e>
Liv
Valges toas oli pime, kui isa mu vanaema ära tappis. Mina olin seal. Carl samuti, aga teda nad ei avastanudki. Oli jõululaupäeva hommik ja sadas õige pisut lund, aga korralikke valgeid jõule sel aastal ei tulnudki.
Kõik oli tollal teisiti. See oli enne seda, kui mu isa asjad hakkasid nii palju ruumi võtma, et me enam elutuppa ei pääsenudki. Ja enne kui mu ema läks nii suureks, et enam magamistoast välja ei pääsenud. Aga pärast seda, kui nad mu surnuks kuulutasid, nii et ma ei pidanud kooli minema.
Või oli see enne? Ma ei oska eriti hästi järge pidada, aeg sulab minu jaoks kokku. Inimese elu esimesed aastad tunduvad nii lõputud. Nüüd saan ma selle naise käest teada, et nii on seepärast, et kõike kogetakse esimest korda – see loob muljeid, ja muljed võtavad palju ruumi, ütleb ta.
Kindla peale oli palju seda, mis minu elu toona täitis, ja palju seda, mida sain tunda esimest korda. Nagu näiteks näha, kuidas vanaema ära tapetakse.
Nojah, aga jõulupuu rippus laes. Selles ei olnud midagi uut, sest mu isale meeldis ikka asju lae alla hiivata, et ära kasutada kogu ruumi, mis elutoas oli. Kingid kuhjas ta siis tüve alla, ja sedaviisi lootsime me alati, et ta toob koju pisikese kuuse.
Sel aastal oli puu vist õige pisike, sest selle all oli ruumi vägagi suurtele kingitustele. Üks neist oli meeletult uhke suur puust kastiauto, mille mu isa oli töötoas valmis ehitanud ja millele ema oli õmmelnud punased istmepadjad. Mu ema ja isa tegid kingid alati ise. Sellal ei teadnud ma üldse, et teiste inimeste lapsed said ostetud kingitusi. Ma teadsin vaevalt sedagi, et teised inimesed said lapsi, kes said kingitusi. Selliseid asju meie nii väga tähele ei pannud. Carl ja mina lihtsalt rõõmustasime selle üle, mis me saime, ja eriti meie isa-ema pärast. Hästi, Carl oli mõnikord nende peale natuke pahane, aga ta ei osanud päriselt öelda, mispärast.
Uus asi nende jõulude ajal oli niisiis see, et mu vanaema oli äsja surnud. Seda ei olnud me varem kogenud, ja ilmselgelt ei olnud seda kogenud ka vanaema ise. Igal juhul nägi ta üsna jahmunud välja, kui ta istus seal rohelises tugitoolis ja vahtis silmagi pilgutamata üles puu poole. Ma arvan, et ta vaatas südant, mille mina olin pruunist paberist pununud. Vanaema oligi mind punuma õpetanud, enne kui ütles mu isale kõiki neid asju, mida ta ei oleks pidanud ütlema.
Me arvasime, et ta peaks meiega õhtul puu juures olema, enne kui me ta edasi saadame, ja ta pidi ju ka oma kingituse saama. Hästi, seda arvasime isa ja mina. Peamiselt mina. Minu ema oli asjaga päri ainult sellepärast, et mina aina peale käisin.
Mu vanaema jalad toetusid järile, mäletan ma. Eks vist põhiliselt sellepärast, et mina istusin põrandal otse tema ees. Tema lillad nailonsukad olid nii läbipaistvad, et ma nägin läbi nende tema aluspükse, ja pruunid nöörkingad lõhnasid ikka veel veidi imalalt millegi järele, mis pidi neid vihma eest kaitsma. Kingad oli täitsa uued ja ostetud ühest poekesest mandril, oli ta mulle rääkinud. Peale selle oli tal seljas hall seelik ja punane pluus ja valgete kajakatega rätik; kõik need riided, mis ma olin leidnud päris ta koti põhjast. Just mina olin nõudnud, et me ta jõuluõhtuks kenasti riidesse paneksime.
Oleks täitsa vale välja näinud, kui ta oleks seal istunud öösärgis.
Pärast seda õhtut ei istunud mitte keegi enam kunagi rohelises tugitoolis. Me ei suutnud.
Selles oli liiga palju asju.
Et mu vanaema ei saanud ise oma kingitust ajalehtede seest lahti pakkida, lasti seda teha minul. Esimesel silmapilgul arvasin ma, et mu isa on ka temale ehitanud puust mänguauto, sest jälle oli pakis pikk ratastega puukast. Aga ta oli teinud hoopis kirstu.
Ilma rooli ja punaste istmepatjadeta. Ja ilma kaaneta. Kaant ei ole tingimata vaja, ütles isa. Kasti sees ei olnud muud kui padi, millega ta hommikul lämmatatud oli.
Kui me olime vanaema sinna sisse ja tema pea padjale pannud – seekord padja peale –, veeretas mu isa ta tagauksest välja, ümber majaotsa, puuriidast mööda ja lauda taha põllule. Carl ja mina läksime mänguautoga järele, ja loomulikult lükkasin mina teda, sest muidu ei oleks me karvavõrdki edasi liikunud. Mu ema tuli siis kõige lõpus. Mu emal võttis kõik alati natuke aega.
