laul
Kathrynile
1
Reede õhtupoolik. Seisan supermarketis järjekorras ja vahin maha ning parema käe otsas ripub mul raskelt korv. Õhtusöök, piim, vein, vesi, apelsinimahl.
Olen taas valinud vale järjekorra. Me ei vali küll alati vale järjekorda, vaid lihtsalt ei märka valida seda õiget. Heidan pilgu peenrahaga kohmitseva vana naise poole, kes loeb münte pikkamisi, nagu arvestaks ta ikka veel kõike ümber naeltest, šillingitest ja pennidest.
Tema selja taga on teine, noorem naine. Ta vaatab telefoni.
On juba peaaegu pime. Liiga hilja kuhugi sõita. Vahest homme. Ma võin seisma jääda, siis autost väljuda ning mõnda teed pidi mäkke kõndida. Mitte midagi suuremat. Mitte midagi sellist, mis vajab seljakotti. Minna mööda Strathcononi kuru üles ja peatuda tükk maad enne selle lõppu. Istuda rohule ning jälgida päeva kulgemist üle maa ja nõlva all seltsivaid hirvi.
Mu telefon hakkab helisema. Liigagi valjusti. Telefon on seatud täisvaljusele, et ta mul kunagi kuulmata ei jääks. Kõik kolm naist mu selja taga heidavad minu poole halvakspaneva pilgu. Nende laitev hoiak siiski kaob, kui ma vajutan rohelisele nupule ja tõstan telefoni kõrva juurde.
„Anna andeks, aga meil on sind siia tagasi vaja.”
Pole ju vist tähtsust, kes niiviisi ütleb? See on hääl jaoskonnast: „See nädalavahetus, mille nautimist sa just alustasid, peab ootele jääma.”
Minu kavad ei olnud nagunii kuigi suured.
Ma kaalun võimalust supermarketis kellegi anonüümse isiku vihaga riskides korv põrandale asetada ja välja kõndida, kuid teen selle asemel poes minutipikkuse ringkäigu ning panen õhtusöögi ja joogid asjaomastele riiulitele tagasi.
Viis minutit pärast seda sulgen ma enda järel ukse ja võtan istet peainspektori ees. Ta kõneleb küll parajasti telefoniga, kuid andis mulle käeviipega märku sisse astuda. Ta kuulab ja kirjutab. Kui kõne läbi saab, tänab ta seda inimest, kellega ta rääkis, ja paneb toru hargile.
„Sa pead Tallinna minema,” ütleb ta.
Ta vaatab üle laua. Naljavabalt. Ta oskab oma tööd hästi ja on lugupeetud. Aga tal puudub täiesti naljasoon. Mis tähendab seda, et ta ei tee praegu nalja.
„Eestisse?”
Või kuhu siis veel, imestan ma ka ise, niipea kui olen küsimuse esitanud. Võib-olla on olemas mõni Tallinn Idaho osariigis või Tallinn Põhja-Dakota osariigis.
„Jah.”
„Ma ei …”
„Sulle on ostetud pilet kell kaheksa kolmkümmend Aberdeenist Göteborgi väljuvale parvlaevale, nii et sa pead liikuma hakkama. Sealt edasi rongiga Stockholmi ja öise laevaga Stockholmist Tallinna, nii et sa jõuad Eestisse enam-vähem mängu alguseks esmaspäeva hommikul.”
Ta heidab pilgu käekellale.
„Kahju küll, Ben, kuid oma tausta arvestades oled sa selle töö jaoks parim inimene. Nädalavahetusel ei ole neil kavas midagi ette võtta, nii et esmaspäev sobib hästi.”
„Mis on lahti?”
„Kaksteist aastat tagasi ehk enne sinu aega oli üks juhtum. Siinkandis tähendas see uudist, kuid üleriigilises ulatuses ei olnud lugu just liiga suur. Üks noorepoolne paar läks Balti riikidesse ja kavatses seal veidi ringi reisida. Too sell John Baden jäi Eestis teadmata kadunuks. Riigi lõunapoolses osas kohas, mille nimi on Tartu. Lehed kirjutasid sellest paar päeva. Siis uhuti tema laip välja selle järve kaldale, mis kujutab endast suurt osa piirist Eesti ja Venemaa vahel.”
„Kas ta tapeti?”
Ta lükkab toimiku üle laua.
„Loe seda laeval.”
„Kas mõni siinsetest käis tollal seal?”
„Rosco.”
Ma noogutan, kummardun ettepoole ja võtan toimiku laualt. Roscost me ei räägi.
„Seega on siis olemas mõni uus niidiots? Kas seepärast tahetaksegi, et keegi sinna läheks?”
