samal ajal teeb ka selliseid käike, millest ühe lihtsa koolitüdruku pea mitte mõhkugi ei taipa.
Enne kui Maret kaubanduskeskusest väljus, toetas ta korraks välisukse lähedale pingile. Pingil istus veel üks vana naine ja teises servas ema väikese lapsega. Aga Maretit oli haaranud säärane väsimus, et ta pidi ennast korraks koguma. Teda eile õhtust alates saatnud rahutus, magamata öö, turtsumine Meelikaga ja nüüd lõpuks käik kullassepa juurde olid kallanud väsimust kui kotiga. Kõht oli tühi, kuid isa töö juurest, kus Diana talle tagaruumis mõned soojad pirukad või salatit pakuks, ta täna läbi minna ei tahtnud. Selle asemel otsis taskust visiitkaardi ja uuris seda korralikumalt. Kaart oli üsna uhke. Kuldsete tähtedega kaldkirjas seisis: Egon Veski, kullassepp. Asukoht, postiindeks ja telefon. Tänavanimi oli Maretile täiesti võõras – Sagedi. Kus niisugune asuda võiks? Linnatänavatele pandi nimesid sageli nii, et temaatika järgi sarnased olid ühes pundis koos. Linnunimelised ühes kohas, loomanimesid kandvad teises, kolmandas jalutasid justkui mööda taevalaotust. Päikese juurest kuule, kuult pilvele ja pilvelt pöörasid tähele. Oleks tänaval Egon Veski visiitkaardil kah mingi sõnaline tähendus olnud, võiks selle asukoha ehk sarnaste järgi üles leida. Aga Sagedi ei öelnud tõesti mitte midagi. Selle tänava ülesleidmine võis kõvaks pähkliks osutuda. Jäägu see teiseks korraks. Täna jääb see käik ära. Maret oli väga väsinud ja tahtis koju.
Egon Veski
Kodus oli esimene asi midagi kõhusoppi saada. Võileiba pugima Maret siiski ei hakanud. Selleks polnud kõht veel liiga tühi. Ta tahtis midagi sooja. Külmetuskapis aga kahjuks ei leidunud eelmistest päevadest alles jäänud suppi või lihatoidu lõppu. Ei jäänud üle muud, kui traditsiooniline nii-öelda viletsate päevade lõunasöök valmis nihverdada. See oli lihtsamast lihtsam ning läks kiiresti. Pakk nuudleid kastrulisse, sutsuke maitseaineid juurde, sortsuke toiduõli ja elektrikannust keev vesi peale. Natuke keeta ja paariks minutiks kaane alla hauduma, siis sõelale nõrguma ja taldrikule. Hädapärast kõlbas juba süüa. Aga hoopis maitsvam kõhutäide tuli, kui nuudlikuhjale sai lisada vorsti- või singikuubikuid ning tõeliselt hea, kui juurde veel ohtralt juustu riivida. Üksnes mõte sellele pani suu magusat vett jooksma.
Roog valmis kiiresti ning kooliriideid vahetamata asus tüdruk maiustama. Täna tundus see toit eriliselt hea. Maret nautis iga suutäit ja lasi ka mõtetel hetkeks puhata. Need olidki käevõru sundteemast üpris piinatud.
Kõht sooje nuudleid täis, meeled rahunenud, õngitses Maret koolikoti põhjast ehtekarbi ja pistis selle sisu vastu huvi ilmutamata kirjutuslaua sahtlisse kaustikute varju. Seepeale vaatas üle, mis õppida antud ja asus innukalt tundide kallale. Eilne õhtu ja tänane päev olid kulgenud nagu udus ning paljud vajalikud asjad olid ripakile jäänud. Tüdruk õppis süvenenult tükk aega. Raskemad ained kõigepealt ja tema jaoks meeldivamad, nagu ajalugu ja kirjandus, jäid pärastiseks magustoiduks. Ta tegi väikese vaheaja ja, kasutades omaette olemist, võimles natuke. Saanud lihased soojaks, tegi venitusharjutusi ning lõpetuseks seisis pea peal. Vere tulv pähe andis alati kuidagi värske ja hea enesetunde. Seekord aga viis mõtted uue hooga käevõru juurde.
Maret käis kiirelt duši all. Võimlemistrenni, mis siis et kodus ja omaette, tegi ta ikka nii, et higi väljas. Hea värskus kehas, istus ta arvuti taha ja hakkas otsima Sagedi tänavat. Ta proovis nii- ja naapidi, aga sellenimelist ei leidunud terves linnas. Taas hakkas vastik kahtluseuss hinge närima. Mis imelik kullassepp, kelle juurde tal minna soovitati, niisugune oli? Kuidas sai töökoda, kuhu kliente oodati, tegutseda olematul tänaval? Keda too Egon Veski endast kujutab? Äkki on see ikkagi lõks, kuhu lapseohtu tüdruk meelitatakse, et kavalusega või, appi! – väevõimuga – kallihinnaline ehe ära võtta. Ilmselt on käevõru tõesti väärtuslik, võib-olla isegi ülimalt, kui sellele on hakatud niisugust jahti pidama. Teisalt jälle, kust võis kaubanduskeskuse kullassepp teada, kui kallihinnaline ehe ikkagi Mareti koolikotis pesitses? Omanik polnud seda talle targu näidanud. See oleks võinud olla pelgalt koolitüdruku udujutt, et vana ja peenelt tehtud, tegelikult on see aga kõige tavalisem vidin.
