tuppa, tiris kirjutuslaua sahtli lahti ja õngitses kaustiku alt ehtekarbi. Surunud selle koolikoti sisetasku põhja, lukustas tüdruk taas ukse ja lippas jooksujalu kooli poole.
Kohale jõudis ta vahetunniks, nagu oli kavandanud. Parasjagu käis söögivahetund. Kui riided õnnestub kiiresti ära panna, jõuab veel sööklas paar suutäit ampsata. Garderoobis sujus kõik õlitatult. Anni-tädi, kooli lukk ja hea hing, oli kohal ja tegi midagi pärimata rõivistuboksi lahti. Aga paraku just siis, kui juba hautatud juurvilja lõhn näkku lõi ja Maret oli söökla uksest sisse astumas, sattus ta matemaatikaõpetajale otse sülle. Pomisenud tere-vabandust, üritas tüdruk õpetaja laialisirutatud käte vahelt välja libiseda, kuid viimasel õnnestus oma saagil varrukast haarata.
„Kas kaunidusuni otsas, et otsustasid meie tagasihoidlikku õppeasutust külastada?” Küsimuses kõlas irooniat, kuid samas oli õpetaja nägu küllalt sõbralik. Ükskordüks – nii teda õpilaste keskel kutsuti, ja täiesti õigustatult, sest ta ei väsinud toonitamast, et vähemalt korrutustabel peab inimloomal kooli lõpetades pealuus olema – isegi naeratas.
„Käisin hambaarstil, öösel hakkas valutama,” tuli Maretilt silma pilgutamata vastuseks. „Pandi plomm.”
„Ja nüüd kohe sööma? Kas arst ei käskinud paar tundi sellega oodata?”
„Ei… tea…” kobas Maret.
„Nojah, need tänapäeva valgusplommid lubavad kohe närima hakata. Eks sa siis mine. Aga järgmises matemaatikatunnis sea oma vaim vastuseks valmis,” tõstis õpetaja tähendusrikkalt sõrme.
Seda võis hoiatamatagi arvata. Ükskordüks peab iga matatunnist puudmist või sinna hilinemist selle aine vastu suunatud sihilikuks ülekohtuks, mida ainult karmi, kuid õiglase karistusega saab leevendada. Ja mis võiks selleks olla veel parem moodus kui järelvastamine. Siin oli isegi kaks positiivset külge. Esiteks distsiplineeris see hooletut hilinejat ja kergemeelset puudujat kõige paremini. Teiseks nõudis karm meetod materjali iseseisvat äraõppimist. Mareti puhul tuli järelvastamisi ette haruharva. Tüdruku mäletamist mööda polnud matemaatikas neid olnudki. Seepärast oli Ükskordühel naerunägu ja karistuse etteteatamine heatahtlik, et õpi-õpi, laps, esimene pink on järgmises matemaatikatunnis sinu jaoks varutud.
Juurviljalõhn ei petnud. Oligi jälle hautatud ühepajatoit kõigi nõnda vajalike juurikate ja kaunadega, sees hakklihakribalad. Muidugi, kui oleks olnud valida, oleks Maret võtnud sooja lihapiruka ja tassi koorekohvi. Aga kus sa sellega, need olid ju lapsele ülimalt kahjulikud! Tass kohvi pidi tegema lapse närviliseks, virgutas petlikult vaimu ja veel sada häda. Suured muidugi võisid ennast sellega piitsutada, täiskasvanu vaba valik, aga alaealisel oli iga kell parem lürpida lahjat jahtunud teed. Kohustuslik piimaklaas tuli ka kõne alla. Viimase vastu polnud Maretil õieti midagi, seda jõi ta priitahtlikult, tõeline piimavasikas, nagu memme märkis. Täna aga läks isegi ühepajatoit suurepäraselt, kuna hommikueine, paar sepikusuutäit maha arvata, oli ära jäänud. Passis ka klaas kisselli ja juba jooksiski Maret trepist üles.
Täna tal kohe õpetajatele sülle jooksmisega vedas. Järgmine oli Valdeman. Klassijuhataja seisis, nagu tal kombeks, juba varakult klassi uksel ja jälgis, kuidas hoolealused vahetunnist kobaras ruumi pudenesid. Maret poetas ennast samuti ühte sülemisse, kuid Valdeku nõudlik: „Maret, pea!” jättis tüdruku ukseavasse toppama.
„Õpetaja Mets ütles, et sind täna matemaatikatunnis polnud.” No muidugi, Ükskordüks oli juba jõudnud ette kanda.
