tion>
Kaob uttu kõik, mis on mul praegu, vaim viibib keset kalleid kauneid aegu.
Nõid
Ta ootas, metsa samblane lõhn ninasõõrmeis. Mingi lind huikas. Tema valge kleidi olid nad lõhki rebinud, üks rind oli paljas, pikk tume pats vonkles tema nahal nagu mamba. Mamba on Aafrika mürkmadu, kellest ta oli hiljuti kuulnud. Astu talle peale ja surm on kindel. Ta oli kuulnud sedagi, et maohammustuse korral saabub lõpp aeglaselt, keha sulgub jupikaupa, kõrvad kuulevad surma samme.
Nemad toimetasid veidi eemal, otsisid kuivemat risu. Võib-olla polnud nad märganudki, et ta oli teadvusele tulnud. Ilmselt olid nad ta millegagi oimetuks löönud. See hetk oli tal meeles – sahin selja taga, ere leek silme ees. Ta ei olnud arvanudki, et see kuidagi teistmoodi lõppeda võiks, aga ta oli ometi tulnud, võtnud selle riski. Ja see oli ikkagi ära tasunud, ikkagi! Ta oli seda kallist nägu enne surma veel kord näinud ja kas ei olnud ta just seda soovinudki? Nüüd, kui nii palju temasuguseid oli hukatud, oli iga päev nagunii varastatud. Ta elas võlgu ja käes oli tasumise tund.
Suus oli soolane maik, huuled kleepusid. Ta üritas pead kergitada, aga see oli raske nagu kalju. Põgeneda ei suudaks ta nagunii. Mis koht see oli, ta täpselt ei teadnud, paistis olevat kaugel saare südames. Kui ta saakski jooksu, siis mis suunas? Kes teda aitaks? Ta alistus, surus nina liiva ja tundis maapinna lohutavat soojust. Ta nägi silmanurgast, et kohtumõistjad olid vist omavahel kisklema läinud – käed vehklesid nagu tuuleveskid, hääled valjenesid, keegi hakkas eemale marssima, aga kamba kõige suurem ning tugevam kiirustas jooksikule järele ja tiris ta tagasi. Ta ootas, et nad märkaksid, et ta veel elab; püüdis häält teha, aga ei suutnud. Oli ikka veel üsna hämar, tema vaevumärgatavaid liigutusi ei pannud keegi neist tähele. Ega nad teda ometi siia pikkamööda surema jäta? Ei jõuaks ta siit enam vabadusse, ei oleks tal nagunii mingit lootust. „Ära mine sinna, laps, see maa on tühi ja vaenulik, inimesi on seal vähe. Seal ei aita sind keegi, kui ära eksima juhtud,” oli talle enne tema teekonda sõnad peale loetud. Ta oli ikkagi tulnud, kõndinud mere äärest siia, ikkagi leidnud häid inimesi, kellelt teed küsida.
„Vaatame, mis selle poolearulise litsiga siis saab,” kuulis ta madalat mehist häält. „Me peame sellega ühele poole saama. Varsti tuleb tagasi minna. Me ei saa enda peale tähelepanu tõmmata sellega, et kuhugi hiljaks jääme.”
„Mõtle, kui see korda ei lähe,” kõhkles teine, see keskmine, keda ta oli rumalast peast usaldanud ja heaks inimeseks pidanud. „Kui ta jääbki siia nõndamoodi vedelema?”
„Nii. Võta. See on nüüd sinu ülesanne,” kamandas madal hääl. „Sina pead ka midagi tegema. Me peame tundma, et siin kõik võrdsed oleme. See on meie eneste kaitseks.”
Üks kohtumõistjaist oli väga noor, alles lapseohtu. „Ma ei tahaks seda teha. Miks ma pean? Ma ei räägi sellest ju mitte kusagil – mõtle ometi ise, kuhu mul oleks selle jutuga minna!” Hääl palus härdalt, aga suurem kohtumõistja ei andnud järele: „Sest see on sulle määratud osa! Sa kuulud meie hulka, me oleme üks pere. Nii, võta nüüd see, hakka liigutama! Muidu tuleb enne koit, kui me siit minema saame. Mine, pane talle see risu peale, see on hea vaigune. Siia hakkab hästi külge. Mine juba, me peame liikuma hakkama!”
Nooruke lähenes talle tihkudes, sammud olid kerged ja otsekui vabandavad. Tal oli kahju, et selline laps pidi saama niisuguse teoga määritud. Noor süütu hing – need muutusid aina haruldasemaks, aina vähem jäi neid siia maailma järele. Nii noor laps, peaaegu nagu… Ah, ta ei suutnud sellele mõelda. Ta tahtis kätt välja sirutada, tegi pingutuse, aga ainult üks sõrm tõmbles. Ei märganud ka see noor, et ta ikka veel hingitses, ja parem ehk oligi nii. Ta lebas hiirvaikselt, ootas. Tundis erilist lõhna, mis tuli tuttav ette, ainult nii palju oli löök pähe tema aju sassi ajanud, et ta ei osanud sellele õiget nime anda. Tema vermeisse pekstud selg valati millegagi üle. Oli see vesi? Neil hakkas temast ikkagi kahju? Vedelik tundus liiga raske, et olla vesi. Seda nõrgus tema laubale, ta puudutas keelega huuli. Maitse oli veider, metalne.
