ja klopsimise ja treimisega; ta mõistis puu eest hoolt kanda veel enne, kui see höövli alla jõudis. Tegelikult hoolitses ta kõigi puude eest Peal, nagu oleks ta nende bioloogiline isa. Mis aga puutub ta tõelistesse poegadesse, siis oli ta õnnekombel saanud oma armastust ja oskust ka neile jagada: Jens armastas metsa südamega, Mogens mõistusega. Teisisõnu: Jensil oli klomp kurgus, kui ta nägi puud kirve all, samas kui Mogens arvutas innukalt, kui palju puu rahas väärt on.
Silas Haarder armastas mõistagi oma mõlemat poega ühtmoodi. Aga vahest ehk Jensi enam.
Idee laiendada olemasolevat segametsatükki väikse jõulupuusaluga oli kõige visioonikam idee, mis Silasele kunagi tulnud oli, ja igal juhul kõige tulutoovam. Nüüd sai sealt võtta jõulupuid ja pärjaoksi saare püsielanikele ja neile vähestele külalistele, kes jõulud suvilas veetsid, ja seega saada raha, et perekond Haarderi jõululauale veidi rohkem mõnusaid asju hankida. Küll vaid siis, kui Else Haarder jõudis raha sisse kasseerida, enne kui see ära kasutati kõikvõimaliku kasutuskõlbmatu peale.
Ruumi oli kuuskedele küllaga, kuna perekond sai kogu Pead endale pidada. Kellelgi teisel ei olnud ilmsesti huvi elada nii äralõigatult, isegi mitte sel ajal, kui puud ja põõsad ei olnud veel hakanud kontrollimatult levima ja lämmatama neid avamaasid, kus loomad rohtu sõid. Seevastu tuldi hea meelega Peale käima, et midagi parandada lasta, või ehk lihtsalt keelepeksuks veidi ainet saada, ehkki see nõudis pikemat jala- või autoretke piki kitsast maasiilu. Silas oli teiste saareelanike seas heas kirjas. Tema käsitööd peeti hinnas ja samal ajal visati nalja ta väikeste veidruste üle. Oli näiteks teada lugu, et ta rääkis oma puudega, ja kui ta jõulupuud nii populaarseks said, siis kahtlemata sellegi pärast, et inimestele oli meelt mööda kuulata, kuidas ta puuga pominal hüvasti jätab, enne kui selle kundele ulatab. Seejärel hõõrus ta detsembrikülmas käsi ja nägi veidi nukker välja, kui tema naine tasu vastu võttis.
Päris tavaline mees Silas kindlasti ei olnud, aga tema headuses ei kahelnud keegi, ja tema tehtud kirstud olid nii ilusad, et neis maetud saada tundus lausa omamoodi privileeg.
Peale Silas Haarderi enda ja ta noorema poja ei teadnud mitte keegi, et kirste prooviti järele, enne kui asjassepuutuvale isikule üle anti. Ööl pärast seda, kui kirst valmis sai, hiilisid nad kahekesi töötuppa, sellal kui Else Haarder ja Mogens raskelt magasid. Siis heitsid nad kirstu pikali, Silas alla, Jens tema kõhule, ümberringi pimedus ja värske puulõhn.
See oli kõige mõnusam ja turvalisem asi, mida Jens üldse kujutleda oskas. Ja isegi paljude aastate järel, kui kirstuviivud hajusid ähmasteks lapsepõlvemälestuseks, oli see tunne temas ikka veel sees. Pimedus oli ustav sõber. Hell embus.
Nad puhusid alati veidi juttu jalgrattakaupmehest või pagarist, või kes iganes parajasti surnud oli ja peagi kirstu pidi heitma. Silas tundis suuremat osa peasaare inimesi, või siis tundis ta kedagi, kes neid tundis. Ega ta ei peksnud keelt. Ta rääkis surnutest alati ainult kenasid asju. Need võisid olla midagi sellist, et pagar oli alati oma rottide eest kenasti hoolt kandnud, või et postiülemal oli jätkunud oma naise vastu nii palju armastust, et oli pidanud jagama oma andumust tervelt kolme teise naisega lõunasaarel.
Silas usaldas nooremale pojale ka seda, et Korstedi linnapea oli palju aastaid peitnud oma talus mitmele poole asju, mida võib vabalt võtma minna, aga ainult siis, kui olla hiirvaikne ja nähtamatu, ja pärast ei tohtinud kellelegi midagi öelda, isegi mitte linnapeale endale. See oli väike hubane mäng, mida linnapea mõne pühendatuga mängis. Pärast tema surma oli saarel teisigi, kes mängu edasi viisid, aga see kõik oli väga salajane ja Jens ei tohtinud seda isegi mitte nimetada ei Mogensile ega kellelegi teisele. Ja hoopiski mitte emale, kellele seesugused mängud ei meeldinud.
Mis kirstus oli öeldud, see jäi kirstu. Selline oli kokkulepe.
