pilgule ja tema hääl muutus teravaks. „Ta kavatses sohu minna.” Jõuvarud said otsa ja tema õlad vajusid longu.
Üle õue puhus nõrk tuul. Kõrge rohi paindus otsekui palves. Kirikuõpetaja tuli tagasi, pühkides lapiga suud. Tema kõrge kogu ja pikk samm olid selles tardumuses liiga otsustavad, tema profiil liiga terav. Ta sakutas oma pruune juukseid. Ta on noor, mõtles Maija. Noorem kui esiti paistab.
„Tema vend …” Elini hääl katkes.
Kirikuõpetaja jõudis nende juurde. Maija nägi silmanurgast, et ta raputab pead.
„Kui sa ütled, kus ta elab, võin ma koduteel temaga rääkida,” ütles Maija. Ta kõhkles. „Mida sa nüüd tegema hakkad?”
Elin ei vastanud.
Kui nad lahkusid, keeras Maija korraks ümber ja nüüd nägi ta lapsi. Nad olid kasepuude kobaras, vilksatasid kahvatute tüvede vahel nagu vaimud.
Tühi koht, mõtles ta. Me oleme tühi koht.
Frederika istus trepil, jalad ette sirutatud. Puit tema pihkude vastas oli soe, muld taldade all niiske. Ta pistis nimetissõrme otsa oksakohta tuhmis puidus, mis oli ilmselt igavesti seal olnud.
Dorotea kükitas lauda juures, sonkides oksaga selle all. Isa ladus puukuuris halge uuesti riita, korraldades neid puuliigi järgi. See oli töö, mis ei vajanud tegemist, aga millega tahtmise korral võis täita mitu head päeva. Ta kujutas teda ette, viltkaabu silmile tõmmatud, käsi õhus hõljumas, ilme sünge. Kask, kas ta näeb veel kaske? Jah, kaks halgu. Ta tõmbab halud välja – kummagi käega ühe, viskab need uue kaseriida peale. Kõlks, kõlks.
Ema ei olnud veel tagasi. Frederika judistas end ja tõstis jalad alumisele astmele, litsudes varbad vastu puitu laiaks.
Isa ei sobinud metsaga kokku, see oli juba selge. Mets vaatas teda, aga ei soosinud. Ema ütles kunagi, et isa element on vesi. Et isa oli olnud kalamees, parimatest parim – kartmatu ükskõik kui kõrgete merelainete või – elukate suhtes. „Ta ainult naeris,” ütles ema ja naeratas kujutluspiltide peale enda sees. „Tema juuksed olid pikad ja pleekinud, nahk parkunud, ja ikka ta naeris.”
Frederika püüdis ette kujutada pikkade juustega isa paadi vööri tipus naermas, aga see oli raske.
Naeratus ema silmadest kadus enne, kui huuled järele jõudsid.
„Mis juhtus?” küsis Frederika.
Ema raputas pead. „See ei ole minu lugu jutustada,” ütles ta. „Võib-olla kunagi räägib ta sulle ise.”
Tema lugu või mitte, Jutta rääkis Frederikale ikkagi.
„See on Ranta vaar-vaar-vaarisa,” ütles Jutta. „Ta käib külas.”
Jutta ja Frederika istusid järve ääres langenud kasel, parandades võrke. Loodus nende ümber oli erkroheline, aga ei andnud midagi. Muld jäi mustaks, mida iganes nad selle sisse panid. Nende võrkudega tegelevad sõrmed olid peened nagu linnuluud.
„Oh,” ütles Frederika. „Aga ta on ju surnud?”
Jutta nägi välja, nagu imeks ta midagi. „Mitte päris,” ütles ta. „Mitte piisavalt,” parandas ta ennast.
Jutta sikutas võrku. „Vaesed inimesed … Sunnitud varustama kuninga mehi, kuigi neil polnud enda tarbekski piisavalt. Rahu saabudes toitsid nad sõdureid edasi, riietasid ja majutasid neid edasi. Lõpuks hakkasid mässama. Võitlesid kõigega, mis kätte said: nuiade ja raudvarrastega. Loomulikult kaotasid.”
„Mis juhtus?”
„Sõjavägi pani nende talud põlema ja tappis nad. Mehed, kelle eest nad oma kodudes olid hoolt kandnud, ründasid neid.” Ta rehmas peaga ja tilluke valge palmik ta seljal jõnksatas. „Mis Ranta vaar-vaar-vaarisasse puutub, siis nad sundisid tema poegi jäässe auku raiuma. Siis sidusid ta teiste talunikega puntrasse ja uputasid nad auku. Ja sellest ajast peale kummitab ta täiskasvanud Ranta mehi, põlvest põlve.
