kartuli tagasi kaussi ja ruttab fotoateljeesse. Naeratab kohe, kui näeb ootavat klienti.
„No, Määtä Jaska, kuidas läheb?” küsib ema ja suunab oma tähendusrikka pilgu isale.
Isa krahmab müügiletile jäänud pastaka ja kirjutab nime filmiümbrisele. Küsib, kas teeme suurusega üheksa korda üheksa või kümme korda kümme. Mõlemal juhul saavad järgmiseks teisipäevaks valmis.
Nüüd tõuseb ema kirjutusmasina tagant ja kõnnib poe poole. Tuomas istub ema toolile ja vajutab mõnda sõrmist, aga mitte nii kõvasti, et sääsejalad paberile märgi jätaksid. Paar korda on ta nii teinud, aga ema sai pahaseks. Ta on istunud koos Tuomasega masina taha ja lasknud arve uuesti kirjutada. Andnud kannatlikult nõu, mida järgmiseks teha.
„Siis vajutad sellist klahvi, mis on nagu püstkriips ülevalt alla. Otsi aga otsi, seal on selline olemas. Otsi-otsi. Hästi.”
Tuomas libistab ennast ema toolilt maha ja kõnnib poe poole. Ta vaatab kella ja märkab, et väike seier on laskunud peaaegu sinnamaani, kui Tapio tuleb koolist. Tuomas tahaks kooli nagu vanem vendki, aga enne kui vastu võetakse, tuleb süüa veel mitu taldrikutäit kaeraputru. Ta lipsab poe poolele ja sukeldub müügileti alla. Varem mahtus sinna hästi, aga nüüd on leti ja põranda vahel kitsaks läinud. Pea kohal on kassaaparaat, ema lööb sellel kõigepealt hallide klahvide kahele, siis mustade kuuele ja nullile ning lõpuks suurele punasele, nii et aparaat kilksatab ja avab laeka. Tuomas tahaks kassaaparaati proovida, aga see on keelatud. Isa lubab tal mõnikord õhtuti viiepennised üle lugeda, aga ema mitte kunagi.
Isa näitab kellelegi kallist kaamerat, ja Tuomas teab, et siis ei tohi segada. Ema on rääkinud, et ka siis, kui Tuomas oli otsustanud sündida, müüs isa saksa turistile kahe objektiiviga kaamerat. Ema oli seisnud selle raamriiuli ees redelil, pühkides ülemiselt riiulilt tolmu ja korraga palunud, et võiks hakata haiglasse minema. Ema naerab alati, kui ta seda lugu võõrastele räägib.
„Mul on elu lõpuni meeles, kuidas Johannes palus, et kas sa võiksid vähekenegi kinni hoida, ma müün kõigepealt kaamera maha. Ja müüski.”
Ema otsib kastist Raatikaineni pilte. Tuomas näeb leti alt ainult klientide jalavarje. Pruunid poolkingad. Kummikud. Uksekell kõliseb ja sisse astuvad punased kontsakingad. Kummikud pööravad. Poolkingad võtavad sammukese kõrvale. Tuomas kuulab ema küsimusi ja kingade vastusi. Poolkingad soovivad aega poja leeripildi jaoks. Ema küsib, kas oma roosid on kaasas. Kummikud tahavad ämma peiedele odavat raami, millel oleks roosidega nurgad. Ema käib riiuli juures ja toob näidised, vaskne ja hõbehall. Hõbedane on kallim. Kummikud tahavad rahus vaadata ja ütlevad, et teenindage aga teda. Punased kontsakingad nihkuvad letile lähemale ja soovivad kaht neljasajase tundlikkusega filmirulli. Kummikud otsustavad, et kadunud ämmale kõlbab vaskne küll, jätavad letile täpse raha ja väljuvad uksest.
Miski punaste kingade kõnes häirib, aga Tuomas ei saa pihta, mis selles imelikku on. Ta tõuseb müügileti alt ja jääb põrandale istuma, selg vastu letti. Ema möödub temast ja toob riiulilt filmirullide pakendeid. Ta märkab Tuomast ja kortsutab kulmu. Kas ema vangutab ettevaatlikult pead? Tuomas klõpsab filmipurgi kaane lahti ja uuesti oma kohale tagasi, pöörab ümber ja kergitab pea kassaaparaadi kõrgusele. Ema ulatab rullid pikale mehele, kes kannab õliseid siniseid tunkesid. Mees tänab, haarab rullid ühte kätte ja urgitseb teisega tunkede tagataskus, aga otsitut ei leia.
„Kuhu ma selle küll panin?”
Tuomas kummardab ja piilub leti alla. Punased kontsakingad vahetavad raskuse kõigepealt ühelt jalalt teisele ja siis vastupidi. Tuomas tõuseb tagasi leti kõrgusele. Tunkemees asetab letile rullide kõrvale ilusa, oranžide litritega rahakoti, mille lukul on lilla metallist lehv. Ta klõpsab lehvi lahti, nopib välja hoolikalt volditud suure rahatähe ja ulatab selle emale.
