Ja mulle ei meeldi ka see, et ma ei saa loobuda sellest, mida tahab ema, eriti siis, kui ta seda nii tungivalt ütleb, hoides kõvasti kinni mu mõlemast käest ja toetades lauba vastu mind, nii et ma tajun selle kunagi nii siledat nahka, mis nüüd on habras ja paberjas. Kui olen emale nii lähedal ja näen üksnes ta silmi ning mitte ta kõhna haiget keha, unustan ma silmapilguks, mis temaga toimub, ja siis oleme ainult mina ja tema, nagu see ikka on olnud.
Aga kui ta tõmbus eemale ja vaatas aknast välja, sain ma äkki aru. Ma nägin või vähemalt arvasin nägevat, et ta tahab mind säästa sellest kõigest… sellest tolmusest hämarast majast, mis peagi on veelgi pimedam; aiast, mida ta enam ei suuda hooldada, inimestest meie tänaval, kes ei tule meile enam lähedalegi, sest nad kardavad seda, kuidas surm meie maja silmas peab. Ta tahab, et oleksin kõigest sellest vaba… vähemalt mõneks ajaks.
Muud ma siis ei öelnud ja me lugesime viimast korda koos ning ma püüdsin väga, et see kõlaks hästi ta kõrvus. Katsusin mitte nutta, sest talle ei meeldi, kui ma nutan. Aga proovi sa lugeda Christina Rossettit1 pisarateta, kui su ema on suremas.
Kolmas peatükk
Elizabeth Holloway on minu ema. Naise sõnad kandusid raksatades üle läve halli ja kajasid vastu seintelt, kuni jõudsid isegi kõige pimedamatesse nurkadesse.
„Andke andeks,” ütles ta ja liikus ettevaatlikult lähemale. Kui ta siis korraks nagu mingi lepitava liigutusega käsi laiutas, nägin, et ta sõrmed kergelt värisesid. „Tean, et see on teile ootamatu. Palun vabandust, et ma niimoodi kohale ilmusin. Tulin ära pika tee Solihullist ja kui siin tuli uksekella helistada, lõin äkitselt kartma. See ei ole just päris nii, kuidas ma…” Ta hääl oli kaotanud midagi oma meloodilisusest, oli muutunud peenikeseks ja kimedaks ning selle kõla hajus kiiresti.
Oleks ju miljon ja üks asja, mida selle peale öelda, aga šokil on inimesele imelik mõju – kohkutakse eitades tagasi ning maad võtab hämmeldusest tekkinud ebakindel tunne. Jälgisin, kuidas naise suu avanes ja ta jälle rääkima hakkas, esialgu takerdudes, siis üha kindlamalt, kuni ta tõmbas välja õhukese kiirköitja, osutades millelegi selle sees ja pakkudes seda meile näha, aga helide närviimpulsid keeldusid mulle edasi andmast olukorra tähendust, kuni kuulsin proua Baxterit reageerivat.
„See on teie sünnitunnistus?” Proua Baxter kortsutas kulmu ja tõstis kausta silmadele lähemale, sobitades seda oma prillide järgi.
„Arusaadavalt siin teda ei mainita, aga adopteerimise dokumente mul ei ole. Veel mitte.” Naine köhatas. „Võtsin ühendust kohalike ametimeestega ja selgus, et see on pisut keeruline protsess, sest mul tuleks kõigepealt teha koostööd nõustajaga. Aga mul on olemas ka see.”
Ta sobras käekotis ja tõmbas välja riidepambu. Ei, need ei olnud kaltsud. Oli hoopis linasest riidest kotike, mis oli kokku õmmeldud jämedate ebaühtlaste pistetega, justkui poleks õmbleja olnud päris kindel, mida ta teeb. Vanadusest koltunud, lõhnas see kergelt kopituse järele, ning tikand ülaosas – kohmakas ristpistes rida piki äärt – oli pleekinult võtnud ebamäärase värvitooni. Naine torkas käe kotikesse ja tõi nähtavale väikese rohelise džempri, tillukese villase tuttmütsi ning paari beebipuhvpükse, mis kõik olid kootud ühesugusest karedast rohelisest lõngast, ning kõige lõpuks ilmus veel õhuke märkmik, rohkem küll midagi brošüüri sarnast, mis oli kulunud ja pehme, otsekui oleks seda palju kordi käes hoitud ja loetud. Sirutasin automaatselt käe, aga proua Baxter oli kiirem, ta lükkas märkmikku haarates prillid ninale ja libistas kiire pilgu üle lehtede. Tundsin kõrvus imelikku tinisevat heli ning märkasin siis, et ta oli näost lubivalge.
„Kust te selle saite?” küsis ta iga sõna hoolikalt hääldades. Ta kõnes oli nüüd selgesti tunda teravust ja ma märkasin, et ta käsi hoidis märkmikku nii kramplikult, et lehtede nurgad tõmbusid keerdu.
