kunsti, skulptuure ja tumedast puidust ilusat mööblit. Lõhnas suitsu ja millegi muu järele, millegi, millele ma ei osanud nime anda. Päeval oli vaikne ja rahulik. Naine oli üks neist õnneliku saatusega inimestest, kellel pole kunagi vaja tööd teha, ja ikkagi oli ta heal järjel. Ma ei tea, kust tema raha pärit oli. Mõnikord kujutasin ma ette, et tal on mees. Et ta hoiab teda kusagil pööningul luku taga.
Õhtuti käis tihti külalisi. Kaunites kleitides ja teemantidega ehitud naised. Ülikonda ja kaabut kandvad mehed. Nad jätsid kingad jalga ja kolasid salongis ringi, nagu oleks see mõni restoran. Õhk oli täis suitsu ning inglis-, prantsus- ja rootsikeelset juttu.
Selles korteris veedetud ööd tutvustasid mulle mõtteid, millest ma polnud iial enne kuulnud. Naistele võrdsed palgad, õigus haridusele. Filosoofia, kunst ja kirjandus. Ja uutmoodi käitumine. Vali naer, vihane tülitsemine ja aknaorvas või kusagil nurgas avalikult suudlev paarike. See oli järsk pööre.
Ma tõmbasin ennast kühmu, kui inimeste vahel loovides klaase kokku korjasin või põrandale loksutatud veini ära kuivatasin. Kõrgetel kontsadel ebakindlad jalad liikusid tubade vahel, litrid ja paabulinnusuled pudenesid maha ja jäid esikupõranda laiade laudade vahedesse kinni. Mina pidin varaste hommikutundideni käpuli maas olema ja väikese kööginoaga kõik peojäljed ära kraapima. Selleks ajaks kui proua ärkas, pidi kõik jälle laitmatu olema. Meil oli kõvasti tööd, igal hommikul pidid linikud olema värskelt triigitud. Lauad läikima ja klaasid ühegi plekita olema. Proua magas alati peaaegu lõunani. Kui ta viimaks magamistoast välja tuli, käis ta ringi ja kontrollis kõik toad ükshaaval üle. Kui leidis midagi, mille kohta märkus teha, jäi süü alati minu kaela. Alati oli süüdi kõige noorem. Ma sain üsna pea selgeks, mille peale tal silma oli, ja tegin hommikuti enne tema ärkamist korterile tiiru peale, et teiste vead ära parandada.
Vähestest unetundidest kõval jõhvmadratsil ei jätkunud kunagi. Mu keha oli pidevalt kurnatud pikkadest päevadest mustas vormikleidis, mille õmblused nahka hõõrusid. Ning tollest hierarhiast ja kõrvakiiludest. Ja meestest, kelle käed mu keha puudutasid.
MA OLIN SELLEGA harjunud, et mõni, kes oli liiga palju joonud, magama jäi. Minu töö oli nad üles äratada ja minema saata. Aga see mees ei maganud. Ta vahtis otse enda ette. Pisarad valgusid ükshaaval aeglaselt mööda tema põski, pilk oli suunatud tugitoolile, kus magas üks teine mees – noor, kuldpruunid juuksed pea ümber nagu nimbus. Noore mehe päevasärgi nööbid olid lahti ja kollakaks tõmbunud alussärk paistis. Tema päevitunud rinnal oli ankur, rohekassinise tindi jooned ebakindlad.
„Teie meel on kurb, vabandust, ma …”
Ta pööras pead, toetas õla vastu tugitooli nahkset käetuge, nii et jäi poollamakile.
„Armastus pole võimalik,” lausus ta pehme keelega ning ta noogutas tühjusesse, mida ta oma põrnitseva pilguga täitis.
„Te olete purjus. Palun, tõuske püsti, te peate enne ära minema, kui proua üles ärkab.” Ma püüdsin oma häälele otsustavat kõla anda. Kui ma teda püsti upitasin, haaras ta minust kinni.
„Preili, kas te siis ei näe?”
„Mida ma ei näe?”
„Et ma kannatan!”
„Jah, ma näen, minge koju ja magage ennast välja, siis läheb kannatus natuke kergemaks.”
„Las ma lihtsalt istun siin ja vaatan seda täiuslikkust. Las ma naudin seda eluohtlikku juhatust.”
Ta mässis ennast sõnadesse, katsudes oma meeleolu kirjeldada. Ma raputasin pead.
See oli mu esimene kohtumine tolle hella hingega mehega. Aga neid ootas ees veel palju. Kui korter inimestest tühjenes ja hommik Södermalmi katuseharjade kohal koitma hakkas, jäi tema sageli mõtteisse vajununa istuma. Tema nimi oli Gösta. Gösta Nilsson. Ta elas lähedal selsamal tänaval, Bastugatan 25.
