Vaik. Ariel Kane

ei tundnud teda eriti hästi, sest ta elas kaugel, Sønderbys, ja käis harva Peal külas ja ütles vaevalt sõnagi, kui seal oli. Nii et ega temast tõeliselt puudust ei tuntud. Aga ikkagi pidi Jens mõtlema, milleks lootis tema vanaisa saada. Ja kas ta siis ka sai.

      Sel ööl, kui vanaisa kirst valmis sai, sai Jens lõpuks ometi oma mõtted välja öelda. Ta lamas mõnusasti oma isa pehmel kõhul, isa suured pehmed käed ta rinnal. Samal ajal tundis ta Silase habet oma otsmikul, ja ehkki see natuke kratsis, oli see tore tunne. Nad hingasid üheskoos.

      „Mis sa arvad, milleks vanaisa saab?“

      „Ta oli tore mees. Ma arvan, et temast saab midagi head.“

      „Siis mitte sääsk?“

      „Ei, seda ma küll ette ei kujuta.“

      „Puu?“

      „Jah, pigemini siis puu. Suur uhke mänd.“

      „Me peame siis ette vaatama, et me teda maha ei raiu!“

      Jens tundis habemest, et isa muigab.

      „Puu võib maha raiuda küll, kui kalliks pidada seda elu, mis ta on elanud. Ja mis su vanaisasse puutub, siis ei teinud tema ehk alati õigeid otsuseid, aga ta oli hea ja lahke inimene, kes ei teinud kassilegi liiga. See on meil temast alati meeles.“

      Jens oli paar korda vanaisal Sønderbys külas käinud. Tal ei olnud aimugi, et vanaisal olid kassid. Ta teadis ainult, et vanaisal oli väike koer, kes tal igal pool järele käis ja oskas käsu peale surnut mängida. See läks väga kenasti, kuni koer ühel päeval enam üles ei tõusnudki. Sestpeale hüüti teda saare kõige sõnakuulelikumaks koeraks ja Jensi vanaisa ei öelnud enam mitte midagi. Ja siis suri ka tema.

      „Ta ei teinud ju ka oma koerale liiga? Meelega?“ küsis Jens murelikult.

      „Sina oled ka hea inimene, Jens. Ei, sinu vanaisa ei teinud kellelegi liiga. Ja sina said ju nüüd tema mütsi endale. Seda võid sa nüüd pruukida, ehkki see on sulle natuke liiga suur. See on ju väga kena viis teda meeles pidada, eks?“

      Jens noogutas pimeduses.

      „Kas minust saab ka ühel päeva isa?“ küsis ta äkki.

      „Jah, ma arvan küll.“

      „Kui ma saan poja, siis saab tema nimeks Carl.“

      „Carl? Miks just Carl?“

      „See luuletaja, kellega ma prügimäel rääkisin, ütles, et tema nimi on Carl ja et ta on üle saja aasta vana. Ta loodab saada kahesajaseks.“

      „Kas ta just nimelt niimoodi ütles?“ köhis Silas.

      „Jah, ja kui tema näos aastarõngad ära lugeda, siis peaks see klappima. Igal juhul on neid palju.“

      „Nojah, siis ma järgmine kord proovin, kui ma teda näen. Kui aega on.“

      „Ja kui ma saan tütre, siis saab tema nimeks Liv, just nagu sellel väikesel vastsündinul, keda me eile nägime.“

      „See on ilus nimi,“ naeratas Silas.

      „Jah.“

      Nad lamasid veidi aega ja kuulasid metsakohinat, mis aknapraost sisse tungis. Häälega koos tuli männi ja märja sambla lõhn, mis segunes kirstupuu lõhnaga. Õige pea pidi sellesse segunema kuslapuud.

      Siis liigatas Silas Haarder veidi.

      „Noh, kas ütleme siis, et kirst on nüüd vanaisa jaoks valmis? Läheme siis voodisse. Vaata ette, et sa venda üles ei ärata, kui tuppa lähed.“

      „Ma ei ole mitte kunagi teda äratanud.“

      „Jaaa, sul on õigus. Mogens magab ju alati raskelt nagu kivi.“

      Sel ööl ei tulnud Jensil und. Ta mõtles. Võibolla olid kivid tegelikult magavad inimesed, kes olid liiga väsinud, et millekski muuks saada?

      Matused läksid suurepäraselt, rääkis Else Haarder, kui Korstedi kirikust tagasi tuli. Mogens ja Jens olid jäänud koos isaga koju Peale. Silas armastas kirste väga, aga matused talle ei meeldinud, ja talle ei meeldinud ka see, kui poisid ära pidid minema. Aitas sellestki, et nad mõnikord pidid koolis käima, selle asemel et töötoas ja metsas ja loomade juures abiks olla. Neile kahele oli tegemist küllaga. Pealegi ei olnud Silasel suurt usku kõigesse sellesse koolitarkusesse. Mõnikord ei taibanud ta mitte õhkagi sellest, mida Mogens rääkis. Ruutjuured?

      Seevastu oli ta õige uhke, nähes, kuidas mõlemad pojad tisleriametis suuri andeid ilmutasid. Mogens ehk enam.

      Aga Jensil oli see eriline omadus, mida Silas ei osanud sõnadesse panna ja mida ta ometi nii väga hindas. Esimene kirstupühitsus oli tulnud peaaegu et juhuse läbi. Ta oli lihtsalt tahtnud lasta jõmpsikal tunda rõõmu sellest, kui ümberringi on puu ja see käsitöö, mida tema ise ühel päeval täiuslikult valdab. Lasta tal tunda jooni, proportsioone, säsi lõhna. Ja rääkida, kuidas puu ikka veel elab ja töötab surnu ümber. Selle vastu kooliõpetaja juba huvi ei tunne!