lahendamisel. Selle arvamuse puhul nähakse aju erinevate spetsialiseerunud protsessorite või „moodulite“ kimbuna, selle eraldiseisvad piirkonnad on kohandunud ja pühendunud kindlale eesmärgile – nagu linnulaulu õppimise või ruumis orienteerumise skeem. Igas moodulis leiduv teave on oma olemuselt teistele moodulitele kättesaamatu. Lefebvre aga esitab väiteid sellise nähtuse, nagu üldine tunnetus, poolt – üks kõigeks kasutatav protsessor, mis on ebakorrapäraselt jaotatud ja mõeldud erinevate valdkondade probleemide lahendamiseks. Ta juhib tähelepanu sellele, et kui lind saab kõrge tulemuse ühes tunnetusvaldkonnas, siis saab ta üldjuhul kõrgeid tulemusi ka teistes. „Kui loom lahendab probleeme,“ ütleb ta, „on erinevad ajupiirkonnad tõenäoliselt seotud vastastikku toimivate lülituste võrgustikus.“
Lefebvre väidab, et mõned moodulileeri teadlased hakkavad kalduma tema nägemuse poole, kuna uuringutes tuleb ilmsiks tõendeid, et linnud võivad kasutada üldisi tunnetusmehhanisme erinevat liiki probleemide lahendamiseks. Ta ütleb, et mõnedel lindudel näiteks näib sotsiaalne intelligentsus käivat käsikäes ruumimälu või episoodisarnase mäluga – võimega mäletada, mis juhtus kus ja millal.
Samal ajal arutletakse ka inimintelligentsuse üle. Enamik psühholooge ja neuroteadlasi nõustub, et esineb erinevat liiki inimintelligentsust – emotsionaalne, analüütiline, ruumiline, loominguline, praktiline, kui nimetada vaid mõned. Ometi vaieldakse ka selle üle, kas need liigid on sõltumatud või vastastikku seotud. Oma mitme intelligentsuse teoorias määratleb Harvardi psühholoog Howard Gardner kaheksat liiki intelligentsust ja väidab, et need on sõltumatud. Nendeks on kehaline, keeleline, muusikaline, matemaatiline või loogiline, naturalistlik (tundlikkus looduse vastu), ruumiline (teadmine, kus inimene asub kindlaks määratud punkti suhtes), isikutevaheline (teiste tunnetamine ja nendega samal lainel olemine) ja enesetunnetuslik (omaenese tunnete ja mõtete mõistmine ning kontrollimine). Sellel nimestikul on lindude maailmas huviäratavad sarnasused: kujutlege vaid koolibri akrobaatilist kehakasutust või ekuadori käbliku hämmastavat muusikaliste duettide annet või tuvi võimet teada, kuhu ta peab minema.
Teised teadlased esitavad tõendeid inimeste üldise intelligentsuse kasuks: ollakse igakülgselt arukas, tuntud kui g-faktor. Viiekümne kahest teadlasest koosnev rühm, kes mõne aasta eest probleemi käsile võttis, jõudis ühiselt järeldusele, et intelligentsus on väga üldine võime, mis muuhulgas hõlmab võimet argumenteerida, planeerida, probleeme lahendada, abstraktselt mõelda, keerukaid ideid mõista, kiiresti ja kogemuspõhiselt õppida.
Kui juba lindude intelligentsuse määratlemine probleeme teki-tab, siis on selle mõõtmine arvatavasti veelgi raskem. „On tõsi, et lindude tunnetuse mõõtmiseks mõeldud katseseeria väljatöötamine on alles lapsekingades,“ ütles Lefebvre. Lindudel puudub standardne IQ-test. Nii püüavad teadlased lindudele välja mõelda ülesandeid, mis tooksid esile nende tunnetusvõimed, võrreldes tulemusi liikide vahel, aga ka sama liigi üksikute esindajate vahel.
Lefebvre’i viimastes uuringutes on kriitilise tähtsusega üks mittemidagiütleva välimusega väike pruun lind. Samal ajal, kui mina istun märkmeid üles tähendades Lefebvre’i korteri taga verandal vaatega asuursinisele merele, vilksatavad need väikesed pruunid linnud lähedal asuvate austraalia kasuariinide ja mahagonipuude okstel. Siis kargavad nad otse terrassi käsipuule. Jälgin pingsalt ühte neist, kes istub käeulatuses. Ta hüpleb ringi, kallutab pead ja vaatab mulle otse silma.
Millest nii suur huvi? näib ta küsivat.
Sest sa oled siinkandis tuntud oma nutika käitumise ja varastamise poolest – ja selle poolest, et avastasid uue toiduallika.
Loxigilla barbadensis – Lefebvre’i sõnul on need barbadose leevikesed saare koduvarblased. Enne kui hoonele paigaldati dengue palaviku kaitseks võrgud, lendasid leevikesed mereõhule avatud korteriakendest ja -ustest sisse, laastates köögiletil olevaid banaane või viies kaasa leiva- ja koogitükke. Kuid kuulsaks tegi nad uue toiduallika avastamine Kariibi merd ääristavatest välirestoranidest. Hiljem näitab Lefebvre mulle nende erilist toidutrikki. Kahe Holetowni kaldaäärse klubi vahel kitsal põiktänaval seisab kivimüür, mis ümbritseb mereäärset Pallase stiilis härrastemaja. Lefebvre asetab kivile suhkrupaki ning paneb siis müürile ritta veel neli tükki. Leevikesel kulub aarde leidmiseks mõni sekund. Ta maandub müüril ja uurib väikest valget paberikuubikut, pöörab selle ümber, otsides ilmselt auke ning tassib selle siis lähedal asuva puu oksale. Kolmekümne sekundiga on ta paberist läbi nokkinud ja sööb suhkrut, valged kristallid väikest nokka katmas nagu piimavuntsid lapse suu ümber. See on ainulaadne anne, mida ei ole omandanud käputäis teisi saart oma koduks pidavat sagrissuliseid liike. See leevike teab, mida ta teeb. Ta on vapper, jultunud ja kärme leidma uusi toiduallikaid.