Midagi sähvatas, öö tema ees lõi äkki valgeks. Ta lendas kõrgele, kõrgele. Kuulis häält, keegi vist karjus. Ja ees oli ainult taevas – tema ees laiali nagu maakaart. Ta võis lennata, kuhu iganes. Ta oli siit ikkagi jooksu saanud, ikkagi oli võimalik põgeneda! Julgest kaugusest vaatas ta alla maa peale ja nägi neid kolme. Nad olid ikka veel seal mändide vahel kobaras. Kolm kohtumõistjat nagu kolm hommikumaa tarka, ainult nii pimedad, nii rumalad! Nii hukule määratud.
Kunagi tullakse neile järele.
Sügis Prahas
Tom eksles hilisõhtuses linnas, mis oli nii võõras ja nii tuttav. Ta teadis ainult nii palju, et on Žižkovis, selles pisut Tartut meenutavas linnaosas, kus kunagi elas vahva sõduri Švejki looja Jaroslav Hašek. Kusagil siin pidi olema tema hotell, aga tihedas udus ei näinud ta hobusega monumenti betoonist mäe otsas, mis oli talle päeval orientiiriks. Esimesel õhtul oli ta hotellis internetis istudes lugenud, et teda lummanud mägi on Vitkovi küngas. Kunagi oli siin Praha piir. Ratsamonument tähistas künkal peetud verist lahingut. Hobuse seljas istuv kuju oli kuulus väejuht Jan Žižka. Maailmas oli see suuruselt kolmas ratsamonument, kogu kompleks aga üks kõige jaburamaid ja inetumaid memoriaale, mida Tom oli oma silmaga näinud. Just selle inetuse pärast ronis ta nüüd iga päev künkale, istus luusse ja hinge lõikava tuule käes inetu betoonilahmaka jalamil ja vahtis seda hobusekolakat. Karistas ennast.
Ta oleks pidanud olema Signega Maldiividel, aga nüüd oli naine seal koos mingisuguse Haapsalu sanatooriumist üles korjatud Viktoriga ja tema kondas üksipäini siin. „See ei jää nii. Ma tulen tagasi – üksinda. Aga sa ju mõistad, miks ma seda teen?” küsis Signe oma seni viimases telefonikõnes. Tom muidugi mõistis. Ta oli nende kokkulepet murdnud ja ikkagi Valeriat vaatamas käinud. Signe sai sellest aru parfüümi järgi. „Arukas mees ostab naisele ja armukesele ühesuguse parfüümi,” oli üks semu teda kunagi õpetanud, aga Tom vist tahtiski vahele jääda. Signe omakorda tahtis talle õppetundi anda, aga Tomis ei liigahtanud miski, kui naine talle kirjeldas, mida nad Viktoriga plahvatuslikult palava päikese all teevad.
Tomil oli meeletult külm. Kõik sulas ühte, ta põrkas aegajalt vastu võõraid inimesi, vabandas eesti keeles, sai tšehhikeelset sõimu vastu ja astus kiiresti kõrvale – ette kellelegi järgmisele. Taamal hiilgas sinistes ja punastes tuledes kuulus teletorn nagu lapsepõlve nääripuu. See oligi ainuke valgustatud asi siin – mujal põles vaid sümboolselt mõni lambike. See talle Praha juures meeldis, et ööd olid siin ööd. Keegi ei püüdnud neid päevaks petta. Tom võinuks möödujatelt teed küsida, aga ta ei üritanudki. Ta polnud ju ometi nii meeleheitel. Ei, ta tegelikult ei otsinudki. Ta oli kaotsis, aga ei olnud ka. Täpselt siin ja nimelt sellisel viisil pidigi ta olema – eksinuna õiges kohas.
Ta sulandus udusse, lasi sel end kanda. Kusagil eemal voogas läbi tihke oktoobriöö Vltava. Jõgi oli täna öösel tema õde. Ka Tom voogas, hoovused temas pürgisid aina edasi, ainult tal ei olnud enam eriti kiire. Ta mõtles oma päris õele Evale, kes oli koju maha jäänud. Õdegi eksles praegu udus, ainult temale vist ei saabu enam kunagi hommikut, mil ta ees terendaks taas betoonmägi hobusega ja kõik saaks jälle klaariks. Enam mitte kunagi. Kui ainult sakslane oleks jõudnud teha, mida lubas, ehk siis. Sakslane oli nüüd surnud ja Tomi viimane lootus kadus.
Hobune! Kuradi loom. Tom litsus keelt vastu esihambaid, tajus, et need plagisesid. Neetud must täkk, kelle seljast Eva oli suvel kukkunud. Ja tema oli süüdi. Tema oma turismitaluga. Tema oma persekukkunud pereelu ja põgenemisega. Tema oma ideega need hobused kuidagi odavamalt saada – ta oleks pidanud kahtlustama, läbi nägema seda kuratlikku skeemi, mille saatus oli talle Valeria eest karistuseks kaela lajatanud. Pärast õnnetust müüs ta kõik loomad maha. Viimase täku müügist saadud raha eest oligi ta täna siin. Juba kolmas nädal läks. Hotellis vahiti teda juba nagu tüüpi, kes on sinna igaveseks kolinud. „Millal te lahkute?” küsis administraator iga kord, kui ta läks uut transpordikaarti ostma. „Ma ei tea,” vastas ta ausalt. Hotelli restoranis tunti talle juba kaasa, praed, mida ta tellis, läksid aina kopsakamaks, või siis kahanes hoopis tema isu. „Soovite veel midagi?” küsis kelner alati. „Te peaksite rohkem sööma. Talved on siin jahedad.” Tom võttis kiiresti alla, püksirihmale tuli üks auk juurde torgata, et ta palja tagumikuga ei jääks. Eile õhtul ostis ta kaubanduskeskusest uued püksid ja dressipluusi –