Lihtsalt spagetipoiss. Lara Williamson

vaatan Väikest Ericut, nagu oleks tal kaks pead ja nendest mitte kummagi jutus poleks mingit loogikat. Esimest korda kuulen, et Väikest Ericut huvitavad amuletid. „Poolas kantakse czterolistna koniczynasid ja need toovad sulle nii palju õnne, kui sa kanda jõuad.” Tuleb välja, et ta räägib neljalehelisest ristikheinast. Aga kui ma küsin, kas tal on see kaasas, ütleb Väike Eric, et ei, tal pole veel olnud õnne seda leida. Oh jah. Ma arvan, et mu näost võib kõiki mu mõtteid lugeda, sest Väike Eric lisab rõõmsalt: „See-eest ma joonistan sulle ühe lehe. See on peaaegu sama hea.”

      Väike Eric on tõeline kunstimeister. Ta sai eelmise poolaasta lõpul kuldse tähekese oma isa pildi eest. See oli täitsa elutruu joonistus. Tundus, nagu oleks ta isa päriselt meiega koos klassis, ja pilt oli nii hea, et proua Chatterjee pani selle seinale üles. Mina joonistasin Velveti, kellel on tiaara peas, aga Velvet käis mulle peale, et ma joonistaksin ka lossi, ja kui ma ütlesin, et me ei ela lossis, siis ütles ta, et elame küll, sest me elame keset pilvi. Igatahes sain ma joonistuse eest pronkstähekese, kuna proua Chatterjee ütles, et talle meeldib minu kaheksajalg. Ma ütlesin, et need on lossitornid, ja ta vahetas kiiresti teemat.

      Väike Eric on neljalehelise ristikheina juba valmis joonistanud ja ära värvinud ning nüüd tõmbab ta selle oma vihikust välja ja annab mulle. Ma vaatan joonistust ja see meenutab mulle nelja ühe tüve külge liidetud südant. „Võta, nüüd hakkab sul vedama. Sa pead ainult seda neljalehelise ristikheina pilti tükk aega ainiti vaatama ning uskuma, et tulekul on ainult head asjad. Siis nii ka läheb.”

      Kuidas saab mingi joonistus mulle õnne tuua? Kui see oleks niisama lihtne, ei istuks ma siin nagu hunnik õnnetust, muretsedes, kuidas saada superkangelaseks ja rõõmustada oma nukrat ema. „Okei,” pomisen, pilti jõllitades. „Ega see midagi hullu ka ei tee.”

      Väike Eric naeratab laialt ja ütleb, et räägime sellest pärast mänguväljakul edasi ja et siis saan ma seda pilti nagu kord ja kohus vaadata. Panen mõttes kirja, et pean pildi kotti pistma, ja unustan selle siis hoopistükkis ära.

      Väike Eric ajab peale, et ma neljalehelise ristikheina pilti vähemalt minuti jagu järjest vaataksin, et ma oleksin õnne vastuvõtmiseks õigesti häälestatud. Oleme mänguväljakul purskkaevu juures, ma nõjatun vastu seina ja teen näo, nagu vaataksin pilti. Väike Eric küsib, milleks ma üldse õnne vajan. „Lihtsalt on vaja natuke õnne, see pole mingi kuritegu,” vastan mina ja pilgutan silmi, sest mulle tundub, nagu torgiksid tillukesed sõdurid neid tääkidega.

      Väike Eric teatab, et minut on täis. Mõtlen, et neid kuutkümmet sekundit oma elust ei saa ma iial tagasi. Siis pajatab ta mulle pikalt Poola amulettidest ja sellest, kuidas ta vanaema (kelle kohta ta ütleb babcia) kannab kurja eemale hoidmiseks punaseid riideid, ja et kui nad näevad korstnapühkijat, võtavad nad tal nööbist kinni ja see toob neile õnne. Kui ma Väikeselt Ericult küsin, mis juhtub siis, kui korstnapühkijal ühtegi nööpi pole, vastab ta, et tal pole õrna aimugi. Teen juba suu lahti, et öelda, et õnne toovate amulettide küsimuses pole ta küll eriline autoriteet, aga ta ütleb mulle, et ma oma suu „kinni nööbiksin”, ja ma kukun suurest naerust pikali. Väike Eric vist ei taipa, et ta mingi naljaga hakkama sai. Ta vaatab mind, nagu oleksin ma püstihull, ja jätkab siis: „Kui sa oled oma õnne kätte saanud, pead selle järgmisele inimesele edasi andma.”