Surnute laul. Douglas Lindsay

perekonnaga. Et leinata iseenda lahkumise pärast.

      Midagi enamat ma teada ei saanud. Mul ei olnud võimalik tema käest küsida, mis juhtus või kust võiksime tema surnukeha leida. Ma ei näinud teda oma ihusilmaga. Ma lihtsalt tajusin teda ja tajusin niivõrd tugevalt, et mind üllatas, et keegi teine seda ei tunne.

      Ma muidugi ei pärinud järele, aga ma sain sellest aru. Keegi teine ei näinud välja nii, nagu tunneks ta sedasama, mida tunnen mina. Perekond kujutas endast ikka veel toda hirmu ja lootuse muserdatud ja jubedat segadikku.

      Me tuvastasime tapja veidi aja pärast ja veidi aja all ma pean silmas kahtkümmet minutit. Tuvastamine ei võta harilikult kuigi palju aega. Aeg kulub süüdistuse tõestamisele.

      Tal oli olnud elu jooksul üksainus poiss ja nad olid kolm kuud tagasi lahku läinud. See oli tüdruku otsus. Ma läksin poisiga rääkima. Ta oli juba endasse sulgunud. Oli ju arvata, et politsei on tema ukse taga niipea, kui tüdruk kadunuks kuulutatakse. Ta oli korvi saanud ja kuivõrd sõbralikuna vanemad ka ei püüdnud nende lahkuminekut kujutada – ja nad ei heitnud talle viivukski midagi ette ning ainus kord, mil nad paistsid Abby peale pahased olevat, oli siis, kui jutuks tuli asjaolu, et ta lõpetas vahekorra nende pojukesega, kellesse nad olid väga kiindunud –, oli motiiv siinsamas käepärast.

      Mõned seitsmeteistkümnesed on võimelised külmavereliselt valetama. Minu arvates mitte just paljud, aga mõned siiski on. Sellised, kellest saavad kogu nende lahkusetuks eluks ehtsad sotsiopaadid. Kõik ülejäänud siiski reedavad ennast ja ainus viis seda mitte teha on endasse sulguda. Täielikult.

      See poiss ei suutnud peaaegu rääkidagi. Ta vaatas mulle otsa, kuid tema silmad olid surnud. Ta ei reetnud midagi, kui mitte arvestada, et ta reetis kõik. Ta ei paistnud šokis olevat, vaid nägi välja nii, nagu püüaks ta rääkimast hoiduda.

      Rahuldava lõpptulemuseni ei jõutud ühelgi tasandil. Me leidsime Abby laiba ühest ojakesest teisel pool Evantoni. See ei olnud just iseäranis hästi peidetud. Käsivartel ja jalgadel olid kriimustused. Teda oli vägistatud ja kägistatud. Me ei oska öelda, mida tema poiss mõtles, sest ta ei võtnud seda kunagi omaks. Ta jäigi lukku. Ta ei teinud kohtus kordagi häält ega vastanud ainsalegi küsimusele. Meil oli olemas tüdruku laibalt saadud tõendusmaterjal. Meil oli DNA. Meil olid sõrmejäljed. Meil olid meilid, mis ta oli tüdrukule saatnud. Kahtlusi ei olnud.

      Kui ma viimast korda Abby majas viibisin, oli see mattunud kurbusse, aga nüüd oli kurbus igaühes ja igal pool. Leina oli nii palju, et oli raske aru saada, kas ta viibib ikka veel siin ja otsib lohutuna perekonnalt tröösti.

      Nende ülejäänud aeg siin maamuna peal saabki niisugune olema. Leinamise aeg. Nende tütar on surnud ja nende elu ei muutu enam iial endiseks. Nüüd, seitse aastat hiljem näen ma neid inimesi mõnikord linna peal. Nad pole praeguseks toibunud ega toibugi enam kunagi.

      11

      Ma seisan piki Eesti rannikut pikkamisi Tallinna lahe poole liikuva parvlaeva pardal. Kuusk seisab paremas käes sigaretti hoides minu kõrval. Me viibime suitsetamiskeelu alal, kuid keegi ei paista sellest hoolivat.

      Madal hall pilv. Õhus on niiskust, aga vihma tegelikult ei saja. Külm lõikab ihusse. Mul ei ole säärase ilma jaoks sobivaid riideid. See on üks kiire asjade pakkimise tagajärgedest. Ma arvasin, et me oleme Dingwallis üsna kaugel põhjas ja Tallinn ei erine tõenäoliselt just liiga palju. Lisaks sellele, et panin paarisaja miili võrra mööda, oli see eeldus nagunii rumal, sest Suurbritannias on soojem kui peaaegu kõikidel sellelsamal laiuskraadil asuvates paikades mandril.

      Mul on seljas lühike sinine jopp ja veel kolm kihti rõivaid selle all, käed taskusse surutud ning kohver tekil minu kõrval.

      Kõigepealt me näeme Tallinnast kai ääres seisvate parvlaevade suuri valgeid keresid ning seejärel ilmuvad hämarusest välja mõned tornid ja kirikute tornikiivrid.

      „Kas kehv päev või on see alati nii?” küsin ma.

      Kuusk muheleb, tõmbab suitsust viimase mahvi ja nipsutab selle siis üle reelingu.

      „Praegu on november. Kõige närusem kuu. Päevad on lühikesed ning ilm külm ja märg. Enesetappude arv kasvab taevani. Kõik on kurvad.”

      „Te liialdate.”

      „Lume tulekuga läheb paremaks. Detsembrikuu mingisugusest hetkest kuni aprillini on lumi maas. Linn näeb pisut parem välja. Vähemalt pargid ja katused. Teed mitte eriti. Need muutuvad lihtsalt järjest räpasemaks. Räpane lumi on sama masendav kui see siin.”

      Laev on sooritanud pöörde ja äkki hakkab sellest hämust kähku paistma sadam.

      „Nii et mis teie häda on?” küsib ta. „Te olete sügava põhjaga vaga vesi.”

      „Mida te sellega öelda tahate?”

      „Ma olen lugusid lugenud. Kõikidest nendest boheemlikest Briti politseinikest. Neil kõikidel on mingisugune häda. Uimastid, alkohol, naised … Milline on teie häda?”

      „Enda arvates ma ei ole boheemlik. Ma olen lihtsalt üks mees.”

      „Te ei joo?”

      „Veini joon. Vähesel määral. Võin täiesti õnnelikult ka nädala ilma veinita läbi saada.”

      „Uimastid?”

      „Mitte kunagi.”

      „Naised?”

      Õlakehitus.