draakon. Ehkki ta avaldas austust valitsevale võlurile ja pakkus talle kingitusi, ei õnnestunud tal pühi taimi saada. Surematu soovis saada noori üllast soost ja hea haridusega mehi, samaväärseid neitseid ning mitmesuguseid osavaid käsitöölisi.
Hiina keiser oli meelitatud ning andis talle 3000 noort meest ja naist, nõutud oskustöölised, samuti toitu ja muud varustust. Loo teatud versioonide andmetel tuli Hsu Fu veel kord Hiinasse tagasi, paludes vibukütte, et kaitsta maagiliste taimede saadetist haide ja muude ohtude eest. Tema soov täideti, aga rohkem teda ei nähtud. Varsti pärast seda keiser Shi Huang Ti suri ning Qini dünastia hävines laiaulatuslike rahutuste ja vandenõude tagajärjel.
Näib, et Hsu Fu oli mitte üksnes osav meresõitja, vaid ka oskuslik läbirääkija – või petis –, kes sai, mida ta vajas, et seada sisse omaenda kuningriik kas mingitel saartel või siis Hiinast itta jääval maismaal, võimalik, et Taiwanil, Filipiinidel või Jaapanis, teatud uskumuste järgi isegi Ameerikas. 1992. a tegi Tim Severin katse Hsu Fu reisi korrata. Ehitati bambusest, köitega kokku seotud laevad, kasutades vana meresõitja päevil tuntud tehnikaid. Kahjuks mädanesid köied lõpuks ära ja laevad lagunesid laiali.
Umbes 450. a pKr asus budistlik munk Hui Shen hüüdnimega Tark koos mitme kaaslasega teele, et pöörata usku inimesed, keda usuti elavat teisel pool ookeani asuval maal. Ta purjetas kirdesse, mis näitab, et ta möödus Jaapanist ja siis Kamtšatka poolsaarest. Lõpuks tuli ta Hiinasse tagasi ja ütles, et oli jõudnud maale nimega Fu Sang, kus nägi palju imesid, muu hulgas siidiusse, mis kasvasid ebatavaliselt pikaks, ja paljusid uusi taimi, mille hulgas võis olla ka tagaotsitud igavese elu taim. Mõned inimesed, keda ta nägi, kandsid tätoveeringuid – ülemklassides suuri ja laiu ning madalamates klassides kitsaid ja kõverikke. Tema äraoleku pikkus ja esitatud üksikasjad, olgugi need sajanditega võimendatud ja väänatud, osutavad, et ta võis vabalt jõuda Põhja- ja Kesk-Ameerika kallastele. Tätoveeritud inimeste maa võis vabalt olla Alaska, kus teatud hõimude hulgas olid tätoveeringud üsna tavalised.
Isegi kui mõned Hiina meresõitjad jõudsidki Ameerikasse – ja selle üle on arutletud juba aastaid2 –, pakkus see kontinent kaubanduseks ja asustuseks vähe väljavaateid. Sinnajõudmine oli kindlasti aeglane ja ohtlik, eriti ajal, mil Jaapan muutus üha võimsamaks impeeriumiks, ohustas kaht Korea kuningriiki ning hakkas end Aasia mandriosas sisse seadma. Jaapanlased ei tahtnud välismaalastega mingit tegemist teha ning kippusid kas tapma või orjastama neid õnnetuid, keda meri nende kaldale ajas, ja ka neid, kes sealt mööda purjetasid, nagu iga Ameerikasse rihtiv džonki oli sunnitud tegema. Põhja-Ameerikat asustasid mitmesugused sõjakad hõimud. Suurem osa neist, kes elasid selle kallastel, olid kas kütid või kalurid ning teenisid rasketes tingimustes endale nappi ja jõhkrat elatist. Nende jaoks ei olnud Vaikne ookean surematute inimeste ja imepäraste oskustega võlurite elupaik, vaid koht, kus paiknesid surnud ja esivanemate jumalad. Nad kartsid ilmselt igat Hiina laeva, mis selle kallastele sattus, ja pidasid meremehi koletislikeks kummitusteks. Ilmselgelt püüdis igaüks maaletulijate eest kas ära joosta või siis, kui ta juhtus piisavalt söakas olema, neid ära tappa.
Kesk- ja Lõuna-Ameerikas rajasid oma võimsaid impeeriume asteegid, maiad ja inkad, kuid nemad elasid peamiselt sisemaal, tasandikel ja mägedes. Suure Andide aheliku Vaikse ookeani poolse jalami elanikud ookeani nii hirmsaks ei pidanud ning põimisid selle oma müütidesse. Colombia indiaanlased uskusid merejumal Chibchacumisse, kes aeg-ajalt maad kõigutab, tekitades surmavaid maavärinaid ja saates mõnikord kaldale võimsaid laineid, tsunamisid, et inimesi ära uputada. Peruu rannikul imetlesid hõimud suurt ookeani ja austasid seda kui toiduallikat. Ent see oli püha koht, kuhu madalukesed inimolendid ei tohtinud hulkuma minna. Boliivia ja Peruu aymara indiaanlased rääkisid looja-jumal Viracochast, kes oli jätnud nende maa maha, kõndides itta, ookeanisse, nii et rohkem teda ei nähtud.
