et siduda omavahel loomulik käitumine, mida teadlased näevad looduses, erisustega, mida on võimalik mõõta laboris.
Ülesanne ei ole lihtne. Väljakutse on juba ainuüksi tangaralaste kinnipüüdmine. Leevikeste puhul kasutab Lefebvre lõkse, mis siseneja järel kinni langevad, kuid olles siin kakskümmend viis aastat töötanud, pole ta ühtegi tangaralast sellesse lõksu püüdnud, kuna linnud on selleks liiga pelglikud. Seetõttu kasutab meeskond uurimisaluste vangistamiseks ülipeent püüdevõrku. „Järgmine raske ülesanne on leida midagi, mida tangaralased teeksid,“ ütleb Lefebvre. „Nad on nii tujukad ja kui katseseade on pisut liiga kummaline, siis nad lihtsalt ei osale.“ Välitöödel mõõtis üks Lefebvre’i magistriõpilastest, Lima Kayello, kui kiiresti mõlemad liigid avatud seemnetopsist söövad. Leevikesed avastavad ebahariliku toiduallika umbes viie sekundiga, ütleb ta. Tangaralastel kulub selleks viis päeva. „Seemnetega täidetud jogurtitops on nende jaoks lihtsalt liiga imelik,“ ütleb Kayello.
Tunnetuskatseteks tutvustab Kayello mõlemale liigile midagi, mida nad pole kunagi varem näinud: väikest läbipaistvat toidusilindrit, mille kaas käib pealt ära. Ta mõõdab aega, kui kaua läheb lindudel, et seadmele läheneda, seda puudutada, seejärel kaas pealt tõmmata ja seemneid sööma hakata. Tulemused on erinevad, isegi leevikeste seas. Üks leevike lendleb ümber linnumaja mitu minutit, siis ripub nahkhiire kombel kõige alumisel õrrel veel mitu minutit, enne kui viimaks silindri juurde suundub ja selle avab. Ülesande lahendamiseks kulub tal kokku kaheksa minutit. Teine lind läheb otse uue riistapuu juurde ja avab selle peaaegu kohe. „Tubli poiss!“ ütleb Kayello. Katsele kulunud aeg on seitse sekundit.
Kolmekümnest Kayello katseleevikesest täitsid kakskümmend neli kiiresti takistuse eemaldamise ülesande. Mitte ükski viieteistkümnest tangaralasest ei läinud silindrile isegi mitte lähedale.
Mõned leevikesed, nagu kirjeldatuist teine, näivad suutvat kiiresti välja mõelda, kuidas probleemi lahendada, tehes minimaalselt katseid. Kas see annab tunnistust taipamisest? Lefebvre nii ei arva. Võrdlevas uuringus kontrollis tema magistriõpilane Sarah Overington iga nokalööki, mida värvulised tegid sarnase probleemi lahendamisel. Olles sadu tunde tähelepanelikult videoid uurinud, tegi Overington järelduse, et linnud nokkisid kahel eri moel. Esimesel viisil üritasid nad otse toiduni jõuda, teine nokalöök oli külje peale, see pani kaane liikuma ja andis linnule märku, et nokkimist tuleb jätkata. Lindu võib suunata ka vähene visuaalne või kombatav tagasiside. „Kui tegu oleks taipamisega,“ ütleb Lefebvre, „võiks probleemile oodata kiiret lahendust, omalaadset heurekat.“ See aga sarnaneb rohkem katse ja eksituse meetodil õppimisega, mis on nn madalam tunnetusvõime.
Asi on selles, et käitumine, mis näib erakordne või intelligentne, võib tekkida lihtsa või refleksiivse protsessi tulemusena.
Ere näide sellest on kobarasse kogunemine – linnud või teised olendid, kes mõnikord liiguvad suurtes hulkades näiliselt ühtsena. Kord meelitas mind aeda meie põldmurakapõõsast mustade siristavate õitena kaunistav kuldnokkade kakofoonia. Korraga lendas üle kulli vari ning mustlinnud paiskusid peaaegu nagu üks mees üles ja keerlesid minema. Jälgisin taeva taustal nende mustavat võbelevat lina, mis pöörles, väänles ja keerles keerukate manöövrite abil kooskõlas ühtse organismina – efektiivne strateegia kiskjate, nagu kull või pistrik, eemale peletamiseks. Suur loodusteadlane Edmund Selous, kes linde kirglikult armastas ja neid teadusliku innuga vaatles, nägi parvena liikumises mõtete telepaatilisel teel ülekandumist ühelt linnult teisele. „Nad keerlevad, kord tihedalt nagu läikima löödud katus, kord laiali lagunenult nagu mõne tohutu, kogu taevast hõlmava võrgu silmad, kord tumenedes, kord paisates välja miljon valguskiirt … – hullumeelsus taevas,“ kirjutas ta. „Nad peavad mõtlema kollektiivselt, kõik üheaegselt, või vähemalt kiirte või salkadena – umbes üks idee ühe kohta, sähvatus nii paljudes ajudes korraga.“
Hiljem on selgunud, et parvlevate lindude (ja parvlevate kalade, karjaloomade, pesadesse kogunevate putukate ning inimhulkade) imetlusväärne kollektiivne käitumine organiseerib ennast ise ja tekib lihtsatest indiviidide suhtlusreeglitest. Linnud ei kanna üle mõtteid ega suhtle oma parvekaaslastega telepaatiliselt, et ühtsena tegutseda, nagu Selous oletas. Iga lind suhtleb hoopis kuni seitsme lähedase naabriga, langetades otsuseid omaenda liikumise kohta selle põhjal, kuidas säilitada parvekaaslaste suhtes kiirust ja kaugust ning jäljendades pööramisnurga teravust naabrilt nii, et näiteks umbes neljasajast linnust koosnev rühm võib kalduda teise suunda veidi enam kui poole sekundiga. Ilmneb peaaegu samaaegsete liikumiste laine, mis jätab mulje ühest elavast linnukardinast.