„Minu emalt. Tähendab mind lapsendanud emalt.” Naine hoidis endiselt beebiriideid käes ja jälgis märkmikku silmanähtava murega, kõhkles veel hetke ning sirutas siis käe selle järele. Kui proua Baxter seda kohe tagasi ei andnud, silitas naine väikest džemprit. „Andke andeks,” lausus ta. „Ma sooviksin tõepoolest temaga rääkida, kui… tähendab, kui see on üldse võimalik. Saan aru, et see on minust natuke tavatu, kuid ka mina ei kujutlenud siiatulekut sellisena. Tavaliselt ma niimoodi ei tee. Aga ma lihtsalt ei suutnud enam kodus istuda… aina oodates ja oodates, et midagi juhtuks. See on lausa põrgu… selline tegevuseta olek. Ma ei ole saanudki muust mõelda, kui sellest, kuidas temaga rääkida saaks. Jumaluke, teen sellest mingi naeruväärse tohuvabohu,” lisas ta enesekriitilise naeruturtsatusega. „Palun väga vabandust. Olen Phoebe. Phoebe Roberts. Kas teie olete, tähendab… kas olete tema tütred? Tema perekond?”
Ta sirutas käe, aga just siis kostis ülalt ukse avanemise käginat. Seda kuuldes näis proua Baxter lõpuks jälle reaalsusse laskuvat. Naise väljasirutatud kätt eirates surus ta tema tahapoole ning tõmbas siis Venetia ja minu välisukselt alla teerajale. Pärast seda, kui peaaegu terve hommiku oli sadanud, oli vihm lõpuks lakanud ning üle tee lõikas härra Field juba hekki, tehes seda nii, et roostetanud hekikääride tuttav klõps-klõps kandus üle tänava.
„Mul on väga kahju, preili, hm… Roberts,” ütles proua Baxter, uurides jälle sünnitunnistust. „Täna ei ole tegelikult üldsegi mitte hea päev. Meil oleks vaja minut aega. Venetia, kullake. Addie. Teil tuleb seda uurida.”
Ta ulatas meile märkmiku, jättes dokumendi enda kätte. Venetia raputas pead, aga minu käsi kerkis tahtmatult ja ma võtsin selle vastu, tegin lahti ning pöörasin lehti. Miski sundis mind äkki sügavalt sisse hingama.
Sinine tint − sirendavalt, võimatult sinine −, keerud ja looked, mis kerkisid ja vajusid tütarlapselikes silmustes pea igalt leheküljelt vastu, mõned nende hulgas ka sirglõigud, mis pehmesse paberisse pressitult moodustasid tillukesi vagusid. Kaal: 8 stouni2 6 naela… Liigutab palju… Nõrkustunne 36. nädalal…
Selles käekirjas oli palju vähem enesekindlust, kui teadsin emal olevat, ja ka kirjatähed olid ümaramad ja hoolikamalt maalitud kui need, mida ma viimati nägin, ent ometi enam selgemini poleks see saanud olla minu ema käekiri. Ta oleks just kui nüüdsama maja tagant välja ilmunud, ajaleht kaenla alla surutud, prillid pealaele juustesse lükatud, et postiljonile naeratades saadetise eest allkiri anda, ja see pani mu lõpuks suud avama, naise pilku välja kannatama ja ütlema midagi, mida polnud veel öeldud.
„Mu ema suri aasta tagasi. Liiklusõnnetuses. Väga ootamatult.”
Ühe hetke seisis naine, pilk minu näol, nagu oleks ta otse minu südamesse vaadanud ja näinud seal mu ema ajalehega, prilliklaasid välkumas kiharate vahel. Siis ta nägu otsekui kivistus ja põsesarnad joonistusid teravalt välja.
„Ei,” sosistas ta. „Oh ei. Ma ei teadnud.”
Ta hääles oli selline masendus, et tegin tahtmatu liigutuse ta poole, aga proua Baxter oli juba siingi ette jõudnud. Ta pani käe ümber naise õlgade ja juhtis ta välisukse trepiastmetele, kuhu naine, kummargil koti kohal, istuma vajus. Üle tee näpitses härra Field endiselt heki kallal – klõps-klõps −, nii nagu ta oli seda teinud juba aastakümneid. Ema oli kord läinud üle tee ja jätnud anonüümselt väikese kannu masinaõliga ta trepiastmele.
Siis aga kostis valjult ja selgesti: „Ma ei usu teid.” Venetia oli ennast kogunud, ta ilme väljendas otsusekindlust. „Meie ema on surnud. Ta on läinud. Laske meil teda rahus leinata ja viige oma lugu mujale.”
Naine tõstis pea ja kui ta nägi Venetiat kõrguvat enda kohal, tõusis temagi püsti, ettevaatlikult, aga mitte mingil juhul kartlikult, ning üks väike osa minust kulutas terve silmapilgu, et seda tõsiasja imetleda.
„Teie ei usu? Vaadake siis siia.”
Naise nägu oli väga valge ja põsed nii auku vajunud, nagu oleks keegi hoolikalt eraldanud naha alt kogu lihasekihi, jättes mulje, et näonahk on tihedalt põsesarnadele venitatud. Ta keeras välja linase kompsu õmbluse, silitades õrnalt pöidlaga piki seda, kuni leidis, mida otsis – püüdlikult tikitud tähed ESH. Elizabeth Sophie