Unenäojaht. Kujuteldava Vaikse ookeani uurimine. John Dunmore

Flecker, „Kuldne teekond Samarkandi“

      Mööda Vaikset ookeani ringi purjetades andsid maadeavastajad leitud saartele euroopalikke nimesid. Hispaanlased valisid oma valitsejate, pühakute või usupühade nimesid või andsid saartele kirjeldavaid nimetusi, millest mõned olid meelitavad, mõned mitte. Teised meresõitjad tegid sedasama omaenda keeles, nii et mõnel saarel on mitu nime – ja sageli määrasid erinevad navigaatorid nende asukoha erinevalt, mis tekitas suurt segadust.

      Magalhães jõudis saarestikuni, millele andis nimeks Las Islas de Los Ladrones (Varaste saared), sest tema meelest olid sealsed elanikud ärritavalt pikanäpulised. õnneks muutsid jesuiidi misjonärid selle nime hiljem Mariaanideks, palju kenamaks nimeks, mis on vastu pidanud tänase päevani. Austria Mariana oli Hispaania kuninga Felipe IV lesk ning tema nimi meeldiv kombinatsioon pühast Mariast ja Pühast Annast, tema emast. Samuti kandis seda nime mainekas jesuiidi ja Hispaania ajaloolane Juan Mariana. Samale saarerühmale on hilisemad meresõitjad nimeks andnud ka San Lazaruse arhipelaag, Los Jardines ja Prazeres. Magalhães ise, arvatavasti kahetsedes, et ta saarlastele sellise häbimärgi oli külge kleepinud, kasutas alternatiivset nime Islas de las Velas Latinas (Ladina purjede saared).

      Pärast Magalhãesi surma püüdis üks tema laevadest, La Trinidad, Panamasse tagasi jõuda, kuid pidi halva ilma tõttu otsima varju Maluku ehk Vürtsisaartelt. See oli halb õnn, sest tegemist oli Portugali territooriumiga ning portugallased olid raevus, sest nende meelest oli tegemist hispaanlaste sissetungiga nende valdustesse. Paavst oli püüdnud vahemeheks olla ja sundida kaht osapoolt määrama demarkatsioonijoont nii Atlandil kui ka Vaiksel ookeanil. 1494. aasta Tordesillase rahuleping pisut rahustas tulipäid, ehkki suurem osa Euroopa võime eiras seda. Ja see ei katnud säärast ebaõnne nagu tormid ja laevahukud – mida võiks ju pidada jumala kätetööks, mis jääb väljapoole tavalist seadusandlust. Portugallased võtsid Trinidadi ja meeskonna vangi. Hispaaniast saadeti välja vabastusekspeditsioon, aga ka nemad jäid hätta ning portugallaste vangi langes veel 120 hispaanlast.

      Hispaania saatis Ameerikast 1527. aastal Maluku suunas teele veel ühe ekspeditsiooni, mille eestvedajaks oli suur konkistadoor Hernán Cortes. Kapten Álvaro de Saavedra juhtimisel seilas see Acapulcost välja ning liikus suhteliselt põhjapoolset marsruuti mööda, jõudes lõpuks Maluku saarestiku lähistele. Selleks ajaks oli alles vaid üks kolmest väljasaadetud laevast. Avastati, et Maluku saarestik on liiga tugevalt portugallaste haardes, et hispaanlased saaksid sinna sisse tungida, ja laev nimega Florida alustas vaevalist tagasiteed Kesk-Ameerikasse. Esimene katse läks luhta, seepärast katsetasid hispaanlased 1529. aastal uuesti. Saavedra suri selle teise katse käigus ning ülejäänud meeskond andis haige ja kurnatuna alla ning läks Guami. Oli selge, et hispaanlastel oli targem piirduda Filipiinidega ning jätta Maluku rivaalitsevale Portugalile.

      Saavedra ekspeditsioon parandas Euroopa arusaamist Vaiksest ookeanist, ehkki selle käigus lisati saari, mis hiljem osutusid olematuiks ning mida hakkasid otsima tulevased ekspeditsioonid. Tema teekond viis ta idapoolsetele Mariaanidele, kus sõbralikud saarlased ta hästi vastu võtsid. Ta pani saartele nimeks Buenos Jardines (Meeldivad aiad), mis hiljem lühenes Los Jardinesiks. üldse mitte üllatavalt levisid hiljem Peruus ja Hispaanias uudised, et tegemist on uute avastustega.

      Jardines on hea näide sellest, kuidas väidetavad uued avastused võisid kartograafe segadusse ajada. Asukoha määramine ookeanis pikkuse ja laiuse väljaarvutamise teel ei olnud rudimentaarsete astronoomiliste instrumentide aegadel sugugi lihtne. Laiuskraadi väljaarvutamiseks tuli võtta päikese asukoht keskpäeval, kuid päikese asendit oli võimatu hinnata, kui vihma sadas või taevas oli pilves. Keskpäeva määramine oli keerukas, sest kellad töötasid tavaliselt pendliga, millel laeva kõikumine ja rappumine ei võimaldanud õigesti töötada. Pikkust ehk kindlast kohast määratud ajavahemiku vältel maha sõidetud vahemaad olid veelgi keerulisem määrata. Võimalik oli vaid hinnata väljasõidul valitud suunda ning laeva liikumise kiirust. Selleks kasutati kindla pikkusega lõikudeks jagatud ja sõlmedega märgistatud köit. Köis keriti rattale, mis visati üle parda, misjärel oli võimalik välja töötada umbkaudne kiirus, millega „sõlmed“ üle parda liikusid. Samuti tuli hinnata võimaliku ookeanihoovuse kiirust, mis võis laeva kursilt kõrvale kanda või seda mõjutada, aidates sel kas kiiremini liikuda või seda hoopis aeglustades. Kui laius ja pikkus olid arvutatud ning arvesse võetud ka erinevaid ilma- ja muid tingimusi, sai kaardile kanda punkti, kus need kõik kokku said, mis oligi laeva hinnanguline asukoht. Kuna rannik ei olnud nähtav, siis ei saanud kasutada abistavaid orientiire, vead olid vältimatud ning loomulikult kumuleerusid.

      Saavedra oli Jardinesi asukoha paika pannud nii hästi kui võimalik, kuid möödus palju aastaid, enne kui keegi need üles leidis. 18. sajandil tegid mitmeid ebaõnnestunud katseid sellised oskajad meresõitjad nagu John Marshall ja Thomas Gilbert (kes avastas Gilberti ja Ellice’i saared), samuti Prantsuse maadeavastaja Jean-François de La Pérouse. 19. sajandil püüdsid neid üles leida vaalapüüdjad ja kaupmehed, üks-kaks teatasid isegi nende nägemisest, kuid 1871. aastaks oli Honolulu sadamakapten üsna veendunud, et neid ei ole olemaski, ja tegi oma vaated teatavaks ka ametlikele kaardikoostajatele. Tema ja ka teiste märkused lisati 20. sajandi alguses mitmesugustesse meremeestele mõeldud teavitustesse ning 1930. aastatel tegid uurimislaevad viimased katsed. Loodimisega leiti teatud veealuseid tippe alalt, kus Jardines oletatavalt asus, ja mõned kommentaatorid pakkusid seepeale, et Saavedra saared olid kunagi küll olemas, kuid mingi kataklüsmi tagajärjel vee alla vajunud. Alles pärast Teist maailmasõda koristati need merekaartidelt.