triumfikaar jäid sillal ära.
RONGIPILET, HIPID JA ROHTUNUD PERROON
Mulle meeldib Pärnusse rongiga sõita. Istun Balti jaamas rongi ja kõik need vanad armsad jaamahooned hakkavad järjest mööda vilksatama. Aeg – natuke üle kahe tunni. Tallinn-Väike, Lelle, Eidapere, Viluvere, ja siis Tori, Pärnu-Kaubajaam ja lõpuks Raeküla, kus rööpad ära lõpevad. Paljud ei teagi, et see rong ikka veel käib. Imelikel aegadel, aga käib.
Ei mingit Riiat enam. Isegi Mõisaküla mitte. Ega nelja rööpapaari jaamas. Nagu olid. Ei enam jaamahoonet hilisema restoraniga Rae Café. Vaid tühjus, üks katusealune nii paari kilomeetri jagu maad endisest jaamast linna poole. Nüüd asub see Papiniidu silla juures.
Praegu ei meeldi mulle rongiga sõita mitte snobismist ega nostalgiast, vaid puhtalt mugavusest. Eriti koos jalgrattaga või lapsekäruga, millele bussijuhid varem hambaid näitasid.
Kuna minu mõlemad kodud asuvad raudteejaama juures, siis hoian ma rongiga sõites kokku tund aega bussijaamadest kodudeni seiklemist. Aega ja ruumi enda ümber. Pärnus bussijaamast koju äärelinna saamine on ühistranspordiga tõeline ettevõtmine. Aeganõudev. Samavõrd tüütu on sõita Balti jaamast trammiga bussijaama. On ka ilusamaid tänavaid kui sovetlik Tartu maantee ja ilusamaid jaamu kui Tallinna bussijaam.
Pärnu jaamas on muldvall, kus raudtee lõpeb. Rongiliiklusest on kesklinna jäänud ainult vana auruvedur peaväljaku ääres. Sellest 1894. aastal ehitatud jaamast, mis 1944. aastal õhku lasti ja milles kuurordi arengul oma ja oluline osa oli. Ei saa ju kuurort areneda transpordita. Eriti autode-eelsel ajastul. Need, kes siia puhkama tulevad, ei ole ju kunagi olnud kohalikud. Ma imestan, et need lastehordid, kes seda suslat seal pidevalt lammutavad, sellest veel midagi järele on jätnud.
Kas see ongi provintsistumine? Kui suurlinnad ja jaamad korraga kaugemale nihkuvad ja rööpad eikusagil võpsikus otsa saavad?
Kui ma lapsepõlves pidin Riia maantee äärsest pumbast tooma valget trassivett, mida meil joogiks tarvitati (kaevuvesi ja kohalik trassivesi olid kollased), peatusid nende pumpade juures alailma turistibussid. Need busside joviaalsed inimesed, kes sõiduriistadest välja pudenesid ja külalapsele kommi andsid, meeldisid mulle. Suvitajad. Iga kord lootsin, et pumba juures on mõni buss.
Samas oli kuidagi kurb olla mahajääja. See, kes ei pääse edasi. Nende rõõmsate inimestega, kes hulkadena ühest kohast teise teel on. Tundsin samasugust rahutust kui sügiseti rändlinde vaadates. Nemad ju lähevad kuhugi, aga mina? Kuhu jään mina? Kas ma jäängi siia, dressipüksid jalas ja ämber käes?
Hipid, kes hääletades ja pikkade juuste ja kitarridega 1970ndatel Riia, Leningradi ja Tallinna vahet kurseerisid, olid minu suured lemmikud. Nagu eksootilised välismaa liblikad, keset nõukogude olmet. Kujutasin ette, et kord on minulgi kitarriga kutt, kellel on pikad juuksed. Ja mina oma lehviva seelikuga hääletan temaga mööda ilma ringi. Seni olin ma aga aheldatud oma vanemate punase Moskvitši tagaistmele. Kaugele kitarrist ja lehvivatest seelikutest.
Ma mäletan laiarööpmelise rongi tulekut Pärnusse. Valmis sai see laiarööpmeline raudtee 1971. aastal ehk aasta enne minu sündi, aga Raekülla jõudis jaam alles 1981. aastal. Miks just meile Raekülla, ei teagi, küllap busside lõpp-peatuse tõttu, millest pidi saama liiklussõlm linnast eemal.
Esimene rong Raeküla jaamas 1981. aasta suvel oli uhke: Lenini pilt ja vanikud ees. Nagu oleks veel oktoobrirevolutsiooni aeg. Enne seda tegid sõdurid raudteetrassil ööl ja päeval tööd, et õigeks ajaks valmis saada. Soldateid Pärnus jagus. Suurem pidu oli sel päeval Tammiste kaubajaamas juba peetud. Meil ei võtnud rongi eriti keegi vastu – ei orkester ega lindilõikajad, vaid kohalikud üksikud tädid, kes männikus, kilekott istumise all, seda ilmaimet ootasid.
„No selline ongi. Hea, kui sellega vargaid ei hakka tulema,“ ütles üks alalhoidlikult.
