midagi, tavaline.”
„Mind huvitab tavaline ka.”
„Noh… normaalne. Hindeid ei saanud.”
„Kontrolltöid?”
„Ei olnud. Aga homme ilmselt kutsub Ükskordüks mind esimesse pinki kirjalikult vastama. Täna kergelt vihjas.”
„Siis on ta ju igati mõistlik, kui isegi ette hoiatab.”
„Nojah… aga vaevalt sealt mingit mõistlikku hinnet tuleb. Tema oskab ikka norida, eriti, kui on ette maininud.”
Isa tõstis toorsalatit juurde.
„Väga hea,” kiitis ta, „pean meisterkoka vist Lonnisse tööle võtma. Aga koolis… nalja ka sai?”
„Nalja ei saa meil kunagi. Tänapäeval on kõik nii naljavaesed. Kui oma meelest teevad, siis ainult nõmedusi.”
„No-noh, see tundub sulle praegu. Vaata aastate pärast tagasi. Meil juhtus ikka kogu aeg midagi, mis kooliskäimist vääris.”
„Teil muidugi, siis olid kõik nii… vaimukad.” Maret mõtles seda tõsiselt. Isa oli oma kooliajast rääkinud lugematuid lugusid. Üks lahedam kui teine. Aga praegu ei tahtnud tüdruk isa koolilugude liimile minna. „Kuule, kas sa tead linnas kõiki kohti?” küsis ta jututeemat muutes.
„Mis tähendab – kõiki?”
„Kaugemaid paiku, äärelinna ja…”
„Mine nüüd, nii suures linnas ei tea isegi taksojuhid kõiki kohti. Istud taksosse, loodad, et sind kõige otsemat teed pidi kiiresti kohale viiakse ja siis ühel hetkel vahib onuke sulle suhu, et kuhu nüüd edasi? Miks sa küsid?”
„Niisama. Äkki tead, kus on Sagedi tänav?”
„Sagedi? Võib-olla Lagedi. See pole tänav, on alevik. Tallinnale päris lähedal.”
„Ei-ei, see peab olema tänav. Ma juba olen arvutist otsinud, terve linna läbi tuhninud – ei ole.”
„Kui nii tõhusat tööd oled teinud, siis on keeruline leida. Milleks sulle see olematu tänav?” Laheda isa asemele oli kööki laekunud uuriv.
„Ah… mul on… ee…” puterdas Maret. Hädavaled, mis täna koolis ja hiljem kullassepa juures mängleva kergusega suust pudenesid, olid praegu tõrksad tulema. Hoopis parema meelega oleks Maret isale öelnud – tead, mis eile õhtul minuga juhtus, ja siis jutustanud õhinal kogu käevõruloo kuni Egon Veski ja Sagedi tänavani välja. Kindla peale oleksid nad seejärel isaga koos tundmatut tänavat otsinud ja kui lõpuks leidnud, Egoni jutule läinud. Aga ei-ei, hoia, plika, ennast ometi tagasi. See jutt ei ole veel rääkimiseks. „Üks uus tüdruk, noh sellest mu vanast tantsutrennist, elab seal. Kutsub kõiki külla… mind ka,” lõpetas Maret lauale vahtides.
„Uus? Siis sa ei tunnegi ju teda.”
„Ikka tunnen… natuke. Ma olen ju nende esinemistel käinud ja…”
„Mis sa siis muretsed, kui kõiki kutsuti. Lähed teistega koos, küll need täpselt järele küsivad.” Isa jaoks oli teema ammendatud ja selle võis päevakorrast maha võtta.
Maret hingas kergendatult. Seks korraks oli ta puhta nahaga välja rabelenud. Nad ajasid isaga veel natuke igapäevajuttu. Tüdruk oli ennast ette valmistanud juhuks, kui isa peaks midagi käevõru kohta küsima. Natuke vaevas mõte, et äkitselt oli isa siiski seotud võru öösise käelt kadumise ja ehtekarpi sattumisega. Kuid isa ei võtnud seda jutuks ei otse ega kavaldades. Seega jäi Maret hommikuse arvamuse juurde, et isal polnud öise seletamatu looga vähimatki pistmist. Söödud, koristas Maret kiiresti nõud, läks oma tuppa, proovis veelkord internetis Sagedi tänavat otsida, ent endiselt tulutult. Enne magamaminekut otsustas ta veel väheke vaadata kohustuslikku kirjandust. Lugemine oli üks Mareti meelistegevusi ning sõnu kohustuslik ja soovitav ei võtnud ta lisakoormana. Kuid seekord ei edenenud raamat sugugi. Põhihäda oli magamata öö ja pärast paari lehekülge muutusid silmalaud nii raskeks, et pane või tikud alla. Maret ei hakanud rohkem vaevlema, puges põhku ja uinus paari minutiga kui nott.