Tuomas kõnnib neljakäpukil leti otsa, suure oranži plastmassist prügikorvi juurde. Sealt käib ema alati noppimas isa minema visatud filmipurke, kogudes need kilekotti ja lastes need viia koguduse lasteringi. Tapio ja Minna nädalaraha mündid antakse neile purkides. Kolm marka kümne- ja viiepennistes. Maarit on juba nii suur, et talle antakse viieline paberraha. Tuomas piilub just siis prügikasti serva tagant, kui mees sirutab käe, et vahetusraha saada. Tal on samasugused tunked nagu sellel bensujaama monteerijal, kelle kätte viib isa parandada autot ja muruniidukit. Küljetaskust ripub välja puhastuslapp. Mees voldib rahatähed kenasti pooleks ja uuesti pooleks, sätib need rahakotti ja klõpsab lehvi kinni. Litrid välguvad, enne kui rahakott siniste tunkede suurde taskusse kaob.
Kaameraostja tahab veel kindluse mõttes oma naise arvamust küsida. Isa keerab objektiivi kaamera küljest lahti ja noogutab hüvastijätuks. Ta märkab Tuomast. Poiss avab suu, aga isa pöörab aeglaselt pead, kõigepealt paremale ja siis vasakule.
Tunkemees tänab ema ja kõnnib välisukse poole. Ta kougib ühest taskust välja sama värvi sinise ja määrdunud nokatsi ja vajutab selle pähe, enne kui raske ukse lahti lükkab. Õues istub ta tumerohelisse Fordi. Pood on tühi. Isa paneb objektiivile katte ette.
„Ta on keevitaja. Usklik. Juba seitse last.”
Tuomas ei vasta midagi, sest ta pole midagi küsinudki. Isa asetab objektiivi riiulile.
„Tore mees on. Igaüks on see, kes ta on.”
„Kas nad on teda juba hooldekokku kutsunud?” küsib ema.
„Ta pole näinud põhjust minna. Kui oled piisavalt teistsugune, siis ei paista sa enam välja. Nad lihtsalt loodavad, et ta ei ärata suuremat tähelepanu, kui ta on juba teinud.”
Ema on leidnud letisahtlist kaameraarve, millel pole ostja nime ja lehvitab seda ärritunult isale. Poekella väikese seieri järgi peaks Tapio varsti kodus olema. Tuomas läheb vennale ukse peale vastu. Varsti jõuavad ka Maarit ja Minna koolist koju.
Metsaserval väike valge majake9
EMA TÕI kuuse juba tuppa. Alguses lõhnas see vaigu ja metsa järele, aga nüüd on lõhn hajunud. Libistan käeseljaga mööda oksa ja sajad okkad kraabivad hellalt mu nahka. Kusagil võõrastetoa akna taga krigisevad sammud ja sosistatakse, aga ma ei tee sellest välja.
Kõnnin fotoateljeesse. Seal haiseb magneesiumipulber, mida kasutatakse selleks, et saaks piisavalt valgust. Ema teeb päeviti Saksa sõjapasside ja liikumislubade jaoks pilte. Seetõttu kutsuvad nad teda fotomammaks. Koputavad välisuksele ja küsivad, et „ist die Fotomama zu Hause”. Kui ema on kodus, peab ukse avama ja ütlema „bitte”. Praegu peab ust alati lukus hoidma, sest on sõda ja piir väga lähedal.
Lähen vahekoja kaudu söögituppa. Taignalõhna on sinnani tunda. Ema harjab leivaahju söest puhtaks ja Anna sõtkub midagi kausis. Kuulen kohe, kus Johannes on. Ta on peituses vilets, jookseb kõigepealt läbi terve maja, vahetab siis kohta ja kolistab. Püüan anda talle nõu, et ta otsiks uusi peidupaiku, läheks voodi alla või puudekasti, aga ta ei usu mind, vaid hingeldab alati mõne ukse taga, sest ta arvab, et mulle peab kõik asjad kergeks tegema. Mõnikord ei tee ma tahtlikult teda märkama ja lähen justkui teistesse tubadesse ekslema ja siis ta itsitab. Poistel peab vahetevahel võita laskma. Sel korral ei jaksa ma kaua mängida, vaid vajutan köögiukse kinni ja taban selle tagant Johannese käe. Ta püüab olla liikumatult, et ma ei märkaks.
„Juba leidsingi su üles.”
„Kuidas sa üldse teadsid, et ma siin olen?”
Sosin on liikunud vahekoja akna taha, aga mina päkapikke ei karda. Anna ütles läinud nädalal, et neid pole olemaski. Johannes lunib mind veel korra otsima. Ma püüan teda eesesiku juures vaigistada, sest vanaema tuli alles hommikul sünnituselt. Ta ütleb alati, et see on viimane kord, aga abiotsijad tulevad harjumusest meile, kui uus ämmaemand ära on. Fotoateljee kohal nagisevad ülakorruse üüritoa põrandalauad. Seal elas tüdrukust peast ema ja alles hiljuti Anna, aga nüüd kõnnib seal fritsude kolonel. Igasse majja on elama pandud ohvitsere. Mõnikord mängib koloneli grammofon nii valjult, et seda on alla kosta ja siis laulab vanaema kaasa, et koju jäi mul maha väike neiuke. Kambrisse saab välistrepist ja seetõttu ei kohta koloneli just tihti. Mõnikord tuleb ta alla, koputab uksele ja istub vanaema seltsis võõrastetoas.