Hoolimata segastest tunnetest suure Vaikse ookeani vastu on tõenäoline, et mõnigi neist siiski uusi maid otsima sõitis. Arvatavasti sõitsid nad Hawaii saartest läände ning jõudsid veelgi suurema tõenäosusega Lihavõttesaarele, kuhu mõned elama jäidki. 1947. aastal tõestas Thor Heyerdahl, et Peruust on võimalik sõita suure parvega Polüneesia idapoolsetele saartele, ehkki see polnud lihtne retk ning ta ei suutnud tõestada regulaarset liiklust ega rahvaste rännet. ükski neist teadaolevatest reisidest, olgu Aasia või Ameerika kontinendilt alates, ei kujutanud endast maadeavastust selle avastamiskire ja teadaandmiskire täies tähenduses. See, mida meie neist teame, põhineb vanal pärimusel, kohalikel legendidel ja paaril ebausaldusväärsel ajalookroonikal. Erinevate teooriate toetajad osutavad koopajoonistele, kivikirjadele, monoliitidele ja muule säärasele. Aga suurema osa neist jalajälgedest on jätnud kadunud inimesed. ülejäänud maailm ei saanud nende reisidest ega neist rännetest midagi teada. See kõik pidi ootama seni, kuni tänapäevasemad meresõiduvõtted võimaldasid meremeestel teadetega tagasi tulla. Vaikse ookeani uurimise esirinnas olid hispaanlased ja portugallased, sellised mehed nagu Balboa ja Magalhães ning kaudselt ka õnnetu Christoph Kolumbus, kes sõitis Euroopast välja eesmärgiga jõuda Indiasse ja idamaadesse ja arvas, et oli seda teinudki.
2.
Kolm rajaleidjat
Oh, mu Ameerika, mu vast leitud maa!
Christoph Kolumbus tõi kuulsust Hispaaniale, kuid oli tegelikult Genovas sündinud itaallane. Oma elu alustas ta isa heaks töötades kangruna, kuid loobus sellest peatselt meremeheelu kasuks, reisides mööda Vahemerd, ning 1476. aastal asus ta teele koos Genova konvoiga, sihiks Inglismaa. Ent Portugali rannikul lasid piraadid tema laeva põhja, tal õnnestus kaldale ujuda ning ta seadis end lõpuks sisse Lissabonis, kus oli juba ees tema vend Bartolomeo, kes töötas kartograafina.
Kaarditegijatel olid põnevad ajad. Euroopa oli suhteliselt paigas, sest lõppenud oli Saja-aastane sõda Inglismaa ja Prantsusmaa vahel ning Hispaania ja Portugali vahel valitses suhteline rahu. Teisalt oli Konstantinoopol hiljuti türklaste kätte langenud ning ähvardas nüüd Euroopa kaubandust Lähis-Idaga. See oli pannud aluse Veneetsia hiilgusele, ent oli muutumas järjest ohtlikumaks. Kuna Veneetsia kunagine hiilgus ähvardas kuhtuda, hakkasid tema rivaalid otsima uusi võimalusi kaubavahetuseks idamaadega. Portugal hakkas uurima Aafrika läänerannikut, kahtlustades, et sealt võib välja tulla meretee Indiasse. Meresõitjad purjetasid 1418.–1419. aastal Madeirale ning avastasid 1427. aastal Assoorid. Saarestikust sai peatselt tähtis suhkrutootmiskeskus. Uus kerge purjelaevatüüp karavell võimaldas uusi avastusretki, 1444. aastal jõuti Roheneemesaartele ja paar aastat hiljem Sierra Leonesse. Kulus veel veidi aega, enne kui selgus, et Portugali oletused, nagu pääseks ümber Aafrika lõunatipu sõites Indiasse, vastavad tõele. Bartolomeo Dias esitas tõendid 1488. aastal, kümme aastat hiljem sõitis Vasco da Gama ümber Hea Lootuse neeme ning jõudis Indiasse. Kõik need sündmused, millele lisandusid Araabia ja muude kartograafide poolt aastate jooksul kogutud andmed, muutsid teadaoleva maailma kaarte. Nagu vend Kolumbusele mainis, tuli tal igal aastal vanadele kaartidele mõni uus saar või rannajoon kanda.
Christoph Kolumbus vaatas teise suunda. Et jõuda Indiasse ja kaugemale, olid Marco Polo sugused reisimehed ja veneetslastesarnased kaupmehed alati vaadanud itta, aga nüüd ei kahelnud enam keegi, et maailm on ümmargune, ja oli ilmselge, et Indiasse ja Hiinasse on võimalik jõuda ka läände purjetades. Ta koostas ettepaneku merereisiks, mis pidi tema teooria proovile panema, ja esitas selle Portugali kuningale. See lükati kiirelt tagasi: Portugal saalis kibekiiresti India vahet, kasutades ümber Lõuna-Aafrika suunduvat mereteed, ning polnud mingit mõtet raisata aega ja raha uut marsruuti otsides.
Aga Kolumbus arvas, et teekond üle Atlandi peaks olema lühem kui teekond üle India ookeani. Tema arvutuste järgi oli maakera väiksem, kui paljud arvasid, ja Aasia manner palju suurem, kui kaartidel näidatud. Euroopat Aasiast lahutav ookean pidi olema palju väiksem kui 10 000 kilomeetrit, milliseks paljud seda pidasid, nii et seda pidi saama ületada kolme nädala, võib-olla neljaga, aga rohkem küll ei kuluvat. Koos vennaga püüdis ta veenda Inglismaa kuningat, ent edutult, ja Prantsusmaa kuningaga oli veelgi vähem õnne – too isegi ei vastanud. Seepärast kolis Kolumbus Hispaaniasse ning esitas oma ettepaneku kuningale, kes, nagu valitsejatel ikka kombeks, suunas selle edasi komiteele, mis selle tagasi lükkas. Aga kuninganna Isabellal