Mõtetega ennast taas üles kütnud, jättis Maret meeldivad koolitööd, mida järgmiseks ette võtta oli kavatsenud, jälle kõrvale ning tõstis lauasahtlist lagedale ehtekarbi. Kaas avanes, käevõru, eilsetest lõpututest seebiprotseduuridest särama löödud, piidles Maretit kutsuvalt. Tüdruk võttis oma leiu, süütas laualambi ja naelutas pilgu ehtele. Jah, siin see oli, peenelt töödeldud, ilus. Ainult pahatahtlik kadetseja oleks võinud vastupidist väita. Ilus küll, aga samas ikkagi ainult üks kasutu asjake. Endiselt polnud võimalik käevõru avada ning käele see ei mahtunud. Ei, siin ei aidanud midagi, tuleb meister Egon üles leida ja kui see kullassepatöö üle mõistuse kallis ei ole, siis lasta temal käevõrule sobiv lukk teha. Ainult, kuidas meistri juurde jõuda? Vähemasti otsus oli nüüd langetatud ja see võimaldas õhtupoolikuga tavalisemat rada edasi minna. Karbi peidupaika pannud, asus Maret rahuga ajalootunni kallale.
Isa jõudis seekord koju varakult. Ta tõi kaasa mõned ahjuvärsked küpsetised nagu tavaliselt, lisaks veel kaks pungis kilekotitäit muud toitu. Ladus kraami köögilauale virna ja hõikas:
„Sööma, sööma, kelle kõht pilli lööb!”
Maretil oligi õppimise ja võimlemise järel tunne, nagu poleks mõni tund tagasi suurem laar nuudleid keskpaika rännanud. Kutset ei lastud korrata.
„Siin on üks eriti näljane tütar,” ütles ta toidupakkide kohale kummardunud isa selja tagant kallistades.
Isa pöördus ümber ja tõmbas naeratades sõrmega üle tütre ninaotsa. „Sellele hädale leiame kohe rohtu. Vaata, kotist leiad grillitud kanakintsud, veel soojad. Kas siin majas kokaabilisi ka leidub?”
„Mitte abilisi, vaid meisterkokk isiklikult,” suurustas tütar.
„No-noh, lase ikka töö kiidab tegijat.”
Isa jätkas toidumoona köögikappidesse laadimist. Maret asus toorsalatit hakkima. See töö oli enamasti tema teha. Tomat, kurk, paar lehte salatit või Hiina kapsast, hulka näpuotsaga seemneid, purustatud pähkleid, sutsuke maitsestatud soola, sortsuke oliivõli, kogu kupatus segada – ja valmis. Grillkana oli üks Mareti lemmikutest. Isa teadis ja tõi aeg-ajalt tütre rõõmuks. Kintsud termokotis olid tõesti soojad, isegi kuumad. Need läksid lauale kohe niisama. Kollane riis rändas korraks veel pannile.
Köök muutus otsekui teiseks, kui isa ja tütar seal õhtuti oma ühist söömaaega nautisid. Kodune oli see koht muidu ka nagu köögid tavaliselt, ent nendel õhtutundidel valitses seal veel… ei oskagi öelda mis. Vanaema või memme kohalolek seda mõnusat kodust olemist ju ka otseselt ei häirinud. Isegi Diana külas olles jäi kõik küllalt tavaliseks. Ent jutud olid siis natuke teised, naljadki olid muud. Kuid isaga kahekesi oli lihtsalt nii, et sina oled minu ja mina olen sinu ja meil on hea ja lahe olla.
Maretil oli väga noor isa. Ta oli olnud ainult seitseteist, kui pirisev pisipiiga tema ellu ilmus. Seega oli isal ja tütrel üsna napp vanusevahe. See ei keelanud muidugi isal isa olemast. Parasjagu nõudlik, kohati range ja kontrolliv. Ülearugi, arvas Maret mõnikord. Aga aeg-ajalt isa nagu unustas isaksolemise. Või tegi näo, et unustas. Sellest polnud Maret kunagi päriselt sotti saanud. Igatahes nendel hetkedel tundus Maretile, et nad on justkui üheealised. Isa võis vahel sattuda mänguhoogu ja hardunult koos lapsega monteerida legoklotsidest maju või seada paika pusle mosaiikpilte. Vahel naljapärast tegid nad kahekesi kodus karaoket. Rääkimata igasugustest sportlikest harrastustest. Suvel käidi igal võimalusel ujumas ja talvel suusatamas. Isegi mäele suusatama viis isa Mareti juba neljaselt ja nüüd tuiskab plika rajal koos täiskasvanutega, ehkki vahel üsna tõsiselt pabistab. Kuid isale ei taha ta seda mingil juhul välja näidata, tuleb toime ja on pärast endaga rahul. Eriti viimasel ajal, kui Maret juba täisinimese mõõtu võtma hakkab, on nende vanusevahe justkui veelgi vähenenud. Tihti vestlevad nad asjust nagu kaks võrdväärset või vaidlevad kirglikult, kusjuures kumbki ei taha oma arvamust pisendada.
Isa on Maretile olnud ikka turvaliseks paigaks, kuhu muredega pageda. Rohkem küll siis, kui ta oli väiksem. Nüüd suure tüdruku naiselike muredega otsis ta pelgupaika rohkem vanaema, eriti aga memme juures. Viimasel ajal kaldus kaalukauss ses osas kõige rohkem