Seevastu ei jäänud kirstu sugugi mitte kõik, mis sinna pandi. Sel ööl, kui nad pidid valmis panema kirstu pagari jaoks, tuli Jensile äkki üks mõttevälgatus, just enne kui ta oma isa juurde ronis. Ta keeras jalapealt ringi ja asus tuhnima kastis treipingi taga.
„Mis sa teed, Jens?“ kostis kirstupõhjast.
„Ma võtsin ta tainarulli kaasa,“ sosistas Jens uhkelt, kui tagasi tuli. „Kas sinu meelest ei oleks pagaril hea meel see kirstu kaasa saada, kuigi käepidemel on kild küljest ära?“
Kostis väike kõlksatus, kui tainarulli ots põhja puutus. Kulus veidi aega, enne kui Silas vastas.
„Nooooh, ma päriselt ei tea. Ja see on nüüd mul olnud juba mõnda aega, Jens. Ma olen sellesse tainarulli juba kiindunud – miks ta muidu mul sinu meelest on? Ei ole mingit mõtet maha matta suurepärast asja, mida ikka veel tarvitada saab. Ja pealegi tuletab ta meile ju natukene vana pagarit meelde. Ei, parem, kui see meie juurde jääb. Pagaril ei lähe seda niikuinii vaja, seal, kuhu ta nüüd läheb.“
„Sa mõtled kirstus?“ sosistas Jens.
„Ma mõtlen rohkem nagu pärast seda.“
„Pärast seda? Kuhu ta siis pärast läheb?“
„Nooh, see oleneb veidikene sellest, kui hea ta oli.“
„Kui hea küpsetaja?“
„Ei, mitte just päris seda. Rohkem seda, et kui korralik ja hea teiste inimeste vastu oli ta oma eluajal.“
„Ta viskas mind ükskord tainapritsi otsaga.“
„Viskas või?“
„Jah, sest ma jäin seisma ja puudutasin pagarikoja uksepiita. See oli see uksepiit, mis sa talle kevadel tegid.“
„Kas sa võtsid pritsiotsa siis kaasa?“
„Jah.“
„Väga hea.“
„Kuhu ta siis läheb? Kui ta mind pritsiotsaga viskas?“
„Seda ei tea öelda, seda otsustab loodus. Aga kui ta keha seal kirstus laguneb, siis läheb hing sellest välja ja saab millekski muuks.
Selleks, mille ta on ära teeninud.“
„Mis see siis võib olla? Liblikas? Rohukõrs? Hobusevanker?“ küsis Jens. „Nuumsiga?“ Pagarit võis nuumseana ette kujutada küll.
„Tjah, kes teab.“
„Kas temast võib jälle pagar saada?“
„Seda ma küll ei loodaks.“
„Aga ta jääb saarele?“
„Seda ei oska öelda.“
Jens mõtles palju selle üle, mida kirstus sel ööl räägiti. Tema arust oli lohutav teada, et pärast surma ei ole kõigel lihtsalt lõpp. Teisest küljest ei meeldinud talle, et tal ei ole aimugi, mis temast pärast saab. Siis oleks ta ju tegelikult parema meelega iseendana edasi elanud. Näiteks ei meeldinud talle üldse ette kujutada, et temast saab sääsk. Siis parem juba sipelgas, kes vähemasti ei lenda ringi ega torgi inimesi; või puu, millest võib saada ilus kirst, kus keegi võib ühel päeval lamada ja juttu puhuda.
Surmast veeretas ta palju mõtteid, aga ühe asja kohta soovis ta küll väga, et see ei oleks kunagi ta mõttesse kerkinud: et mitte ainult tema ei pidanud ju surema. Ema ja Mogens pidid ju samuti millalgi surema. Ja isa. Ja ükskõik, milleks nad hiljem saaksid, nad ei oleks enam ta ema ja Mogens ja ta isa. Tal oli sellest mõttes mitu päeva kõhus valus ja siis hakkas ta arutama, kas ei oleks siis parem surra enne neid, nii et ei peaks neid siis taga igatsema? Aga kas siis ei käiks hoopis nemad igatsedes ringi ja oleks kurvad? Ja kui nüüd pärast surma oled saanud puuks või hobuseks või hernehirmutiseks, kas nad siis üldse avastavad selle? Kas on veel midagi hullemat, kui olla hernehirmutis, keda ei tunta ära ja kes lihtsalt peab rippuma ja linde hirmutama? Ja kas võib äkki isegi tainarulliks saada? Ja mis siis, kui siis katki lähed?
Mõtted keerlesid peas ringi ja ta nägi koletuid unenägusid, kuidas teda viiakse prügimäele. Ta oli ükskord koos vanaisaga käinud lõunasaare prügimäel koos hunniku asjadega, mida ta ema enam näha ei tahtnud, sest need olid katki läinud. Kui nad koju jõudsid, oli Silas metsast tagasi tulnud. Esimest korda nägid poisid oma isa vihasena! Ta oli näost täiesti punane, sest nad olid