõlemad kuidagi kauged, justkui ei käiks temaga kokku.
Ja nüüd siis, täiesti ootamatult, on ühele prügikastist leitud käevõrule graveeritud kaunis kirjas „Pia!” See šokeeris, nagu tavatsetakse niisugusel puhul öelda.
Aga mitte ainult see. Numbrid, mis tulid luubi abil selgelt nähtavale, raputasid veelgi enam. Täpsemini – nimi ja numbrid koos. Kõik see kokku viis tüdruku täielikku hämmingusse. Niisugune lugu võib inimest teataval määral isegi kohutada ja ärevust tekitada. Eriti Maretit, kes pidas ennast pigem aravereliseks kui asju külma kõhuga võtvaks. Ometi jäi ta praegu täiesti rahulikuks ja vaatas kõike nagu kõrvalt.
See, mis tüdrukut numbrite nägemisel nii väga üllatas, oli asjaolu, et need langesid täpipealt kokku tema sünnipäevaga! Niisiis, nimi Pia ja selle juurde graveeritud kuupäev, kuu ja aasta – täpselt tema sünniandmed, kõik klappisid. Järelikult see käevõru kuuluski talle – Pia-Maretile!
Muidugi, alati on võimalus, et kusagil leidub su nimekaim. Isegi see, et too nimekaim on sinuga täpselt üheealine. Perekonnanime ju sinna graveeritud polnud. Aga kas ehetele üleüldse perekonnanimesid kirjutatakse? Pole kuulnud. Tavaliselt ikka eesnimi, et kellele ja kes on kinkinud ning millal. Sellel käevõrul polnud kinkijat märgitud, kinkimise päevaks oli pandud tema, Pia-Mareti, sünnikuupäev. Nagu oleks selle toonud mingi haldjas-ristiema. Justkui muinasjutus. Aga miks siis Piale ja mitte Maretile? Ja mispärast alles nüüd, nii palju aastaid hiljem? Ning tagatipuks, misjaoks pidi ta oma käevõru kätte saama sellisel kummastaval moel?
Küsimusi oli palju. Vastuseid – ei ainsatki.
Maret heitis pilgu kellale. Polnud veel kaheksagi. Isa tulekuni oli aega üksjagu. Külaskäigud Diana juurde nihkusid tal enamasti hilisemateks õhtutundideks.