teda käte vahel hoiaks ja ütleks, et kõik saab korda. Kuid Sean ei vastanud, kas vigastuste või suurte ravimikoguste tõttu, mis talle tilgutite kaudu sisse pumbati. TJ istus mehe kõrval, kuni üks õde ta tagasi enda palatisse kihutas.
Tundes end kongresmen Haddocki surma pärast halvasti, ronis TJ üksildasse haiglavoodisse ning vajus rammestunult unne. Ta ei ärganud enne, kui õde tuli järgmisel hommikul talle hommikusööki tooma.
TJ ootas õe lahkumist ja kõrvalpalatisse sisenemist ning hiilis välja, et Seani vaatama minna.
Jõudes toani, kust eelmisel päeval oli mehe leidnud, avastas naine, et Seani voodi oli hõivanud üks teine plahvatuse ohver.
Nagu udus vaatas TJ läbi mõlemal koridori poolel asuvad toad, kartes, et oli segadusse sattunud. Lõpuks küsis ta õelt, kuhu Sean oli viidud. Noor naine kontrollis haiguslugusid ning asetas siis käe TJ käevarrele. Siis ütles õde talle, et Sean oli viidud surnukuuri.
TJ komistas jooksurajal. Mullal sörkis vähem inimesi, kuna enamasti taheti hoida jooksujalatsid kõnniteel puhtana. TJ eelistas olla veele lähemal ning ka suhtelist üksildust, mida suutis inimestest pulbitsevas linnas leida.
Luupainajad olid alles hiljuti hakanud hääbuma ning TJ-le meeldis mõelda, et tema elu hakkab jälle rööpasse minema.
Kuid siis oli ta saanud teate CIA kontaktisikult, et terroristide rünnaku eest USA saatkonnale polnud vastutavad peaminister Abediayi poliitilised oponendid ega ka ükski terroristlik rühmitus, kes tahtis selle eest au endale võtta. CIA kahtlustas, et surma ja hävingu oli tellinud ning selle eest ka maksnud Ameerika kodanik ning nad süvenesid sellesse juhtumisse veelgi otsustuskindlamalt kui kunagi varem, et välja selgitada vastutav isik või organisatsioon.
Naise mõistusel oli raske uudistest aru saada. Ameerika kodanik oli korraldanud plahvatuse, milles hukkus kongresmen Haddock, mitu õigusnõunikku, Ameerika suursaadik Dindis, ning teiste seas ka Dindi peaminister. Plahvatus oli tapnud ka Sean McNeali, süütu ärimehe.
TJ neelatas tugevalt sapi peale, mis tõusis kurku. Nii paljude terroristlike rühmituste juures, kes ameeriklasi tapsid, oli tal raske uskuda, et üks tema enda kaasmaalane oli sellise kohutava teoga hakkama saanud. Teadmiste raskus rõhus naise õlgu, aeglustades tema sammu, kuni ta peatus. TJ jõllitas üle kanali, kuid ei näinud inimesi teisel kaldal ega ka aerutajaid kanuudes või süstades laugel veel.
Ta nägi vaid helki Seani silmis, kui mees kummardus allapoole, et teda suudelda. Ta võis ikka veel tunda Seani käe puudutust paljal nahal, silitades tema selga ning alakeha. Mehe kohta, keda TJ oli kõigest kaks nädalat tundud, oli Sean jätnud endast maha erakordse märgi. Märgi, mille kustutamise nimel nägi TJ kõvasti vaeva.
Ta keeras ringi ning suundus tagasi oma korteri poole, jätkates mudasel rajal jooksmist. Ta nägi hetkeks puude vahelt inimesi rajaga paralleelsel asfaltteel. Üks neist inimestest jäi talle eriti silma: tema tumedad juuksed ning pikk kehaehitus tekitasid äratundmistunde. Naise süda hüppas peaaegu rinnust välja ning ta pidi end sellest ehmatusest välja rääkima.
Kas sellepärast, et ta mõtles Seanile, oli tema mõistus kandnud kujutluspildi kõrvalrajal jooksavale mehele? Hoolimata loogilistest seletustest, tõstis TJ tempot, et mehe rütmis püsida. Eespool koonduvad rajad üheks, seal saab TJ meest paremini silmitseda. Mitte et too oleks Sean. Sean suri Dindis. Nad olid viinud ta haigla keldris asuvasse surnukuuri ning minema saatnud isegi enne seda, kui TJ jõudis teda isikusamasuse tuvastamiseks näha. Dokumentatsioon oli korras ning mehe pere oli soovinud, et Seani säilmed viivitamatult Ühendriikidesse tagasi saadetaks.
Pärast kõiki vintsutusi, mida valitsus pidi läbi tegema, et kongresmen Haddocki keha tagasi USA pinnale saada, tekitas TJ-s küsimusi kiirus, millega Seani surnukeha oli haiglast ja riigist ära saadetud. Tol ajal põhjendas ta seda sellega, et Haddock oli kongresmen ning kõik valitsusega seotu liikus alati aeglasemalt.
