ringi, nii et mööbli piirjooned hajuvad kriipsuks. Doris jälgib pilguga.
„Väga ilus. Sul on sisustuse jaoks silma, on alati olnud.”
„Njah, ma tean. Willie arvates jäi liiga roheline.”
„Ja sinu arust …”
„Mulle meeldib. Ma armastan kahvaturohelist. Ema köök oli sama värvi, kas mäletad? Seal väikeses New Yorgi korteris.”
„New Yorgis see vist küll ei olnud?”
„Oli küll, kivimajas, tead ju? Seal, kus imepisikeses aias oli ploomipuu.”
„Kas sa pead silmas Brooklynit? Jah, seda ma mäletan. Seal oli suur söögilaud, mis hästi ära mahtuda ei tahtnud.”
„Jah, seal jah. Mul oli täitsa meelest läinud. Kui ema tollest juristist lahutas, keeldus ta sellest loobumast, seega tuli see äramahutamiseks pooleks saagida. See oli nii seina ääres, et ma pidin kõhu sisse tõmbama, et saaksin teisele poole istuda.”
„Jah, jestas, selles kodus oli palju pöörast.” Doris naeratab meenutades.
„Ma tahaksin, et sa saaksid jõuludeks siia tulla.”
„Seda tahaksin mina ka. Pole enam ammu käinud. Aga mu selg on liiga vilets. Ja süda. Minu reisimised on vist reisitud.”
„Ma kavatsen siiski loota. Ma igatsen sind.”
Jenny keerab arvuti köögikapi poole ja seisab seljaga Dorise poole.
„Vabandust, aga ma pean natuke söögipoolist otsima.” Ta võtab kapist saia ja võileivakatet, tõstab viriseva Tyra ühele puusale.
Doris ootab kannatlikult, kuni ta võileiba teeb.
„Sa paistad väsinud. Kas Willie ikka aitab sind vahel?” küsib ta, kui Jenny ekraani ette naaseb. Tyra istub nüüd rahulikult tema süles ja surub võileiba vastu nägu, või läheb põskedele laiali ning ta püüab seda keelega lakkuda. Jenny hoiab teda ühe käega, võtab teisega veeklaasi ja rüüpab suure lonksu.
„Ta aitab niipalju, kui saab. Tead ju küll, tal on palju tööd, ta ei jõua.”
„Ja kas teie kahekesi ikka jõuate teineteisega kokku saada?”
Jenny kehitab õlgu.
„Peaaegu mitte kunagi. Aga küll läheb paremaks. Peame lihtsalt selle üle elama. Need aastad, kui lapsed pisikesed on. Ta on hea, temagi pingutab. Pole kerge peret üleval pidada.”
„Palu, et ta aitaks. Siis saad natuke magada.”
Jenny noogutab. Annab Tyrale pealaele musi. Vahetab jutuainet.
„Ma tõesti ei taha, et sa peaksid jõulude ajal üksinda istuma. Kas sul pole kedagi, kellega koos jõule pidada?” Jenny naeratab.
„Ära sina selle pärast muretse. Ma olen palju kordi jõulude ajal üksinda olnud. Sul on endalgi küllalt asju, mille peale mõelda. Hoolitse lihtsalt selle eest, et lastel oleksid toredad jõulud, siis on mu süda rahul. Need on ju ikkagi laste pühad. No nii, Davidile ja Tyrale olen ma tere öelnud, aga kus Jack on?”
„Jack!” Jenny hüüab valjusti, kuid vastust ei saa. Ta keerab kähku ringi, Tyra võileib kukub põrandale. Tüdrukuke hakkab nutma.
„JACK!” Ta on näost punane. Raputab pead ja võtab võileiva maast üles. Puhub natuke peale ja annab Tyrale tagasi.
„Ta on lootusetu. Ta on üleval, aga … Ma lihtsalt ei saa temast sotti. JACK!!!”
„Ta hakkab suureks saama. Nagu sa ise teismelisena, on sul meeles?”
„Kas mul on meeles? Ei, mitte üks raas.” Jenny naerab ja tõstab käed silmade ette.
„Küll sul on, sa olid ikka paras põrguline. Aga vaata, kui hästi läks. Ka Jackil läheb hästi.”
„Loodan, et sul on õigus. Mõnikord on õudselt raske lapsevanem olla.”
„See käib asja juurde, Jenny. Nii peabki olema.”
Jenny kohendab valget pluusi, näeb võiplekki ja püüab seda maha nühkida.
„Äh, mu ainuke puhas pluus. Mis ma nüüd selga panen?”