Järgmisel hommikul tundis tüdruk end väljapuhanuna. Pärast virgumist meenusid küll paugupealt viimased sündmused. Maret vaatas instinktiivselt oma rannet. Kui seal oleks olnud käevõru, poleks Maret eriti imestanudki. Pigem oli ta kergelt pettunud, et seda polnud. Ta oli alateadlikult juba jõudnud harjuda mõttega, et leitud ehe äkki polegi tegelikust, reaalsest maailmast, kuivõrd on sellega ühenduses seletamatud lood. Kas head või halvad – sellele ei osanud tüdruk hinnangut anda.
Isa oli juba tööle läinud ning Maret hakkas kooli sättima. Täna oli tal piisavalt aega. Käis duši all ja viitsis isegi kiirkaerahelvestest putru keeta. Enne toast väljumist käis kirjutuslaua juurest läbi ja võttis sahtlist ehtekarbi. Igaks petteks avas selle, mine tea, mis üllatus jälle vastu vaatab. Kõik paistis olevat korras, kuldne võru lebas rahulikult oma siidises süvendis. Hetke aru pidanud, libistas Maret karbi koolikoti põhja.
Koolis sulandus tüdruk sujuvalt mööda treppe ja koridore liikuvasse massi. Seekord polnud tal õpetajatega kokkujooksmisi, ees ootas vaid esimene pink Ükskordühe tunnis. Matemaatikaõpetaja ei kuulunud nende hulka, kes oma ähvardusi unustavad või sõnu söövad. Klassi jõudnud, prillid ninale seadnud ja pilgu klassipäevikus üle nimekirja libistanud, võttis ta prillid uuesti eest ja tõmbas nimetissõrmega kutsuvalt Maretit.
„Täna ootab esimene pink meil Pia-Maretit. Palun,” naeratas ta kui parim sõber.
Pia-Maret?! Terve klass vaatas imestunult Ükskordühte. See oli tõesti haruharv juhus, kui Maretit niimoodi kahe nimega kutsuti. Tähendas see nüüd head või vastupidi – juba ette määratud läbipõrumist. Pigem teist, oletas Maret. Kuid ta vaim oli valmistunud ka selleks. Pastakas oli tal juba peos valmis, paberi andis õpetaja ise, seda oli tal alati kaasas piisavalt. Maret võttis karistusaluse kohal istet ja süvenes küsimustesse, mis olid eraldi lehele kirjutatud. Aega vastuste kirjapanekuks oli täpselt kakskümmend minutit. „Paarkümmend minutit on paarile lihtsale küsimusele vastamiseks täiesti paras aeg,” leidis õpetaja. „Kui teate, tulete selle ajaga ilusti välja. Aga kui pea on tühi või pulki täis, ei aita ka kolm tundi esimeses pingis kükitamist midagi. Kust ikka teadmistetera võtta pole, sealt pole.” Jõudsid selle ajaga ülesannetega valmis või mitte, oli sinu mure. Uue tunni seletamise ajaks pidi igasugune muu tegevus, kirjalikud vastamised kaasa arvatud, lõpetatud olema, et uut materjali kuulaksid kõik kui ühine suur kõrv. Siin ei teinud Ükskordüks mingit erandit.
Usina õppurina oli Maretil võime end ümberringi toimuvast välja lülitada ja oma tegemistesse süveneda. Ta oli sellest kardetud esimese pingi vastamisest oodanud hullemat. Aga kuna õpetaja teda nimme ette hoiatas, oli just matemaatika see, millele Maret eile õppides oli kõige enam tähelepanu pühendanud. Igatahes praegu tundusid ülesanded vaat et liigagi lihtsad. Maret jõudis poole etteantud ajaga ülesanded valmis, kuid istus esimeses pingis oma kakskümmend minutit täis ning muudkui kontrollis igat tehet mitu korda üle.
„No nii – aeg! Palun anna töö ära. Jõudsid valmis?”
Maret noogutas.
„Tubli, istu oma kohale.”
Tüdruk läks. Põsed õhetasid, närv oli veel sees.
„Kuidas oli? Said kõik tehtud?” uudistas Meelika. „Olid väga rasked?”
„Üldsegi polnud. Minu arust täitsa kerged. Noh, normaalsed.”
„Sinule muidugi, taibu,” venitas Meelika nagu pettunult. „Sulle oleks pidanud panema kõvemad pähklid. Siis oleksid ka korraks esimese pingi maitse suhu saanud.”
„Kelle poolt sa oled?”
„Mina või? Ikka Ükskordühe. Keda sina arvasid?” itsitas Meelika.
Maret näitas talle keelt.
„Palukas ja Bergson! Keele anatoomilisi iseärasusi uurige vahetunnis!” Ükskordühe hääl kõlas pahaselt. Uue aine seletamise ajal ei kannatanud ta segajaid silmaotsaski.
Maret