lugu kaarnast, kes üritas pingpongipalli katki toksida, proovides arvatavasti jõuda selle sees oleva munasarnase suutäieni. Üks mu sõber nägi Šveitsis puhkusel olles, kuidas paabulind üritas oma saba mistraali ajal lehvikuks ajada. Lind kukkus pikali, tõusis uuesti püsti, ajas lehviku jälle laiali ja kukkus uuesti, nii kuus või seitse korda järjest. Igal kevadel ründavad meie kirsipuus pesitsevad punarinnad meie auto küljepeeglit, nagu oleks see vaenlane, nokkides vihaselt omaenese peegelpilti ja jättes samal ajal uksele guaanotriibud.
Kuid keda meist ei oleks enda uhkus upakile ajanud või kes meist poleks oma minapilti endale vaenlaseks muutnud?
Olen vaadelnud linde enamiku oma elust ning alati imetlenud nende söakust ja keskendumisvõimet ning pinevat äkilist elujõudu, mis näib olevat peaaegu liiga intensiivne, et see nende tillukestesse kehadesse ära mahuks. Louis Halle on kirjutanud: „Inimese kurnaks selline intensiivne elamine kiiresti ära.“ Levinud liigid, keda nägin oma kunagise kodukoha ümbruses, näisid maailma vastu võtvat vilka uudishimu ja enesekindlusega. Ameerika varesed, kes kuningliku omanikutundega meie prügikastides tallasid, tundusid olevat äärmiselt leidlikud olendid. Nägin kord, kuidas üks vares asetas tee keskel kaks kreekerit teineteise otsa, enne kui lendas ohutusse kohta kogutud varandust alla kugistama.
Ühel aastal pesitses aedpäll mu köögiaknast mõne meetri kaugusel vahtrapuu otsas kastis. Päevavalguse ajal päll magas, paistis ainult tema ümar pea, mida aknast paistev ringjas kastiava täiuslikult ümbritses. Kuid õhtul kadus päll kastist, minnes ööseks jahile. Kui hahetama hakkas, oli näha jälgi tema suurest edust – kastiavast rippus turteltuvi või laululinnu tiib, mis tõmbles ja tõmbles, enne kui see sisse tõmmati.
Ka suurrüdid, keda ma kohtasin Delaware’i lahes ja kes pole just kiireima taibuga linnud, näisid teadvat, kus ja millal tuleb olla, püüdmaks rikkalikku saaki, mida kujutasid endast odasaba vähkide igal kevadel täiskuu ajal munetud munad. Missugune taevakalender suunas need linnud põhja ja ütles, kuhu minna?
Sain oma teadmised lindude kohta kahelt Billilt. Esimene oli mu isa, Bill Gorham, kes hakkas mind viima meie Washingtoni Columbia ringkonnas asuva kodu lähedal linde vaatlema, kui olin seitsme- või kaheksa-aastane. See oli linnalähedane versioon Rootsi gökotta’st – varasest tõusmisest, et loodust väärtustada – ning see oli üks mu lapsepõlve käegakatsutavatest rõõmudest. Kevadistel nädalalõppudel läksime varahommikul pimedas kodust välja ja suundusime Potomaci jõe äärsetesse metsadesse, et kuulda hommikust koorilaulu, seda salapärast hetke, kui linnud laulavad tuhandehäälselt a music numerous as space, nagu kirjutas Emily Dickinson.
Minu isa õppis linde tundma skaudina tänu peaaegu pimedale mehele, kelle nimi oli Apollo Taleporos. Vana mees kasutas liikide eristamiseks ainult kuulmist. Samblikusäälik. Metssäälik. Maasidrik. „Linnud on seal!“ hüüdis ta poistele. „Otsige nad üles!“ Isa õppis määrama linde väga täpselt laulu järgi – täpikrästa meloodiline flöödisarnane hääl, põhja-masksääliku tasane hüüd või valgekurk-sidriku selge vile.
Kui me isaga hilises tähesäras metsas hulkusime, kuulasime salukäbliku kähisevat laulu ja arutasime, mida – kui üldse – need linnud ütlesid ja kuidas nad oma laulud selgeks õppisid. Kord kohtasin noort valgekiird-sidrikut, kes ilmselgelt tegeles laulu harjutamisega. Seal ta oli, istudes varjatult seedripuu madalal oksal, võttes tasakesi läbi kõik oma viled ja trillerid, tehes vigu ja alustades siis vaikselt ja järjekindlalt uuesti, kuni kandis oma oskused lõplikult ette. Hiljem sain teada, et see sidrik ei korja oma laule üles mitte oma isalt, vaid oma sünnikeskkonna lindudelt, samade metsade ja jõgede naabrusest, kus mina ja mu isa hulkusime – kohalt, millel on oma murre, mida on sugupõlvede kaupa edasi antud.