„See ei paista välja. See pluus sobib sulle. Sa oled alati nii ilus!”
„Praegu pole mul kunagi aega ennast ilusasti riidesse panna. Ma ei taipa, kuidas naabrid jõuavad. Neil on ka lapsed, aga nad on ikkagi täiuslikud. Värvitud huuled, lokitud juuksed, kõrged kontsad. Kui mina kõike seda teeksin, näeksin ma päeva lõpuks välja nagu odav libu.”
„Aga Jenny! Sul on iseendast lihtsalt vale pilt. Kui mina sind vaatan, näen ma loomulikku ilu. Sa oled selle oma emalt pärinud. Ja tema päris selle minu õelt.”
„Omal ajal olid ju sina see tõeline iludus.”
„Jah, kunagi võib-olla küll. Peaksime vist mõlemad rahul olema, kas sulle ei tundu?”
„Kui ma järgmine kord tulen, siis pead jälle pilte näitama. Ma ei tüdine kunagi vaatamast, kuidas sinu ja vanaema noorusajal asjad olid.”
„Kui ma nii kaua elan.”
„Ei, ära räägi niisugust juttu! Sa ei tohi surra. Sa pead olemas olema, kallis Doris, sa pead …”
„Kullake, sa oled ikkagi küllalt suur saamaks aru, et kõik seondub surmaga? Me kõik sureme, see on ainus asi, milles võime täiesti kindlad olla.”
„Uhh. Palun, ära räägi nii. Ma pean nüüd lõpetama, Jack peab trenni minema. Ole veel arvuti juures, siis saad talle tere öelda, kui ta alla tuleb. Helistame järgmine nädal jälle. Musi sulle.”
Jenny paneb arvuti esikusse tabureti peale ja hüüab uuesti Jacki. Seekord tuleb too esimese katse peale. Tal on jalgpallidress seljas, õlad laiad nagu uks. Ta hüppab kaks astet korraga, pilk trepil.
„Say hi to auntie Doris.” Jenny hääl on kindel. Jack tõstab silmad ja noogutab väikesele aknale, kust paistab Dorise uudishimulik nägu. Ta lehvitab.
„Tere, Jack, kas sul on kõik hästi?”
„Jah, kõik on fine,” vastab poiss, „must now minema. Head aega, Doris!”
Doris tõstab käe suu juurde, et õhumusi saata, kuid Jenny jõuab ühenduse katkestada.
San Francisco valge õhtupoolik, täis juttu, lapsi, naeru ja kisa, asendub pimeduse ja üksindusega.
Ning vaikusega.
Doris sulgeb arvuti. Ta kissitab diivani kohal olevat seinakella vaadata, pendel liigub õõnsalt tiksudes edasi-tagasi. Pendliga ühes taktis õõtsub ta toolil edasi-tagasi. Ta ei saa püsti, jääb istuma, et jõudu koguda. Ta toetab käed lauaplaadile ja võtab uuesti hoogu. Seekord kuulavad jalad sõna ja ta astub paar sammu. Siis ragiseb välisuks.
„Ahah, Doris on üleval ja liigutab ennast? Seda on tore näha. Aga sul on siin nii pime!”
Hooldustöötaja tormab korterisse. Paneb kõik tuled põlema, korjab midagi kokku, kolistab, lobiseb. Doris läheb kööki ja istub akna alla toolile. Korrastab aeglaselt oma asju. Vahetab kohti, nii et soolatoos maandub telefoni taha.
GÖSTA OLI VASTURÄÄKIVUSTE mees. Öösiti ja varastel hommikutundidel oli ta õrnahingeline, täis pisaraid ja kõhklusi. Ent neile öödele eelnenud õhtutel nõudis ta tähelepanu. Ta elas sellest. Tal oli vaja vaidluste keskpunktis olla. Ronis laua peale ja laulis mingit laulu. Naeris valju häälega. Ütles otse välja, kui poliitilised vaated lahku läksid. Ta arutles meeleldi tööpuuduse ja naiste õiguste teemal. Aga kõige rohkem rääkis ta kunstist. Loomises sisalduvast jumalikkusest. Niisugusest, millest libakunstnikud iial aru ei saa. Ükskord ma küsisin temalt, kust ta teab, et ta ise on tõeline kunstnik. Et asi pole vastupidi. Siis näpistas ta mind valusasti küljest ja tõi kuuldavale pika tiraadi kubismist, futurismist ja ekspressionismist. Küsiv pilk minu silmis toitis tema kõlavat naeru.
„Tirtsuke,