tõusis. „Hästi,” ütles ta, suu nagu viltune must auk.
Aga ta oli õlgu kehitanud.
„Ma tulen sinuga kaasa,” ütles Maija.
„Pole vaja.”
„Ma tulen.”
„Hästi.”
„Mägi võttis ta,” ütles Henriku poeg. „Erikssoni.”
„Mida sa silmas pead?” küsis Maija.
Poisi ülahuul läigatas, kui tema sinised silmad isalt Maijale hüppasid. „Mägi on halb,” ütles ta.
Gustav kummardus oma nahkpauna avama ja võttis välja kangatüki ning köied. Ta laotas lina surnukeha kõrvale maha ja istus kandadele. Henrik kükitas tema kõrvale. Põgusa kõhkluse järel tegi Maija sama. Poiss jäi seisma.
Kolmekesi veeretasid nad surnukeha kangale. Raske ja ligane, liigatas see ja vajus nende käte vahel koost. Poiss Maija taga kõõksatas. Maija keskendus Gustavi kaabu servale, lasi kätel pimesi tegutseda.
„Me ootame sind Eroneni endises talus,” ütles Henrik. Kiire pilk Maijale. „Sinu talus,” parandas ta.
Ta lükkas poega, et too liikuma hakkaks, ja nad keerasid köied ümber randmete ning tõstsid. Nad vilksatasid puutüvede vahel, enne kui haihtusid.
Gustav kummardus. Ta sorkis tallatud rohus oksaga. Siis ta tõusis ja kõndis lagendiku serval kasvavate mäginelkide juurde. Ta lükkas tillukesed, mustade varte ja smaragdroheliste lehtedega purpursed õied kõrvale, et vaadata hõbedast sammalt nende all. Lillede tugev hõng oli otsekohe õhus, segunedes roiskumise lehaga.
Jäljed viisid neid Blackåseni mäest alla läände. Mäe jalamil oli soo, must vesi, rohelised käsnjad mättad.
Maija astus ja vesi tulvas tema kinga ümber ning – ta ootas – jah, juba oligi see sees, varvaste vahel jahe, loksudes üles ja alla, muutudes soojaks. Ta proovis astuda Gustavi jälgedesse. Maapind laksus iga kord, kui ta jalga tõstis. See oli maa, mis ei osanud lahti lasta.
„Kõnni puude lähedal,” ütles Gustav ümber pööramata.
Maija tegi, nagu mees ütles. Hoidis nii lähedale, et kriipis küljega koort. Tundis kõiges vetruvas puujuuri oma jalge all. Soovesi polnud igal pool must. Kohati kattis seda hõbejas kiht. Kohati peegeldus selles ülalolev. Siis tuli päike välja ja vesi kujutas ette, et on sinine.
Teisel pool sood oli maa kuiv, Lapimaa kanarbikust roosatav.
„Miks poiss ütles, et mägi võttis ta?” küsis Maija.
Gustav kummardus, et uurida oksaraage maas.
Päike nihkus üle taeva. Läks kuumemaks ja õhk tihenes. Surus pöidlad Maija oimudele. Ta saab peavalu. Sel aastaajal võidutses valgus aja üle. Ainult muutunud helid ja päikese hajevilolek andsid tunnistust õhtu saabumisest, ja seejärel öö tulekust.
„Kas on lihtne jälgi ajada?” küsis ta.
Gustav peatus. Ta viivitas vastamisega nii kaua, et Maija arvas, et ta ei teegi seda.
„Jah,” ütles ta lõpuks. „Ta ei püüa end varjata.”
„Millal see juhtus?”
„Jäljed on paari päeva vanused.”
Mees hõõrus lõuga. „Lõpetame siin,” ütles ta. „Loom on ammu läinud.”
Ometi seisid nad veel veidi ja vahtisid ainiti puude vahele enda ees.
Kui nad ümber pöörasid, kogunesid pilved silmapiiril kuhilasse. Torm oli tulekul. Piimjassinised ja kahvatukollased pilved paisusid ja käärisid nagu lõpule viimata töö.
„Ma vihkan seda,” ütles kirikuõpetaja valjusti.
Ta lõi jalaga vastu puud, üks oks õõtsatas ja laksas vastu tema paljast jalga keebi all. „Püha Jumal,” ütles ta.
Rohkem ei öelnud ta midagi. See oli tema ainus võimalus, et Jumal või piiskop talle halastaks ja saadaks tagasi lõunasse. Ta pidi olema ettevaatlik.