Üldlevinud arvamus on, et näiliselt keeruline käitumine peab lähtuma keerulisest mõttetegevusest. Kuid mainitud lihtsates tunnetuskatsetes on leevikeste ja värvuliste kiire probleemilahendamise võime seotud ilmselt rohkem sellega, et ollakse võimelised pöörama tähelepanu visuaalsele tagasisidele ja oma tegevust protsessi vältel ise parandama, mitte ei nuputata lahendust hetkega välja.
Ühes teises tunnetuskatses püüab Kayello panna linde unustama seda, mida nad on õppinud ja õppima midagi uut. Ta asetab iga linnu ette kaks topsi, ühe kollase ja ühe rohelise, mis on täidetud söödavate seemnetega ning laseb linnul valida ühe, kust ta sööma hakkab, et teada saada tema värvieelistust. Seejärel asendab ta söödavad seemned selles topsis söödamatutega, mis on liimitud topsi põhja külge. Ta mõõdab aega, kui kaua igal linnul kulub, et valida eelistatud värvi topsi asemel (milles nüüd on söödamatud seemned) teine, mitte-eelistatud värvi tops (kus on söödavad seemned). Kui see on tehtud, vahetab ta uuesti värvid, mis märgivad söödavaid ja söödamatuid seemneid.
Seda tehnikat, mida nimetatakse ümberpööratud õppeks, kasutatakse sageli põhinäitajana, kui kiiresti suudab lind oma mõtlemist ümber lülitada ja uue seaduspära selgeks õppida. „See on paindliku mõtlemise näitaja,“ selgitab Lefebvre. „Seda nii inimestel kui lindudel. Vaimse puudujäägi või Alzheimeriga inimestele antakse sageli lahendada ümberpööratud õppe ülesandeid, et selgitada välja nende mõtlemise paindlikkust.“
Pole kahtlustki – leevikesed on kiired õppijad. Enamik saab peale paari katset vahetusele pihta. Tangaralastel aga kulub aega. Nad on aeglased, ettevaatlikud. Kuid lõpuks saavad nad nõksu kätte ja valivad leevikestest harvem vale värvi. „Üllatav,“ ütleb Lefebvre, „kuid mingis mõttes julgustav: vähemalt leidsime ühe katse, mida tangaralased suurepäraselt sooritavad. Kui üks liikidest, mida oma eksperimendis kasutad, kõigis ülesannetes läbi kukub, võib probleem olla sinus, uurijas, mitte loomas. Sa võisid mitte taibata, mis on oluline selles, kuidas lind maailma mõistab.“
See on üks moodus, kuidas teadlased üritavad lindude intelligentsust mõõta – uurides laboris, kui kiiresti ja edukalt lind ülesandeid lahendab. Nad püüavad välja mõelda probleeme, mis sarnaneksid nendele, millega lind võib vastamisi seista oma loomulikus keskkonnas – näiteks võime takistusi kõrvaldada või orienteeruda tõkete vahel, jõudmaks peidetud toiduni. Nad lasevad avada lindudel toiduanumaid, vajutades kangile, tõmmates nöörist, lükates kõrvale kaane. Nad mõõdavad aega, kui kaua neil selleks kulub ning kui varmalt linnud ülesannet lahendada püüdes oma taktikat muudavad. (Kui x ei tööta, proovi y-t.) Nad katsetavad taiplikkust, üritades kindlaks teha, kas linnu leitud lahendus on ootamatult tekkinud arusaam (heureka!) või järk-järguline ja refleksiivsem (katse ja eksituse meetod).
Ometi on see keeruline. Linnu edu või ebaedu võivad laborikatsetes mõjutada väga erinevad muutujad. Indiviidi probleemilahendamise võimekust võivad mõjutada julgus või kartus. Linnud, kes lahendavad probleeme kiiremini, ei pruugi olla arukamad, nad on võib-olla vähem ebakindlad uut tegevust alustama. Seega võib katse, mis on loodud tunnetusvõimete mõõtmiseks, tegelikult mõõta hoopis kartmatust. Kas tangaralane on lihtsalt arem lind? „Kahjuks on nn puhast tunnetusvõimete taset, mida ei mõjutaks lugematu hulk teisi tegureid, väga keeruline mõõta,“ ütleb Neeltje Boogert, Lefebvre’i endine õpilane, kes uurib praegu St. Andrewsi Ülikoolis lindude tunnetust. „Lindude, nagu ka inimeste motivatsioon teha tunnetuskatseid on erinev, samuti erineb see, kui suurt stressi tekitab katseolukord, kui palju segab ümbruskond neid keskendumast ja kui palju on neil olnud kogemusi sarnaste katsetega. Tuline debatt käib käitumisökoloogias selle ümber, kuidas tuleks