Puud ning põõsad kasvasid mitme järgmise jardi jooksul tihedamalt ning TJ kaotas sörkija silmist. Kui ta radade ühisnemiskohta jõudis, trummeldas veri nii tugevasti vastu kuulmekilesid, et ta ei kuulnud midagi. Nähtavale ilmus blond sportlik mees, mitte aga tumedapäine jooksja, kelle tabamiseks TJ oli tormanud.
Tundes end rumalana, aeglustas naine kaelamurdvat tempot, kuid ei suutnud end takistada jälgimast kõrvalteid, mis kõik viisid välja K tänavani, kuni TJ jõudis Rock Creeki pargiteeni ning suundus põhja. Suurendades sammupikkust, jõudis ta enda tänavani vähem kui viieteistkümne minutiga. Ta needis end, et lubas mõtetel Seanist väljenduda ilmutusena.
Pärast duši all käimist ning tööriiete selga tõmbamist, võttis TJ külmkapist saiakese ning lükkas rösterisse. Siis pani ta uudised mängima, lootes, et müra täidab meeled ning tõrjub välja ikka veel kõrvus kõlava plahvatuse kaja.
„Kus sa olnud oled?” Kat Sikes astus välja konverentsiruumist, mida kutsutakse hellitavalt ka sõja ruumiks. SOS-i agentide seas tundusid karjumisvõistlused rohkem sõjana kui mõistusliku koosolekuna. Hea uudis oli, et kõigil oli oma hääl ning keegi ei kartnud rääkida.
Kandes ikka veel hommikusest jooksust lühikesi pükse ja T-särki, oli Sean lootnud jõuda SOS-operatiivüksuse neljanda korruse riietusruumini ja käia duši all ilma, et keegi teda eksitaks. Ta peatus ning pöördus Kati poole, rinnus tekkis pakitsev tunne, nähes naise silmade all tumedaid ringe. „Ma olin jooksmas.”
„Ära nüüd vaata mind nii, nagu hakkaksin kohe kokku varisema.” Naine sirutas end ning puudutas Seani lõuga. „Minuga on kõik korras. Päriselt.”
„Ma muretsen sinu pärast.”
„Ma tean. Aga mul läheb palju paremini.” Kat naeratas, kuigi tema huuled olid veidi pingul ning silmad kahtlaselt eredad. „Royce otsib sind.” Enne kui mees jõudis vastata, pöördus Kat tagasi konverentsiruumi ning sulges enda järel ukse.
Sean hingas sügavalt sisse ja siis välja. Kui kaua läheb veel aega Marty surmast ülesaamiseks? See mees oli olnud tema sõber alates sellest, kui nad olid koos sõjaväes teeninud. Marty oli tutvustanud teda Royce’i ning teiste SOS-i agentidega ning andnud tema elule uue mõtte pärast armee eriüksusest vabastamist.
Marty abiellus SOS-i agendi Kat Jenkinsiga rohkem kui aasta tagasi pärast tormilist kurameerimist ning naise peaaegu surma saatmist ühel missioonil. Sean oli seisnud isamehena Marty kõrval.
Surudes õhku läbi pakitseva rinna, meenutas Sean endale, et peab hingama. Terrorist käivitas saatkonnas pommi, terrorist vastutas Marty surma eest.
Kui Sean oleks tol päeva õigeks ajaks kohale jõudnud, oleks ta koos Martyga surnud, ta oleks pigem seda olukorda eelistanud sisikonda närivale süütundele sõbra surma pärast. Ka tema oleks pidanud surema. Siis ei peaks ta nägema Kati kurbi silmi või õhtuti tema nuttu kuulma. Kat oli vahetult pärast Marty matust kolinud ühte vabasse korterisse SOS-i hoone ülakorrusel. Korter asus Seani omast üle koridori.
Ta oli kuulnud naist nutmas siis, kui too arvas, et kedagi teist läheduses polnud, ning süüdistanud end iga päev pärast pommitamist selle eest, et oli missoonil tähelepanu kaotanud.
Kui Sean oli hilisõhtul haiglas ärganud, oli ta korraldanud enda laiba surnukuuri saatmise, „surmale” viitavate dokumentide võltsimise ning uue nime all pinnale ujumise, et Marty surnukeha kohe Ühendriikidesse tagasi tuua. See oli vähim, mida ta sai sõbra heaks teha, kuigi tegelikult soovis ta hoopis ise sõbra koha võtta, nii et Marty saaks elusa ja tervena oma naisega koos olla.
Sean oli veetnud plahvatusele järgnenud kuu, jahtides juhtnööre, et jõuda rünnaku eest vastutava terroristini, lükates kõrvale igatsuse naise järele, kellel ta oli lubanud end tööülesanne juurest eemale tirida. Kui ta poleks tol hommikul koos TJ-ga olnud, oleks ta õigeks ajaks jõudnud. Võib-olla oleks Sean siis pommi leidnud või näinud terroristi saatkonda tulemas või lahkumas. Või oleks ehk plahvatuses surnud.
Alates rünnakust oli ta võtnud endale ülesande välja selgitada, kes on pommitamise taga, ning siis ta maatasa teha. Sean oli juba üles otsinud Manu Attakora, tuntud palgaterroristi Dindis. Ta oli leidnud Manu korteri ning sealt surnud terroristi, justkui oleks keegi otsingutest sammukese eespool olnud. Pealtnägijad