„Jaa, ma käisin hambaarsti juures. Eile õhtul hakkas valutama.” Maret vaatas õpetajale kindlalt otsa. Ta märkas, et mehe silmad, mis seisid tema omadest tunduvalt kõrgemal, olid huvitavalt kirjud: hallid, pruunide täppidega. Õpetajale tundus iseteadlik trotsiv silmavaade Mareti puhul ootamatu. Mõistagi puutub õpetaja koolis kokku sadade erinevate pilkudega, tee neist või teaduslik uuring. Selle õpilase puhul oli ta märganud pigem tagasihoidlikku, kergelt kõrvale libisevat silmanurgast vaatamist. Enesekindlad avali silmad, mis otsekui haarasid õpetaja endasse, olid ootamatud. Klassijuhataja peitis oma hetkelise segaduse köhatuse taha ja käratas üksteist nügivatele naaberklassi poistele: „Kella ei kuulnud või? Marss oma tundi!” Pöördunud tagasi Mareti poole, oli ta juba endine Valdek.
„Olgu, mine nüüd. Tunni lõpus anna mulle arsti vabastus.”
„Oi, seda mul pole. Unustasin küsida. Kiirustasin, et ehk jõuan veel Ükskordüh… ee-ee… õpetaja Metsa tundi, aga ei jõudnud. Siis ei tahtnud poolde tundi ka tulla ja…”
„Olgu.” Klassijuhataja lükkas tüdruku õlast õrnalt klassiuksest sisse ja sulges selle nende järel.
„Noh?” Meelika, Mareti pinginaaber ja parim sõbranna, küünitas kaela. „Juhtus midagi või?”
„Ei juhtunud. Jäin lihtsalt magama.”
„Magama?!” Meelika pööritas silmi. Tema enda puhul poleks see olnud mingi ime. Magamine, eriti hommikune uni, oli üks maailma parimatest. Meelika jaoks igatahes. Ükskord olid nad Maretiga koostanud nimekirja kümnest paremast asjast. Meelika pingereas oli magamine esimese viie hulgas.
„Jah, magama. Mis seal imelikku on? Ei kuulnud lihtsalt, äratus piiksus küll. Jäin eile õudselt hilja peale.”
„Mis tegid siis?” uudishimutses sõbranna.
„Ah tead, ma leid…” hakkas Maret õhinal pihta ja – vakatas. „Ei midagi.”
Meelika uuris pinginaabrit kipras kulmul. „Sa tead, ma vihkan seda, kui sa juba hakkad midagi ütlema ja siis jätad pooleli.”
„Ja mina vihkan seda, kui sina määrad, mida ma pean rääkima ja mida mitte. Aga… ei olnud tõesti midagi.”
Meelika pahameelekurd asendus imestusega. Turtsumine oli seni olnud ikka rohkem tema pärusmaa. „Mis sul viga on?”
„Jutud!” hõikas Valdek.
Tüdrukud klõpsasid suud lukku ja surusid ennast laua kohale madalaks. Tunnis ülearu silma torgata pole kasulik, kui just mingil põhjusel nimme vastama ei soovi minna.
Ülejäänud koolipäev sujus rahulikult. Meelika ei torkinud oma küsimustega ja Maret oli otsustanud käevõrust vaikida, ehkki keeleots lausa sügeles, et nii põrutavat ja kummalist lugu sõbrale rääkida ja seda siis koos arutada.
Sõbrannad
Koolist koju läksid Maret ja Meelika tavaliselt koos, kui just mõni trenn või huvikool erinevatesse suundadesse ei viinud. Nad elasid lähestikku ja olid sõbrad juba pisipätakast peale. Hakkas asi sellest, kui Meelika vanaema ja Mareti memme olid oma hoolealused kodulähedasse parki mängima toonud ning Meelika liivakastis mängides Mareti väikese kallurauto ära näppas, jopitaskusse peitis ja oma koju viis. Kui nad järgmisel korral pargis jälle kokku said, pani Meelika vanaema oma lapselapse Mareti vastu seisma ja ütles: „No nii, tee nüüd, nagu mulle lubasid.”
Meelika ajas kõhu ette trimmi, huuled torru ja vusises vaikselt.
„Mis see nüüd olgu! Lapsed, kes kokkulepetest kinni ei pea, ei meeldi mulle kohe mitte kuidagi,” sõnas vanaema tõsisel ja rangel õpetajatoonil. Õpetaja, nagu hiljem selgus, ta ka oli.
Meelika vusises veel natuke, siis torkas käe tasku ja urgitses sealt esile Mareti kallurauto.
„Minu auto! Memme, see ongi minu auto!” kilkas Maret rõõmsalt ja näpsas rohmakalt mänguasja võõralt tüdrukult, kellega paar päeva tagasi oli kergelt tutvust sobitanud.
„No nii,” noogutas Meelika vanaema rahulolevalt, ent ei jätnud veel sellega: „Sa pidid ikka midagi ütlema ka.”
„Aitäh!” kiirustas Maret tänama. Tavaliselt niisugused suunavad märkused just seda tähendasid.
„Tubli laps!” kiitsid vanaema ja memme ühest suust. „Aga mina pidasin ütlemise all silmas rohkem küll oma pirtspreilit,” lisas Meelika vanaema ja müksas mossitajat kergelt õlast.
„Ma rohkem ei tee,” pomises tüdruk vaevukuuldavalt kurgu alla.
„Olgu,” jäi ta vanaema