See juhtub vee lähedal. Nad näevad kõhna meest, pikad juuksed nagu hobuse lakk. Silmad sinisemad kui suvetaevas. Ta on vöökohast jämedate köitega teiste meeste külge seotud ja maadleb, et vabaks pääseda. Nad räägivad, et hääled on kõige hullemad. Samasugused nagu klibuväljadel metsas, kus jää surus kokku kaljusid ja kive. Krigin. Karjumine.
Ei tohi üritada teda päästa.” Palmik jõnksatas jälle. „Peab ta rahule jätma. Ta ei kuule neid, nii hirmunud on ta. Kes iganes püüab aidata, läheb temaga koos põhja.”
Frederika mõtles ema jahedatele silmadele, sellele, kuidas ta vilkal sammul isast mööda astub.
„Kas ema teab?” küsis ta.
Jutta noogutas.
„Ei paista nii välja.”
„Sinu ema teab.”
Jutta nägi välja, nagu tahaks ta veel midagi ütelda, aga surus siis huuled kokku ja kummardas pea võrkude kohale.
Pääsuke lendas tema kohal räästa alt sisse ja välja. Tsirr, tsirr, hüüdis ta. Kaugelt mäelt kostis üksik kellahelin. Võib-olla oli see Mirkka, nende lehm.
„Frederika,” hüüdis Dorotea lauda kõrvalt.
„Jah?”
„Kas Lapimaal on usse?”
„Jah,” kostis ta vastu. „Ole ettevaatlik.”
„Ettevaatlik, ettevaatlik. Alati ettevaatlik,” pomises Dorotea.
Kas Lapimaal on usse? Muidugi on. See on Pohjanmaale üsna lähedal. Samas maailmatu kaugel. Kui nad Rootsi jõudsid, elasid nad kevadet oodates kolm pikka kuud rannikul. Vanale kodule nii lähedal, et kui Frederika ronis kivi otsa selle maja ees, kus nad peatusid, nägi ta selge ilma korral tühja valge taga nende endist elu: üks teine Frederika kõnnib kanalasse mune korjama, Dorotea lööb ukse lahti ja karjub, et tahab kaasa tulla, isa väänab trepil käsi, ema läheb mööda, selg tema poole, aurav piim lüpsikus. Siis süttisid mõnikord veel tuled – üksteise järel, kuni rannik oli põlevatest pärlitest kee. Ja kui tuul hinge kinni hoidis, siis seal see oli – tümps, tümps, tümps – tuhandete jalgade trampimine, mis muutus tugevamaks, pani maapinna vappuma. Siis olid munad maas, katki, väärtuslikud kollased mullal. Sinine piim tilkus alla ühelt astmelt teisele. Ta nägi perekonna pagemist.
Ema ütles, et fantaseerimisest ei tule midagi head. Isa ei tahtnud rääkida. Ta töötas puuraidurina, lahkus enne koitu ja tuli tagasi pärast pimedat. Ütles, et nad vajavad raha seemnete ja kitsede ostmiseks. Oli kindel, et lehma ostmiseks ei piisa. Vedas siis, et ema veenis ühte kaupmeest neile põhjapõdranahkade vastu lehma andma.
„Aher.” Kaupmees oli ema silmitsenud. „Kõik tema vasikad surevad kohe, kui päevavalgust näevad. Piima temalt ei saa.”
„Siis paneme talle nimeks Mirkka,” ütles ema, „Kibeduse Meri, sest seda peab ta siis kindlasti endas kandma.”
Saabus kevad. Lumi hakkas sulama, teine Frederika kahvatus, kodu hägustus ja Pohjanmaa tõmbus kokku, kuni oli nii väike, et libises merre.
Siis nad olidki Rootsi metsade poole teele asunud. Onu Teppo mahajäetud tallu jõudsid nad neli päeva tagasi.
Frederika pistis nina sülle. Ta ei olnud kurb. Mitte kurb, rohkem nagu … tühi. Näriv tühjus, mida tunneb suve lõppedes, enne kui talv kaela langeb, või üksi õhtul, kui kõik teised on voodisse läinud.
Kleidi vill lõhnas valgelt. Aga jalad olid porised, varbad tolmust mustad. Ta oli nüüd vanem; ta pidanuks kandma kingi, aga talle meeldis tunda jalge all rada, mis oli samaaegselt nii kare kui pehme, õõtsuv, nagu kõnniks ta leival.
Siis muidugi nägi ta enda ees seda, mida kõik see aeg eemale oli tõrjunud: surnud mehe lödist keha. Ta ajas selja sirgu, püüdis kujutluspilti eemale peletada, aga kui see ei õnnestunud, sundis ennast hoopis edasi vaatama, meest üleni teraselt silmitsema.
Mehe sees ei olnud midagi. Ta oli arvanud, et surnud inimene näeb võrreldes surnud loomaga teistsugune välja – ta ei teadnud,