„Viivad pesu nöörilt ära ja marjad aiast minema,“ arvas teine.
Ometi olid tädid kohal ja piduriided seljas. Rongiviled said meie igapäevaelu osaks. Ja vanast kitsarööpmelisest raudteetrassist sai suusarada.
1985. aastal sai valmis Pärnu jaamahoone, meil äärelinnas. Selline postmodernistlik linna toonase peaarhitekti Kuno Raude projekt. Kaks kassat ja tualettruum.
Hoone oli nii tagasihoidlik, et Mõisaküla rongiga meile sõprusfestivalile sõitnud tadžikid selles Pärnut ei kahtlustanud ja sõitsid mööda. Üks tuluke pimeduses ei saa ju mingi linn olla. Pigem teivasjaam. Otsi siis neid mööda Pärnumaad taga.
„Sellise nikerdise ehitasid,“ ohkas üks vana raudteelane juubelilauas. Või olid need matused. Neid vana kooli raudteelasi juba meie kanti jagus. Mõned veel eestiaegsed mehed. Härrad, mitte mingid nõgininad.
„Ma ikka kujutasin ette, kuidas ma jaama puhvetis korralikud tropid teen,“ ütles teine. Mehed tegidki ühed tropid. Uus jaamahoone oli neil kõvasti hinge peal.
„Kurat, paneks raisale tule otsa, äkki teevad parema,“ ütles üks mõne aja pärast.
„Äh,“ lõi teine käega. „See kivi sul nüüd tuld võtab.“
1990ndatel läks raudteel lahti tõeline kaos. Alul tekkisid meie raudteejaama juurde kauba- ja külmutusvagunid, kus kõige järgi otsustades ka elati. Siis hakkasid kaduma relsid. Ilmselt metalli kokkuostu. Nelja rööpapaari polnud seal jaamas ju kunagi vaja olnud. Jaamahoones olid kassad lahti loetud tundidel, tualettruum ei töötanud ja katlamaja oli grafiteid täis.
Viimane Riia rong tuhises Pärnust läbi 1992. aastal, kui ma juba ülikoolis olin. Mõisakülla sõitsid kaubarongid veel 2001. aastani. Tupikjaamaks muutus Pärnu 2008. aastal. Kuna ristmikul jäi raudteeülesõidu märk alles, saadi seal peatumiskäsu eiramise eest ikka veel politseilt trahvi, kuigi rongid olid vaid mälestus. Siis kadusid rööpad sealtki.
Kui raudteeliiklus oma otsa leidmas oli, sündis aga ime, mida vanad raudteelased olid oodanud. Endises jaamahoones avas nullindate alul uksed korralik restoran Rae Café. Ruum oli väga rentaablilt ära kasutatud, vanad raudteepildid seintel ja uhked praed menüüs. Männi ja Kännu ei pääsenud näolegi. Isegi latekohv ja wifi olid peagi olemas, mis sa hing veel ihaldad. Kalmistult tulijad said soojas tualetis käia ja sooja veega käsi pesta. Peie- ja muudele peolaudadele joosti tormi.
Isa pidas seal 75 aasta juubelit. Skulptor Rait Pärjale rannasalongi juures asuva Raimond Valgre skulptuuri modelliks olnud Veiko Rea mängis akordionit. Mis pidu see ilma pillita on. Mõned aastad hiljem, 2009. aasta aprillis, pidasime seal ka isa peiesid. Laias laastus oli kohal sama seltskond. Ainult akordionimeest polnud.
Veidi hiljem, 2012, tuli kopp ja pühkis selle hoone ära. Nagu poleks seda kunagi olnudki.
Imelikul kombel pole sinna ka järjekordset Olerexi tanklat tulnud, ehkki maa peaks neile kuuluma. Ei aidanud Raeküla seltsi ega kultuuritegelaste ponnistused, et see maja ja mälestus raudteejaamast kaitse alla võtta.
Ma ei taha Rail Balticu teemal spekuleerida, aga ma olen aastaid unistanud kiirrongist Pärnusse, sest bussiliikluse kiirus omandab juba eluohtlikud mõõtmed. Iga kord kui ma Tallinna–Pärnu maanteel autoroolis piirkiirusel sõidan, kihutavad liinibussid minust mööda nagu postist. 110 või 120 kilomeetrit tunnis. Ikka kiiremini. Ikka odavalt. Ja ikka sagedamini liiklusõnnetustes. Autodest ma ei räägigi, sest ega Pärnu maanteel mingid odavad ja aeglased autod ei sõida. Maantee näitab punast ohutuld.
Vahel vaatan Metsakalmistule minnes seda tühja platsi, kust endine Pärnu raudteejaamahoone ja Rae Café on nagu õhku haihtunud, ainsat kohta, kus põllulilled veel niitmata kasvada saavad.
Kuna meie metsaalune on saanud pargiks ja seda niidetakse, siis on need kassikäpad, tõrvalilled, kurerehad, hiireherned, mis seal metsa all kunagi kasvasid, kadunud. Aga rohtunud raudteejaamas nad veel kasvavad.
Kunagi 1990ndatel sai Pärnu lehe juures tehtud