et ta on Mark, Pegasus Parki ujula Piraajade Peapiraaja. Ta ütleb, et küll on tore, et me oleme temaga sel laupäeval elude päästmiseks ühinenud. Ma ei kuule, mis ta edasi ütleb, sest ma jälgin, kuidas kasutatud plaastririba basseinis mööda hulbib. Siis tutvustab Mark meile Tylerit, kiitsakat plätudega molkust, keda ma mäletan Minnie’ klassist Püha Kolmainu koolist. „Tyler on sel koolivaheajal minu praktikant,” ütleb Mark. Tyler naeratab laialt ja teeb käega kerge liigutuse, nagu annaks au, aga see näeb nii naeruväärne välja, et ta saab sellest ise ka aru ja teeskleb, et ta kratsis lihtsalt pead.
„Niiviisi, ma näen, et olete kohale tulnud täies riides, nagu palutud – see on hea. See on tähtis, sest …” Mark ootab, et keegi vastaks.
Minust vasakul olev poiss lausub: „Sest ainult nudistide rannal võib alasti olla, nagu mu vanaema ütleb.”
Mark vastab: „Ee … okei, kustutame selle kujutluspildi oma peast lihtsalt ära. Võib juhtuda, et teil on vaja kellegi elu päästa, aga teil pole aega ujumispükse jalga tõmmata, ja siis tuleb teil täies riides vette hüpata.” Mark silmitseb mu tuttmütsi. Ma olen talle ilmselgelt muljet avaldanud, sest olen kohale tulnud rohkemgi kui täies riides, kuna mul on müts peas. Noogutan talle, nii et mu mütsitutt loperdab. Kindlasti väärin ma kuldset tähekest. Mark käsib Tyleril leida mõni vabatahtlik ohver.
Mul kuivab sülg suus ära, kui näen Tylerit plätudes ümber basseini pealtvaatajate ala poole kõndimas. Pooleldi ootan, et ta palub kellelgi pealtvaatajal alla tulla, aga ta peatub trepialuse kapi juures. Võiksin vanduda, et sel hetkel hõljub minu ees nägemus Harry Potterist, sest mulle teadaolevalt on tema ainus inimene, kes elab trepi all kapis. Viie sekundi pärast, kui hunnik ujumistarbeid kapist välja paiskub, saan kahjuks aru, et see ei olegi Harry Potter.
„See on Manny!” hüüab Mark, kui Tyler vetelpäästemannekeeni ta jalgade ette põrandale viskab. „See on lühend mannekeenist, kui keegi küsib.” Kõik vaatavad üksteisele segaduses otsa – ei, keegi ei küsinud. Olen Mannyle nii keskendunud, et ma peaaegu ei kuulegi Marki järgmisi sõnu. Kuulen ainult bla-bla-blaa … hüppa vette … bla-bla-blaa … kui oled ta üles leidnud … bla-da-blaa … pane käsivars talle rinna ümber. Ma vaatan, kuidas Manny basseini visatakse ja Mark selgitab lõpuni, mida meil teha tuleb. Mõtlen nimekirjale „KUIDAS SAADA SUPERKANGELASEKS – VIIS LIHTSAT SAMMU” ja mõistan, et elu päästmine ei ole sama mis mannekeeni päästmine. Asi ei näi enam nii lootustandev kui viis minutit tagasi. Mark vaatab minu poole ja ütleb, et talle meeldib mu müts, aga järgmisel hetkel selgitab, miks see talle ei meeldi. „See imbub kohe vett täis. Kuna see on villane, siis võib see sind allapoole vedama hakata. Nagu märg lammas oleks peas.”
„Ma ei võta seda ära,” vastan ma järsult. Ja ei võtagi. Ma olen väiksest peale käinud tuttmütsiga ja ma armastan seda. Ema ütleb, et see on mu turvatekk, kuigi see on ajuvaba, sest müts pole kuskilt otsast teki moodi. Isegi koolis lubatakse mul seda kanda – ema kauples selleks loa välja. Ta ütles, et kui ma olin väike, meeldis mulle end sinna sisse peita, kui ma olin vihane või kurb, ja siis öeldi talle koolist, et tohin kanda küll. Polnud mingit jama ja nüüd on tuttmüts osa minust – just nagu mu kulmud ja tedretähed. Ja ma peidan ennast sellesse ainult siis, kui ma tõesti pean.
„Hüva siis,” ütleb Mark, selga keerates. Edasi käsib ta kõigil enne basseini minekut väike soojendus teha. Ja siis see juhtubki. Hiiglaslik mõõkhambuline loom – tuntud ka kui krambivalu – lööb oma lõuad mulle sääremarja.
„Kes hüppab esimesena sisse?” küsib Mark, silmad meid piidlemas nagu soojaanduritega raketid. Kõik on otsekui põranda külge kinni kleebitud, tõenäoliselt nende kasutatud plaastrite abil. „No laske käia – kujutage ette, et olete piraajad!” kõmistab Mark. Järsku sihib ta oma rakettsilmad minule ja käsib mul vette hüpata: „Näita meile ette, kuidas see käib, Adam.”