„Kulla Doris, inimene mõtleb niimoodi ainult öösel,” oli tal kombeks öelda, kui ma palusin tal koju minna. Seejärel tuikus ta minema, õlad longus ja pea norus. Soni oli tal viltu peas ja kulunud pintsak, mida ta kandis, liiga suur, üks hõlm rippus natuke rohkem, otsekui oleks tal selg kõver. Ta oli kena. Tema nägu oli klassikaliste joontega ja sageli päevitunud, nina sirge ja huuled õhukesed. Tema pilgus oli palju headust, aga ta oli enamasti kurvameelne. Tema rõõmusäde oli kustunud.
Alles mitu kuud hiljem taipasin, et ta oli kunstnik, keda proua jumaldas. Gösta maalid olid proua magamistoas – suured, erksates värvides neli- ja kolmnurkadega lõuendid. Motiividest rääkida ei saanud, üksnes värvi- ja vormiplahvatused. Tundus peaaegu, nagu oleks mõni laps pintsli kätte saanud. Mulle need ei meeldinud. Üldsegi mitte. Aga proua muudkui ostis. Sest prints Eugen ostis. Ja sellepärast, et sürrealistlikus kaasaegsuses oli mingi laeng, mida keegi teine ei mõistnud. Prouale meeldis, et Gösta on outsider, täpselt nagu ta isegi.
Proua oli see, kes mulle õpetas, et inimesel on palju erinevaid palgeid. Et oodatu pole alati see õige, et meie kõigi rännakul ühe ja sama surma poole on palju teid, mida mööda minna. Et meil tuleb seista keerulistel ristmikel, aga edasi võib tee taas sirge olla. Ja et kurvid pole üldsegi ohtlikud.
Gösta küsis alati palju.
„Kas sulle meeldib rohkem punane või sinine?”
„Missugusesse riiki sa läheksid, kui sul oleks võimalus minna siin ilmas ükskõik kuhu?”
„Kui palju üheööriseid iiriskomme sa ühe krooni eest osta saaksid?”
Pärast viimast küsimust viskas ta mulle alati ühekroonise.
Ta nipsutas selle nimetissõrmega õhku ja mina püüdsin naeratades kinni.
„Anna ausõna, et ostad kogu raha eest komput.”
Ta nägi, et ma olen pisike. Et ma olen ikka veel laps. Ta ei sirutanud kunagi käsi, et mu keha kobada nagu teised mehed. Ta ei poetanud kunagi ühtegi märkust minu huulte või tärkavate rindade kohta. Vahel ta isegi aitas mind salaja, korjas klaasid kokku ja viis need sahvrisse. Kui proua seda märkas, andis ta mulle pärast alati vastu kõrvu. Tema paksud kuldsõrmused jätsid mu põskedele punased jäljed. Ma tupsutasin neile natuke nisujahu peale.
3
„Hi, auntie Doris!”
Lapsuke naeratab ja vehib ägedalt nii ekraani lähedal, et ainult sõrmeotsad ja silmad paistavad.
„Hi, David!” Doris lehvitab vastu ja tõstab siis käe suu juurde, et õhumusi saata. Samal hetkel keerab kaamera kõrvale, nii et musi satub emale. Ta naeratab, kui Jenny naeru kuuleb. See on nakkav.
„Kullake! Kuidas on, Doris? Kas sa tunned ennast üksikuna?” Jenny paneb pea viltu ja on kaamerale nii lähedal, et ainult silmad paistavad. Doris naerab valju häälega.
„Oh ei, pole hullu.” Ta raputab pead. „Mul oled ju sina. Ja veel piigad, kes käivad iga päev. Paremat ei oska tahtagi.”
„On see tõesti tõsi?” Jenny paistab kahtlevat.
„Muidugi! Räägime nüüd hoopis sinust, mida sa teinud oled? Kuidas raamat edeneb?”
„Oh ei, ära nüüd jälle sellest rääkima hakka. Ma ei jõua kirjutada. Lapsed hoolitsevad selle eest, et mul tegemist oleks. Ma ei saa aru, miks sa pead alati seda korrutama. Miks see nii tähtis on?”
„Sest sa ju tahtsid, sest sa oled alati tahtnud kirjutada. Mind sa juba ninapidi ei vea. Katsu aega leida.”
„Jah, ühel päeval, võib-olla. Praegu pole midagi olulisemat kui lapsed. Vaata, nüüd sa näed midagi. Tyra tegi eile oma esimesed sammud, vaata, kui armas ta on.”
Jenny keerab kaamera allapoole oma väikese tütre poole, kes istub põrandal ja närib ajalehenurka. Ta viriseb, kui Jenny ta üles tõstab. Keeldub jalul seismast, vajub istuli, niipea kui jalad põrandat puudutavad.
„Come on, Tyra, walk, please. Show auntie Doris. Seisa nüüd püsti, näita, et sa oskad.”
„Jäta