Minu ema vari. Nikola Scott

oleks tegelikult pidanud nimeks saama Flora ühe filmitegelase Flora Poste’i järgi, aga isa oli sekkunud, ja Jas sai loa olla Jasper, mitte Fitzwilliam, mis oli olnud ema lemmiknimi ja millele isa pani samuti veto peale koos selliste monstrumitega nagu Winifred, Galadriel ja Sylvester, toetades sel viisil seisukohta, et Inglise professoreid, eriti neid, kellel on kalduvus lugeda Georgette Heyerit3, ei tohiks kunagi lasta oma lastele nime valida. Kortsutasin kulmu hoolikalt joonistatud V-tähe peale, mis nägi välja nagu suur looklev kontrollmärk ehk „linnuke”, mis kuulutas Venetia saabumist, mistõttu polnud enam tungivat vajadust lehte keerata. Kindlasti pidi nimekiri jätkuma järgmisel leheküljel. Pidi ju olema rohkem nimesid − kas või Adele. Või Adelaide. Adeline.

      „Venetia, see olete teie, eks ole?” Naine rõhutas iga silpi hoolikalt. „Ja kui te ikka veel ei usu, siis oleks teile ehk veelgi šokeerivam teada saada, et tegemist ei ole mitte ainult minuga. Olen päris kindel, et keegi on veel…”

      „Kuidas te julgete,” sisistas Venetia välkuvail silmil, „kuidas te söandate siin oma nägu näidata… ning veel sellisel päeval kõikide päevade hulgast. Ja kust pagan te saite selle kraami? Kas varastasite?”

      Naine heitis Venetiale põlgliku pilgu. „Keegi põetaja andis selle kotikese mu emale tol õhtul, kui mind adopteeriti. Lugesin, et emasid õhutati oma lapsukestele ise riideid õmblema, et need siis uude peresse kaasa anda.” Ta hingas välja ja ta õlad vajusid longu. Kogu võitlustahe näis olevat temast kadunud, kui ta nüüd uuesti voltis kokku tillukesi pükse ja mütsikest ning toppis kõik hoolikalt kotti tagasi. „Minu vanemad hoidsid kõik need aastad neid asjakesi kodus alles. Leidsin need möödunud nädalal puhtalt juhuse läbi üles, kui läksin otsima üht vana talvejopet.”

      Jälgisin, kuidas ta sulges väikese märkmiku, ning sekundi murdosa jooksul, mil mu ema sinine käekiri silmist kadus, tajusin nii ootamatut ja teravat kurbuse sähvatust, et see oleks mu peaaegu jalust maha paisanud. Üks käsivars haaras mul ümbert kinni ja ma vajusin proua Baxteri lavendlivee ja liisunud suitsu tuttavatesse lõhnadesse.

      „Kuidas te meid leidsite?” küsis ta naiselt ja ma tundsin juustes ta hingeõhku. Üks paberilehtedest oli ikka veel tema käes, kuid panin tähele, et ta oli selle ümber pööranud, nii et esikülge ma ei näinud.

      „Mul oli ta nimi olemas, leidsin abieluregistrist. Muidugi võttis see aega. Aga kui sain ta abielunime teada, ei olnud aadressi enam raske leida. Ta oli veel nii noor, mul ei tulnud pähegi uurida surmaregistrit. Ja pealegi,” ta näitas pöidlaga maja poole, „on ta veel telefoniraamatuski kirjas… igal pool.”

      Vaatasin üles… sinna, kus mu isa alati istub oma jahtunud teega, ja noogutasin tahtmatult. See jutt vastas tõele.

      „Mu ema tahtis, et ma sellega ootaksin,” jätkas naine. „Et räägiksin enne nõustajaga, läheneksin probleemile õiget rada pidi. Aga mina ei tahtnud. Ma ei suutnud enam oodata, mitte enam nüüd, kui mul oli ta nimi ja kõik muu teada. Tuleb välja, et jäin sellega hiljaks…”

      Ta peatas järsult jutuvoo ja järgnes lühike vaikus. Isegi härra Fieldi hekikäärid ei klõpsunud.

      „Millal on teie sünnipäev?” Mul kulus terve minut taipamaks, et mina ise olin see, kes seda küsis. Proua Baxteri käsi mu õlal pingestus.