Teise Billiga tutvusin Sussexi linnuklubis, kui ma elasin Lewes’is Delaware’is. Bill French oli igal hommikul kell viis üleval ja majast väljas, vaadeldes rannikulinde ja neid väikesi pruune tegelasi, kes olid Lewes’i ümbruskonna metsades ja aasadel tavalised. Kannatliku, pühendunud ja väsimatu vaatlejana tegi ta üksikasjalikke märkmeid selle kohta, milliseid linde, kus ja millal ta nägi – märkmeid, mis jõudsid osariigi ametlike linnuandmete osana Delmarva ornitoloogiaseltsi. See Bill oli peaaegu kurt, kuid ta oli osav linde välimuse, üldmulje, suuruse ja kuju järgi ära tundma. Ta näitas mulle, kuidas märgata kõrgel siisikest üles-alla kulgeva lennu järgi ning kuidas eristada rannikulinde, pannes tähele nende iseloomu, käitumist ja kehahoiakut, nagu tuntakse juba eemalt üldise kehahoiu ja kõnnaku järgi ära sõbrad. Ta selgitas mulle, mille poolest erinevad pealiskaudne linnuvaatlus ja intensiivsem, keskendunum lindude jälgimine, ning julgustas mind uurima linde põhjalikumalt – mitte ainult neid ära tundma, vaid panema tähele ka nende tegevust ja käitumist.
Linnud, keda ma nendel ja teistel retkedel jälgisin, näisid teadvat, mida nad tegid. Nagu see põhja-vihmakägu, keda sõber nägi istumas otse liblikaröövikute pesa kohal. Kägu ootas, kuni röövikud pesast välja ronisid, et mööda puud ronima hakata, ning napsas need siis ükshaaval suhu nagu sushi konveierilindilt.
Ometi poleks ma eales uskunud, et harakatel ja pasknääridel, põhjatihastel ja haigrutel, keda ma nende sulestiku ja lennuoskuse, laulu ja hüüete pärast nii väga imetlesin, võiks olla vaimseid võimeid, mis pole mitte ainult meie primaatide hõimuga võrdsed, vaid isegi ületavad neid.
Kuidas saavad pähklisuuruse ajuga olendid hakkama nii keerukate vaimsete ülesannetega? Mis on nende intelligentsust kujundanud? Kas see on meiega sarnane või meist erinev? Mida, kui üldse, saavad nende väikesed ajud meile öelda meie suurte ajude kohta?
Intelligentsus on kahtlane mõiste isegi meie enda liigi puhul – seda on raske määratleda ja keeruline mõõta. Üks psühholoog kirjeldab seda kui võimet õppida või saada kasu kogemuste abil, teine aga kui võimet omandada võimeid. Samasuguse üldtähenduse pakub ka Harvardi psühholoog Edwin Boring: „Intelligentsus on see, mida mõõdetakse intelligentsustestidega.“ Nagu Tuftsi Ülikooli endine dekaan Robert Sternberg kord teravmeelselt mainis: „Intelligentsusel näib olevat pea sama palju määratlusi kui … on eksperte, kellel palutakse seda määratleda.“
Kui teadlased hindavad loomade üldist intelligentsust, võivad nad vaadata, kui edukad on loomad erinevates keskkondades ellujäämisel ja paljunemises. Selle mõõdupuu järgi trumpavad linnud üle pea kõik selgroogsed, sealhulgas kalad, kahepaiksed, roomajad ja imetajad. Nad on eluvorm, keda kohtab peaaegu kõikjal. Nad elavad kõigis maakera paigus ekvaatorist poolusteni, madalaimast kõrbest kõrgeimate tippudeni, praktiliselt kõigis elupaikades maal, merel ja mageveekogudel. Bioloogiliselt on neil väga suur ökoloogiline nišš.
Klassina on linnud eksisteerinud rohkem kui 100 miljonit aastat. Nad on üks looduse suurtest edulugudest, kes leiutavad uusi ellujäämisviise, oma eripäraseid leidlikke lahendusi, mis vähemalt mõnes mõttes näivad edestavat meie omi.
Kusagil sügava aja udus elas über-lind, kõigi lindude ühine eellane, olgu tegu koolibri või haigruga. Nüüd on erinevaid linnuliike üle 10 400 – üle kahe korra enam kui imetajaliike: jämejalad ja kiivitajad, kakkpapagoid ja haukad, sarvlinnud ja kingnokad, kivikanad ja tšatšalakad. 1990ndate lõpus, kui teadlased hindasid metsikus looduses elavate lindude arvu, pakkusid nad selleks hulgaks 200 kuni 400 miljardit üksikut lindu. See on laias laastus 30 kuni 60 elavat lindu inimese kohta. Öelda, et inimesed on edukamad või arenenumad sõltub tegelikult sellest, kuidas neid mõisteid määratleda. Evolutsiooni mõte ei ole ju edasijõudmine – selle mõte on ellujäämine. See tähendab oma keskkonnas olevate probleemide lahendama õppimist – seda on linnud ületamatu eduga teinud pikka, pikka aega. Seepärast üllatabki mind üha enam, et paljudel meist – isegi neil, kes linde armastavad – on raske alla neelata mõtet, et linnud võivad olla andekamad moel, mida me ettegi ei suuda kujutada.
Võib-olla on meil nende vaimseid võimeid nii raske täielikult tunnistada sellepärast, et linnud on inimestest nii erinevad. Linnud on dinosaurused, põlvnedes üksikutest õnnelikest, kes elasid üle kataklüsmi, milles hukkusid nende sugulased. Meie oleme imetajad, kes on sugulased pelglike miniatuursete karihiiresarnaste olenditega, kes ilmusid dinosauruste varjust alles siis, kui enamik neist oli välja surnud. Samal ajal kui meie imetajatest sugulased olid ametis kasvamisega, olid linnud sama loodusliku valiku käigus