Pealelõunane tennis ja orkestrimuusika. See on kodanliku kultuuri, Eesti riigi, Konstantin Pätsi, skaudiliikumise häll. Täieline Eesti vabariik.
Siis ma lähengi. Kuurortravi põhimõte ongi ju täielik keskkonnavahetus. Väljalülitus argipäevast. Tagasi tulles oled juba uus inimene ja vaatad oma elule uue pilguga.
Miks ma muidu triigin seda maanteed sügiseti Pärnus Sütevaka gümnaasiumis tunde andes. Iga nädal üks päev. Minu päev. Ja naudin seda teelolekut. Edasi ja tagasi. Aga kumb on edasi ja kumb tagasi?
Kõik on veel ees… palju suvesid. Miks mitte siis Pärnus?
VÄIKE JA VÄIKEKODANLIK NAGU ANNA DOROTHEA
Vahel mõtlen ma Pärnusse sõites Anna Dorothea legendile, mille pärnakast kirjanik Elisabeth Aspe lõi.
Ammustel aegadel olla linna piiril olnud raehärrale kuulunud Hollandi tuulik, kus oli maal noorest naisest. Anna keeldus naljaviluks noore kunstniku armastusest, et abielluda petteks oma rikka raehärrast kasuisaga. Kunstnik loobus kihlusest, aga maalis naisest pildi ja kinkis maali neile pulmadeks.
Sellele maalile ei hakanud peale ei tolm ega ajahammas. Nii on ka Pärnuga – selles linnas on igal ajastul midagi, mis hoolimata kõigest jääb muutumatuks nagu ilus Anna Dorothea, kes justkui eelistaks oma igavesti värskel maalil ikka ja jälle vaesele maalikunstnikule mõnusat pürjelielu.
Kes on kord suvel jalutanud läbi Pärnu ranna, arvab, et teab ja tunneb seda linna. Teab selle kuuekümne kilomeetri pikkusi pargialleesid, selle kaht muuli, merd ja mõnd lemmikkohvikut. Tänavaid, mis seal kasvavate puude alleede järgi on oma nimeks saanud Seedri, Toominga, Pärna, Kuuse jne.
Pärnu on nagu kameeleon, mis peidab oma väikekodanlikku ja alalhoidlikku argipäeva priiskavate suvevõõraste eest. Või on just argipäev – nii võluv oma ehedas väikekodanlikkuses – see, mis Pärnu nii hurmavaks muudab? Väike, hubane ja kodune on ta. Samas suletud ja oma piiratuses ahistav. Väikekodanlasel on kombeks maailma läbi isikliku lukuaugu prisma vaadata. Kui aga tõe ja vale kaalumise mõõdupuud ongi selle piiratud prisma käes?
Kohalikud kaovad suvitajate tulles hoopis kaugemale: Tammistesse, Reidu, Valgeranda, Uulu, Kablisse, Lemmeranda või linna ümbritsevatesse aedlinnaosadesse Raekülla ja Räämale.
Mai ja september – see on Pärnu edasijõudnutele ja kohalikele. Ka südasuvises kärarikkas ja pidutsevas Pärnus, kus raha ei loeta, on oma võlu. Sa tead, et kui oled piisavalt kaua suvel Pärnus paigal, siis saab kinnitada seda, et maakera on ümmargune. Sinuni jõuavad inimesed, keda sa pole ammu näinud. Kus mujal nendega kohtuda saakski kui suvises Pärnus.
Rannahotell, Rannakohvik, rannahoone, kuursaal, endine mudaravila, villad ja pansionaadid, suvekohvikud – kogu glamuur tiirleb ümber valge liivaga kaetud ranna. Mõneti on see uskumatu, et parasvöötmes, kus ilmad on nagu on, on just suvele keskendunud kuurort. Mõnel aastal jääb suvi aga oma klassikalises olekus vahele, sest lihtsalt ilma ei ole. Või on lõuna suunas avatud madala laheveega kuurordis, kus merevesi kiiresti soojaks läheb, alati suvi?
Linna põliselanik jälgib supelsakste askeldamisi juba aastaid traditsioonilise muigega. Või ehmatanud provintslase pilgul. Et mida nad nüüd jälle teevad. See on ja ei ole ka tema maailm.
Nähtamatud jooned jagavad selle linna päris ja suvitajate linnaks, milles kummaski on omad reeglid. Need maailmad näivad iga aastaga teineteisest järjest eemalduvat. Suvitajate eesmärk on esineda üksteisele, kohalikud on selles mängus vaid taustakoor ja klaköörid. Aastakümneid seda mängu tüdinud ilmel vaatav publik.
Maailma mastaabis võiks Pärnu olla vabalt Tallinna roheline eeslinn, kus saab kiirrongiga kord päevas käia lõunat söömas. Pärnakatele on Tallinn aga nagu lähivälismaa. Tundub, nagu liiguks Tallinn Pärnust iga aastaga mentaalselt kaugemale.