Siin, selle leevikese kodumaal, leiutas Lefebvre intelligentsuse skaala, mis tugineb põhimõttele, et nutikad linnud leiavad uusi lahendusi. Nagu leevike ja piimakoort riisuvad tihased, teevad nad midagi uut. Vaimselt vähem võimekad linnud on oma käitumisviisides kinni ja vaid harva leiutavad, uurivad või pistavad pea tundmatusse.
Juhtumisi on leevikesel saarel tuhmim teisik, tema lähedane sugulane tangaralane, kes pakub huvitava võrdluse. Linnud on sarnased peaaegu kõiges, kui välja arvata üks asi. Intelligentsuse skaalal on leevike kiire õppija, kuid tema suguõde aeglane ja vajab tagant torkimist. Nende kahe tagahoovis elava liigi vaheline kontrast avas Lefebvre’ile akna linnuaju olemuse mõistmiseks. „Need kaks lindu on geneetilised kaksikud, kellel on sama esivanem ning kes lahknesid ilmselt alles mõne miljoni aasta eest,“ selgitab Lefebvre. „Mõlemad elavad samas keskkonnas. Mõlemad kaitsevad oma territooriumi ning jagavad sama suhtlussüsteemi.“ Ainus erinevus on see, et leevike on arukas, kartmatu ja kasutab ära kõik avanenud võimalused, tangaralane aga tujukas, äärmiselt konservatiivne ja kardab peaaegu kõike.
Selgituse võib anda leevikese evolutsiooniline ajalugu. Kui lind Barbadosele jõudis, lahknes ta värvikamast antilli leevikesest. Selle liigi isased ja emased on dimorfse sulgkattega – emased on lihtsa pruuni sulestikuga, isased aga uhkeldavad seksuaalselt ligimeelitava soliidse musta sulgkattega, millel on erepunane kurgualune. Siin, Barbadosel, on leevikesed aga monomorfsed, mõlema soo sulestik on tagasihoidlikult pruun.„Selle evolutsioonilise muutuse üheks selgituseks on, et Barbadosel puudusid karoteenirikkad toidud, mis andsid lindude sulestikku punast ja kollast tooni,“ ülteb Lefebvre. „Kuid selgub, et lindude punane sulestik ei vaja karoteeni. Võimalik, et emased valivad millegi muu kui sulestiku järgi. Võib-olla meeldivad neile isased, kes leiavad uuenduslikke toiduallikaid – nagu suhkrupakikesi.“ Teisisõnu – võib-olla meeldivad Barbadose emastele leevikestele need isased, kes on keskmisest arukamad. „Ma ei tea ühtegi teist lähisuguluses olevate liikide paari, kes oleksid nii sarnased ja ometi nii erinevad selles, kuidas nad võimalusi ära kasutavad või milline on nende toiduotsingustrateegia,“ ütleb Lefebvre. Folkestone’i merepargi väikesel metsade ja väljade alal teeb ta oma väite tõestuseks mitteametliku katse. Vaateväljas on mitu tangaralast, kes tuhnivad kolmekümne meetri kaugusel rohus, toitudes seemnetest. Kaugemal puude otsas on veel mõned linnud. Lefebvre viskab maha peotäie linnutoitu ja kükitab siis rohu sisse. Tangaralased märkavad sööki esimesena. Poole minutiga kogunevad nad hääleka parvena kokku. Nende prääksatused tõmbavad ligi tuvisid, veel tangaralasi ning eskaadrite kaupa leevikesi. Tangaralased ei liigu paigast. Nad hoiavad lihtsalt pead madalal, pöörates tähelepanu ainult oma väikestele rohulappidele. Lefebvre tasandab hääle peaaegu sosinaks ja ütleb Briti aktsendiga: „Perfektne tulemus, otsekui oleks see lavastatud ja kaadriservas peidaks end David Attenborough.“ Ta lisab, jäljendades kummastavalt kuulsat loodusteadlast: „See lind saab hakkama hämmastavate asjadega …“
Ta tõuseb järsult püsti ja osutab tangaralastele. „Neil puudub igasugune oportunism,“ ütleb ta. „Neid ei tõmba ligi ei seemned ega seemneist toituvad linnud. Nad lihtsalt ei otsi alternatiivseid toiduallikaid.“
Lefebvre eiras tangaralasi viisteist aastat, sest nad tundusid, kuidas nüüd öeldagi, nii … nii igavad. Kuid nüüd kujutavad nad endast leevikeste täiuslikke katsepaarilisi, kuna nad on geneetiliselt nii lähedased. „Miks on tangaralane just selline, nagu ta on?“ imestab Lefebvre. „Tema eellaste genotüüp on täpselt samasugune nagu leevikesel, ta elab samas keskkonnas. Mis sunnib teda toidule täiesti