Dramaatilist pausi ei tule. Draama istub peainspektorile sama vähe kui naljatamine.
„John Baden või keegi, kes väidab, et ta on tema, astus täna hommikul Tartus sisse ühte politseijaoskonda.”
Ülemusele ei istu draama ja täpipealt sama vähe tahab ta näha, et tema ohvitserid millelegi liiga tugevalt reageerivad. Minu nägu jääb ilmetuks. Sellest tõotab tulla midagi huvitavat, sest muidu ju kedagi sinna ei saadetaks.
„Kas saatkond on kaasatud?”
„Muidugi.”
„Kas seal on tööl keegi, kes seda juhtumit mäletab?”
„Ilmselt ei ole.”
„Kas nad on eestlastega rääkinud?”
„Kõik on asjaga kursis. Baden viidi sõjaväehaiglasse. Teda tahetakse nädalavahetusel seal hoida ja sina katsu esmaspäeval selle loo põhjani jõuda. Sa peaksid parajasti õigel ajal kohale jõudma.”
„Ja see naine, kes oli kaksteist aastat tagasi tema kaaslane? Kas temale on teatatud?”
„Me püüame teda leida. Praegusel hetkel me tahame siiski kõigest teada, kus ta viibib ja millega tegeleb. Esialgu me sellest temale veel ei räägi. Võib eeldada, et … võib eeldada, et see ei ole Baden. Vaata toimikusse. Ta oli surnud ja tema laiba tuvastasid vähemalt kolm inimest. Tegemist oli lihtsa ja selge juhtumiga.”
„Kui mitte arvestada, et keegi on selle keeruliseks teinud.”
„Jah.” Ta osutab peaga ukse suunas. „Sul on kõigest reisijapilet, sest pole mingit mõtet autot sinna viia. Üksikasju kuuled Mary käest.”
Võtan laualt toimiku ja tõusen püsti. „Kas te teatate mulle, kui selgitate välja, kus tema kaaslane praegu on?”
„Muidugi.”
Ma kõnnin kabinetist välja ja panen ukse enda järel kinni.
Olen rõõmus, et mul pole vaja sellel nädalavahetusel midagi ära jätta, kuid ma valetaksin, kui ütleksin, et miski sellest, mida ma tõenäoliselt teeksin, oleks huvitavam kui see siin.
Lähen oma kabinetti tagasi, võtan laualt käekella ja kinnitan selle teel majast välja Maryni jõudes randmele.
Tal on juba minu jaoks kõik valmis ja kui ma lähenen, ulatab ta mulle mõned klambriga ühendatud paberilehed.
„Õnnelikku reisi,” ütleb ta.
„Millal ma tagasi pean tulema?”
„See on kindla kuupäevata broneering,” ütleb ta.
Ma noogutan ja kõnnin peatumata hoonest välja.
2
Ma viibisin 2007. aastal Gomas. Oleksin pidanud saatma seal mööda enam-vähem pool aastat. Sedalaadi operatsioonil, mida mõned inimesed võivad põnevaks pidada. Mõni aasta varem oleksin arvatavasti pidanud ka mina ise. Gomasse jõudmise ajaks oli mul sellest aga kõrini. Liiga palju mänge, liiga palju kordi peeglisse vaatamist nii, et sa ei tunne ära seda inimest, kes sulle vastu vaatab. Jah, see on klišee, kuid nii see oli.
Kes too sell on? Ma ei osanud öelda, mis värvi on tema silmad ja kas nende taga on elu. Eriteenistusse tulles olin ma midagi välja lülitanud. Ma ei olnud loomult näitleja ega valetaja. Seda mängu oskasin ma mängida ainult nii, et ma ei olnud keegi ega näidanud midagi välja. Keegi ei teadnud, kes ma olen. Mind varem tundnud inimesed panid imeks, mis minust on saanud ja millega ma nüüd tegelen. Ma katkestasin tasapisi sidemed nende kõikidega.
Goma oli selle lõpp. Ma olin käinud kaks tiiru Helmandis, viibinud Kabulis ja Islamabadis ning juhtinud paar kuud mõnda meest Bagdadis. Goma pidigi igal juhul olema viimane. Nad teadsid seda. Nad teadsid, et mul on vaja mõneks aastaks Londonisse jääda. Igatahes mina arvasin, et ma jään mõneks aastaks Londonisse. Nemad arvasid tõenäoliselt, et väänavad minust välja veel viimase jõutilga ja viskavad mu siis rämpsuhunnikusse. Vähemalt ei olnud siis enam seitsmekümnendad aastad, mil prügihunnik tähendas kuuli kuklasse, et keegi eales kellelegi piinlikkust ei valmistaks.
Goma