Suvitusperioodi lõppedes omandab linn taas pisut unise ilme ja aeglase elutempo. Olulisemaks kui tühjad alleed ja lage Vallikääru suvelava muutuvad kauplused, koolid, turg, kirikud, saunad, õllebaarid, teater, spordisaalid. Ta muutub linnaks nagu iga teinegi. Võtab võimust Suur Argipäev, ei mingeid hedonistlikke suvemeeleolusid enam.
Siis korraga kohtad kuulsate ja kummaliste asemel tänaval oma vana õpetajat, kolleegi, vaatad, kuidas mõni klassiõde on juba vanaemaks saanud, imestad, et müüja, kelle käest oled pool elu turul hapukapsast ostnud, on ikka sama laua taga. Näed poissi, kellesse olid salaja armunud, avastad, et ta on nüüd hall.
Sa mäletad neist igaühe lugu ja nemad teavad sinu lugu. Pärnu pole sugugi nii suur, et nad saaksid selles linnas ära kaduda. Sa elad siin koos pideva küünarnukitundega kogukonnas. Sa ei saa muutuda selleks anonüümseks massiks, kes pesitsevad suurtes linnades ükskõiksel ilmel.
Siis võib mõelda Anna Dorothea peale.
MINEKUD-TULEKUD. EELMÄNG
ÕNN OOTAB SIND SILLAL
Pärnu on nagu pikk mere ja jõe vahel looklev lint, kus pead sageli mõtlema, kummal pool jõge sa liigud. Isegi enamik tänavaid on ühtpidi pikaks venitatud – mere ja jõe vahele. Sellesse minu poolde Pärnust jõudmiseks pead sa üle silla minema. Ma kardan ja armastan seda Pärnu vana silda. See on nagu sild kahe maailma vahel. See ongi üle vee minek. Äkki õnn ongi Pärnu sillal?
Nagu korvitegija Siimul selles Peet Vallaku novellis, kus Tahkuranna korvitegijale ütles üks mees, et õnn ootab sind Pärnu sillal. Mees ootas kaks päeva sillal, kuni tuli sillavaht ja ütles, et ei maksa uskuda kõike, mis räägitakse. Talle öelnud üks mees ka, et ühel Tahkuranna korvitegijal on rahapada õues kivi all. Siimust saanud rikas mees.
Aga see, kes seda lugu rääkinud, olla lambavaras. Kes sellist usub. Ammuks seda sillalt oodatavat õnne uskuda. Või mis imet need supelsaksad kõik muidu Pärnu poole voorivad? Ootavad ikka, et õnn neid sillal ootaks. Ainult rahapaja võtavad nad seljas kaasa.
Ime peab seal kusagil ju olema. Kasvõi suviste hindade eest. Vähegi ilusamal nädalalõpul on maantee nagu üks lõpmata autotuledest rong. Reedel ühtpidi, pühapäeval teistpidi. Sada ja kakskümmend rauas, möödasõidud ja rekad. Pöörane kiirus.
Pärnu sillal hüüavad lapsed autos vahel „Tere, Pärnu“, ehkki linnapiir on ammu selja taga. Hüüavad ilma mingi suvetagi. Igal aastaajal. Jõgi oleks nagu piir. Tähendab, et ees on vabadus. Nagu koorem langeks korraga seljast. Ma jätan selle Tallinna ja lähen üle vee.
Tegelikult on sildu Pärnus kolm: vana sild, uus sild ehk Papiniidu sild ja Sauga sild. Sauga sillal, mis Valgeranna poole viib, on nagu mälestusena endisest Suursillast uhked betoonist sillakaared. Selle sillakaare all jõesuudmes oli ennemalt kalurite kõrts, kus me isaga paar korda käisime.
Uus sild Papiniidus valmis minu lapsepõlves Tallinna olümpiaregati aegu ja ma ei mäleta, et ma sellest kunagi jalgsi üle oleks läinud. Kümmekond aastat pärast valmimist – kui ma iseseisvalt ringi liikusin – oli ta juba piisavalt logu. Rattaga sõites puudusid varem aga kaldteed ja trepid olid rasked läbida.
Sealt uuelt sillalt ongi läbi suunatud uued magistraalid ja sealt sõidetakse rohkem autoga, ehkki endine Tammiste suvilarajoon kasvab järjest enam arvestatavaks elurajooniks ning haigla ja polikliiniku kolimine Rääma raba äärde on kogu linnatranspordi raskuskeskme sinna suunanud.
Iga kord kui avastan end linnaliinibussist, mis minu mälu järgi peaks kesklinna viima, kipuvad need bussid lõpetama Koidula kooli juures või haiglas. Aastakümneid viisid need polikliiniku ja turu juurde, mis asusid kesklinnas. Peale seda, kui linnavalitsus alustas tööd polikliinikus, on mul teatud kiusatus vaatama minna, kes on nüüd näiteks elektriravikabinetis tööl.
Lugedes viimaste valimiste lubadusi, ei väsi ma imestamast, kus on pärnakate ettevõtlikkus. Tartus saab iga linnavõimu juurde jõudnud mees oma silla püsti, Pärnus ainult lubatakse. Viimased 40 aastat.
Mäletan seda Tartusse naasnud