Mulle meenub, et superkangelased on vaprad, niisiis eiran ma tõika, et mu sääremari on nagu A4 paberileht, mida parajasti läbi paberihundi lastakse, ja ma hüppan.
Muideks, kui ma vette hüppan, puudub mul vähimgi ettekujutus sellest, kus on Manny. Vesi klõpsab end mu ümber kinni nagu külm käevõru. Polegi tegelikult vahet, kus Manny on, sest tulipõletavad terad mu sääremarjalihastes juhivad mu tähelepanu nii või teisiti kõrvale. Kui ma keereldes ja vääneldes pinnale tõusen, kuulen summutatud hääli mulle ütlemas, et ma peaksin olema piraaja, mitte mingi krussis krevett. Mu ninast kerkivad mullid ja ma haaran oma jalast ning avan suu, et karjuda, aga kui ma vee alla vajun, läheb mu suu vett täis ja välja ei tule mingit häält peale kull-kullkulli (tõlge: mu jalg on sellise krambi haardes nagu moosipurk, millele on kaas peale keeratud).
„Kramp!” Tuhat ja tuline, keegi neist on polüglott, sest nad saavad mu mulinakeelest aru. Kui mu pea jälle pinnale kerkib, kuulen hüüet: „Tal on kramp!” Kui ma vees tõmblen, hüüab keegi: „Vaadake, ta ei uju normaalselt.”
Mul pole aimugi, kes seda ütleb, aga järsku näen, kuidas mingi kuju lõikab läbi vee nagu nuga läbi pehme või. Vajun veel kord vee alla ja minu ette ilmub Tyler, tukk näo ümber hõljumas nagu kuldne halo. Siis tõmbab ta mind üles, ütleb mulle, et ma vastu ei punniks, ja tirib mind basseinist välja. Ma langen sülitades ning läbimärjana põrandale ja minu ümber vallandub aplaus. Kuulen pealtvaatajaid karjumas sõna „superkangelane” ja hakkan juba püsti tõusma, et kummardada, aga kui ma pilgu üles pööran, siis näen, kuidas Tyler auringi teeb.
Mitte kellelegi ei tule meelde, et Manny uppus ära.
Kodus SPÄM-is lisan ma superkangelasele vajalike omaduste nimekirja punkti hinda ohtu. Oli rumal ja ohtlik krambiga basseini hüpata, kuna ma ei saanud ju korralikult ujuda. Olen oma katses inimest päästa pettunud ja ütlen endale, et pean rohkem üritama ja et uue juhuse tulles ei jätaks ma seda kasutamata. Nii või teisiti ei oleks mannekeeni päästmine lugenud. Heidan pilgu kursuse lõpul saadud tunnistusele.
Mark ei ole isegi mu nime lünka kirjutanud – tõenäoliselt sellepärast, et ta oli ametis Tyleriga, et takistada tal kiljuvatele ja teda superkangelaseks nimetavatele tüdrukutele autogramme andmast.
Löödud sellest, et ma polegi nii oivaline, kui arvasin, võtan ma oma vettinud tuttmütsi peast ja pigistan seda tugevasti. Basseinivesi moodustab mu toa vaibale loigu. Kui silmi kõvasti vidutada, näeb see välja nagu superkangelase katkine mask.
4.
Tsiuh!
Vaheajajärgne esmaspäevahommik saabub kui salalik kurikael, keda sa oled igati vältida üritanud – kõle, hall ja kannatustest tulvil. Proua Chatterjee saadab meid klassi ja ma istun oma parima sõbra, Väikese Ericu kõrvale.
„Czes´c´,” ütleb Väike Eric. Väikese Ericu täisnimi on Eric Kowalski-Brown ja ta ei ole väike. Tegelikult on ta umbes sama pikk kui King Kongi pikem vend. Ta tuli Pegasus Parki algkooli viiendas klassis ja elab oma ema ja isaga aadressil Pegasus Park, Kinki tänava maja nr 35. Ma ei ole veel tema juures kodus käinud, aga Väike Eric ütleb, et peaksin varsti talle külla tulema. Väikese Ericu ema on pärit Poolast ja Väike Eric ütleb vahel mõnda asja poola keeles.
„Tervitus,” vastan mina, aga üles ma ei vaata, sest olen ikka veel õnnetu, kuna pole superkangelaseks olemisega veel mitte kuhugi jõudnud. See on raskem kui kuivanud hommikuhelbeid kausi küljest lahti saada. Kui päris aus olla, siis ma arvasin, et see asi läheb mul libedamalt. Ma arvasin, et saan sellega hoobilt suurepäraselt hakkama.
„Miks nii pikk nägu?” küsib Väike Eric, pliiatseid ja vihikuid välja võttes. „Oled sina alles kenas tujus. Ja me oleme ainult viis minutit klassis olnud, nii et sa ei saa ju veel surmani tüdinenud olla.”
Ma ei taha Väikesele Ericule veel midagi rääkida, sellepärast ütlen: „Mul on energiapõud. Mul on hädasti õnne vaja, et tuju paremaks läheks.” Võtan vihiku kotist välja, lappan lehti ja peatun roosiga pildi juures.
„Sul on õnne vaja?” Väike Eric näeb murelik välja, ent siis ta nägu selgineb. „Sa oled tulnud õigesse