Siin ta nüüd oli, hulkus mööda metsi veendumaks, et asunike ja nende järglaste nimed saavad kirikuraamatusse kantud. Piirkonnal on linn, vähemalt nime poolest. Võinuks arvata, et uustulnukad lähevad sinna, enne kui asuvad kõnnumaale oma jälge jätma. Ja mõelda, et keegi võiks siin tühermaal üldse mingit jälge jätta – jaburus.
Haigutus sai temast võitu ja ta tundis, kui väsinud ta on. Arvatavasti oli õhtu – võimatu oli kogu selle valguse käes aega määrata. Ta valis välja suure kuusepuu ja ronis neljakäpukil selle alla, mässis keebi tihedamini ümber, kuulas tiksumist ja raginat metsas ega arvanud sellest head. Oleks pidanud korralikumalt riidesse panema. Siinne suvi oli suvi ainult nime poolest. Kuigi jahe ilm tähendas ka vähem sääski. Võis ju teeselda, et ta pole kuulnud uuest asunike perekonnast, kes Eroneni endise talu poole teel on, mõtles ta. Öökull huikas ja ta tõmbus pingesse. Rohkem ei midagi.
Parem mõelda laulvatest kivitornidest. Erksates laiades pükstes ja turbanites kohalikest, kes teravaninalistes kingades ümber nende saalivad. Või õhtusöögivestlustest noore kuningaga, mis võisid iga hetk lõppeda hobuste võidukihutamisega kuuvalguses säravatel teedel. „Ma esitan teile väljakutse.” „Teie esitate väljakutse mulle?” Õukonnapastorina oli ta võitmatu, või nii ta arvas. Aga ta oli pidanud nõnda mõtlemise eest maksma. Kirik oli selle eest hoolt kandnud.
Oksad raksatasid kõvasti. Kirikuõpetaja tõusis istuli, selg vastu puud surutud. Miski tungis tema ees olevast metsast läbi. Kume urin ja kellegi must kuju puude vahel, siis vaikus.
Mingi loom.
Ta oli vist magama jäänud.
Hirv?
Ei, see jooksis liiga kiiresti.
Kui kõik oli pikalt vaikne olnud, tõusis ta püsti. Ta poleks suutnud rohkem magada, nii et samahästi võis ta teekonda jätkata. Kõndides vaatas ta kaks korda üle õla, aga nägi ainult puid.
Jõekäärus polnud ta suunas enam kindel ja aeglustas käiku. Black-åseni mäel oli ta käinud ainult ühel korral katehheesi läbiviimiseks; mõttetu üritus – oma parimatesse kaltsudesse riietunud talupojad, juuksed suhkruveega kammitud, kõrvad kuumaks ja punaseks küüritud. Tema tegemas kirikuraamatusse märkmeid, keskendudes ilusa käekirja tekitamisele: mõningane mõistmine; laisk; vähene taip. Ta ei mäletanud, et oleks sellest paigast läbi läinud. Jõgi oli siin aeglane. See sarnanes pigem mägijärve kui millegi elava ja voolavaga. Kohe kalda kõrval oli põõsastikuga kaetud saareke. Vesi oli tume, sellegipoolest näis saare piirjoon muudkui laskuvat ja laskuvat. Ta ei teadnudki, et jõgi on nii sügav. Laiu põhi näis koosnevat lehtedest. Üksik leht triivis vees, kohe pinna all. See tiirles pimeduses ümber oma telje, justkui lõksu püütud.
Ta astus tagasi.
Aga järv jäi selja taha, mägi oli alles ees. See peab olema siinpool, mõtles ta, see ei saa kaugel olla.
Väike maja, mida asunikud kutsusid Eroneni omaks, mustas keset tühja õue. Nii palju kui kirikuõpetaja teadis, võis ikka veel olla öö. Õhk lõhnas muda järele, nõgeste ja … Ta ei suutnud meenutada kõrgete veripunaste lillede nime, kuid nägi nende varte kleepuvat piima oma keepi määrimas. Siis kuulis ta hääli, sõnakiude õhus, mis kostsid ülalt kõrvalhoone poolt.
Kividel istus kolm meest, nende kujud nõrgas valguses kui tumedad rahnud. Neljas mees seisis püsti ja tema kõrval oli naine. Esmalt nad ei kuulnud teda. Siis äkki tõstsid kõik viis pea. Mehed tõusid jalgele ja võtsid kaabud peast. Henrik, üks tema poegadest, ja veel üks, too, kes hoidis omaette, kes lonkas – Gustav. Uus asunik oli turske ja pikaldane. Naine seisis liikumatult.
„Mis siin toimub? Väike koguduse koosolek?”
„Ei, ei,” ütles Henrik. „Mitte ilma kirikhärrata.”
„Mina olen kirikuõpetaja,” ütles ta uustulnukatele, „teie kirikuõpetaja Olaus Arosander. Ma tulin teid kirja