Oli pilkaselt pime, aga seal oma elupaigas olime me harjunud pimedas liikuma. Taevas pidi olema sel jõuluõhtul paksus pilves, sest ei olnud näha ühtegi tähte, ja metsa, mis maja ja põlde piiras, võis vaevu aimata. Hommikul oli olnud veidi tuult, aga nüüd ei liikunud ainsatki iili ja lumi oli jälle läinud. Jõulud olid ilmselt otsustanud olla vaiksed ja pimedad.
Siis panime vanaemale tule otsa süütekuubikute ja ajalehepaberitega ja eriti pikkade kaminatikkudega, millega me muidu mängida ei tohtinud (kuigi Carl ikkagi mängis). Me olime loomulikult tal enne kingad jalast ära võtnud, need olid ju täitsa uued ja vihmakindlaks tehtud.
Ei läinud kaua, kui me pidime kuumuse pärast veidi eemale tõmbuma. Varsti lõid leegid nii kõrgele, et aia tagant pimedusest ilmus nähtavale veeküna ja metsaserval võis aimata võpsikut. Kui ma ringi vaatasin, jäi mulle silma minu enese vari, mis tantsiskles valgustatud laudaseinal minu taga, ja ma nägin tulekumas isa ja ema täiesti selgelt. Nad hoidsid käest kinni.
Ma vahtisin jälle vanaema, kes seal oma valgete juustega lebas ja põles, ja äkitselt oli mul kõhus õõnes tunne.
„Kas tal tõesti valus ei ole?“ küsisin ma.
„Ei, ära üldse muretse,“ ütles mu isa. „Ta ei tunne midagi. Ta ei ole enam siin.“
Et ma olin astunud kastiauto otsa ja nägin ikka veel vanaema selles tema kastis lebamas, tundus see vastus mulle veidi pentsik.
Teisest küljest uskusin ma kaljukindlalt seda, mis mu isa ütles. Ta teadis kõike. Tema oli mulle rääkinud, et pimeduses ei saa päriselt valu tunda. Merepõhjas näiteks ei tundnud kalad üldse, kui nad meie konksu otsa hakkasid, ja öösel ei tundnud küülikud mitte midagi, kui nad meie lõksudesse sattusid. „Pimedus võtab valu ära,“ ütles mu isa alati. „Ja meie võtame ainult need küülikud, mida meil vaja on.“ Sellepärast käisid meiesugused head inimesed jahil ainult öösiti.
Pealekauba aitas tõestuseks küllap sellestki, et mu vanaema ei teinud põledes ainsatki häält. Tavaliselt tõstis ta küll kisa, kui miski talle haiget tegi või vastumeelt oli. Ma ei ole kunagi kuulnud kedagi kisamas nii kõvasti kui sel hommikupoolikul, kui talle terve kastitäis tuunikalakonserve pähe kukkus. Tema võis väga vihaseks saada.
Ta hõõgus ikka veel veidi, kui me järgmisel hommikul teda vaatama läksime. Või tema jäänused, peaksin ma vist ütlema, sest palju järel ei olnud. Mul oli sellest omamoodi kahju, et ta läinud oli, sest mõnikord oli tore, et ta meie juures elas. Tema pannkoogid olid suurepärased.
Kui ma päeva peale uuesti vaatasin, ei olnud näha muud kui musta mulda ja veidi kõrbenud rohtu. Mu isa ütles, et ta oli koristanud ja jäänused maha matnud. Ta ei öelnudki mulle, kuhu.
Hiljem olen ma palju mõelnud, kas mu isa tegi ikka tõesti õigesti, kui ta vanaema selle padjaga ära lämmatas. Aga ta väitis, et tegi.
Muidu oleks kõik palju hullemaks läinud.
Mu vanaema ei öelnud ka siis midagi, kui see juhtus. Ta ainult siples natuke kummaliselt voodis, kuni ta oli päris surnud – veidi samamoodi kui kalad, kui nad õhu käes lämbuvad ja paadipõhjas lebavad. Siis me virutasime neile vastu pead, et nad ei kannataks.
Me ju ei tahtnud, et keegi kannataks.
Õnneks oli sel jõululaupäeva hommikul mu vanaema toas päris pime. Tal ei saanud kuidagi valus olla, kui ta sellises pimedus ära tapeti; nii ma igal juhul tookord mõtlesin. Muidu läks see kiiresti, sest mu isa surus kõvasti. Jõulupuude raiumine ja plankude tassimine ja asjade lohistamine ja mööbli ehitamine teeb tugevaks. Võibolla oleksin ka mina suutnud seda teha, sest isa ütles alati, et ma olen uskumatult tugev oma vanuse kohta, seda enam, et ma olen tüdruk.
Õieti ei mõelnud ma kunagi, mis ma olen. Ma arvan, et ma olin see, keda nad nägid. Ja mõnikord nägin ma midagi, mida nemad ei näinud.
Me elasime Peal, mis oli selline väga väike saar teise suurema kohal.
Seal elasime ainult meie, ja me saime ise hakkama.
Pead ühendas peasaarega kitsas maariba, mida kutsuti Kaelaks. Minul ju ajast suurt arusaamist ei olnud, aga