vajuda ja lihtsalt kaduda. Surra? Ei, mitte siin. Mitte veel. Mitte võõras linnas. Ta pidi koju tagasi minema. Täna lõuna paiku oli ta Vitkovi otsas üritanud jälle Valeriale helistada. Ja jälle, nagu mitu korda varem, ei suutnud ta sõnagi öelda, kui Valeria vastas. Ei suutnud öelda isegi: „Tere! Mina siin.” Lõpuks tuli SMS: „Tom. Palun ära tee meile nii. Ära enam helista.” Ta proovis ikkagi mitu korda veel, aga kõne vajutati kinni. Valeria oli lõpuks alla andnud, talle käega löönud. See tegi pöörast valu.
Ta oleks tahtnud Valeriale kinnitada, et tema ei olnud alla andnud. Tallinnas asju ajamas käies sõitis ta iga kord Valeria linnaossa, kõndis tema kortermaja ette, istus laste mänguväljakul kiigele ja vaatas Valeria aknasse. Kolmandal korrusel, vasakult viies. Vahel nägi ta naise siluetti läbi helesiniste õhukeste kardinate. Valeria oleks võinud tedagi näha, kui ta oleks teadnud, kuhu vaadata. Tähele pandi teda küll – Tom loobus oma käikudest alles siis, kui talle politsei kutsuti. Üks murelik ema olevat mänguplatsil pedofiili silmanud.
Praha politseimaja uks oli kinni. Tom nägi läbi klaasi valvelauamutti – tüsedat, emalikku ja sooja. Ta koputas, mutt tõstis pilgu ja Tom kuulis klõpsatust. Uks avanes, ta astus sisse. Ütles, et on eksinud. Mutt ei mõistnud sõnagi inglise keelt ja helistas kuhugi. Äkki sebis Tomi ümber kümneid inimesi, ta kuulis tšehhikeelset ärevat vada, tema nina alla lükati linnakaart. Valvelauamutt tõi talle oma pleedi. „Doktor?” küsis keegi. Tom raputas ägedalt pead. Ta märkas klaasseintel enda peegeldust, ta nägi tõesti räbal välja – näost kalbe, niisked juuksed turris, mantlihõlmad ripakil, püksisääred porised. Lõpuks leiti maja pealt politseinik, temaga umbkaudu ühevanune mees, kes purssis veidi inglise keelt, ja Tom küsis oma hotelli kohta. „Te näete välja nagu surm,” oli esimene kohmakas lause, millest Tom suutis aru saada.
„Surmavarjuorg. Ma kõnnin üksinda,” pomises ta enda ette.
„Mida? Korrake üle. Ma ei saanud aru,” palus politseinik.
„Ei midagi. Ütlesin, et täna on väljas külm. Olen eksinud,” lausus Tom, kui oli hääle selgeks köhatanud. Kurk valutas, hingetorus kriipis. Ta oli tõsiselt külma saanud.
„Tulge!” viipas politseinik. Nad astusid Tomiga tänavale. Oli veel pimedam kui enne, mustem öö kui varem. „Golem,” lausus võõras mees ja osutas eemal liikuvale kogule, mis paistis tohutult suur. See oli üleelusuuruses inimene, tüüpiline öökoletis. Koletis seisatas, nad jõudsid lähemale ja Tom nägi, et tegelikult oli see üks keskmist kasvu papi, kes enda ees käru lükkas. Kärus kolises taara.
Tomile meenus, kuidas ta kord lapsena Saaremaal udusel õhtul metsseaga kohtus ja hiljem kodus kirjeldas, et peletis oli majasuurune. Kõik naersid tema üle. Ka Praha politseinik itsitas, nagu oleks emb-kumb neist midagi naljakat öelnud.
„Golem?” kordas Tom. See sõna oli talle täiesti võõras, ei kõlanud tšehhipäraselt.
„Golem,” kordas politseinik. „Tegelikult ei tohi naerda. Olge ettevaatlik. Ta kõnnib öösiti. Hävitab.” Politseinik tegi oma kõri ees žesti. „Paljud ei usu temasse. Aga see ei ole mingi nali. Mu vanaema rääkis temast. Ma olen teda oma silmaga näinud.” Politseinik vaikis viivu, hoidis Tomi varrukatpidi enda ligi. „Meie töö ei ole kerge, igasuguseid asju näeb. Ma olen näinud, mida kättemaks teeb. Need on kõige inetumad mõrvad.”
Nad olid järsku Tomi hotelli ees. Sinna oli üllatavalt vähe maad, ju oli Tom ringe teinud nagu eksinud seeneline. Politseinik jättis temaga hüvasti, surus tal kätt, ise kohmetu ja vabandav. „Unustage, mis ütlesin. Praha on ilus linn. See tuletas korraks teda meelde – udu.” Politseiniku silmad rääkisid teist keelt. Mis iganes see Golem ka polnud, oli politseinik teda tõesti näinud.
„Golem,” pomises Tom, kui öine administraator silmad tõstis. Talle tundus, et neiu tõmbus krampi, ei öelnud tervituseks ühtki sõna. „Golem,” kordas Tom oma numbritoas niiskeid riideid seljast kiskudes. Selle sõna kõla tõmbas teda ligi, ta sosistas seda ka kuumas vannis. Ta kavatses guugeldada, et Golemi kohta midagi teada saada, aga wifi katkes pidevalt.
Aknas välgatas miski, kui ta oma sokke radiaatorile sättis. Kellegi silmad? Ei, prügiauto. Tom värises, tundis palavikku tõusmas. Ta leidis varuteki ja puges sooja, uni vajus talle peale ja ta nägi jälle silmi, tumedaid ja metalseid, öös hiilgamas.
„Ah, Golem? See on kõigest üks vana Praha legend,” sai ta hommikul lõpuks selgituse noormehelt, kelle hommikul vastuvõtulauast leidis. Neiul, kes teda öösel vastu võttis, olevat keset ööd paha hakanud ja ta vajanud kiiresti asendajat. „Golem on muinasjutt. Temast räägitakse siin turistidele juba liiga palju. Keegi on teda näinud? Hehee! Sama tõenäoliselt, nagu näete praegu uksest välja astudes suurte tissidega supermodelli.”
Tom registreeris end välja. Kui ta ukse avas, tervitasid teda ere päike ja parajasti siseneva pikajalgse daami dekoltee, kuhu Tom oleks äärepealt näoli sisse kukkunud. Ta ostis nurgapealsest poest paar lollakat külmkapimagnetit, jalutas mööda Husitska tänavat piki künkajalamit bussipeatusse, hirmsa hiidhobuse pilk ähvardavalt kuklas.
Pärastlõunal sõitis Tom koju. Signe oli vahepeal sõnumi saatnud, Tom märkas seda alles lennujaamas. Viktor olevat leidnud endale reisi ajal kellegi teise, ühe noore tibi nende hotellist. „Ma ju ütlesin sulle – me ei saa lahku minna. Ma ei leia endale enam kedagi teist. Ja sa tead, et ma ei saa ilma meheta. Lepime ära, Tom. Proovime uuesti. Kõik muutub, kui me tahame ja pingutame.”
Jälle see vana jutt. Signe, kes on nii abitu, et sureb ilma meheta ära. „Ok,” vastas Tom. Mis seal siis ikka. Aeg oligi tagasi pöörduda. „Teil siis ikka on kodu?” oli valvelauatüüp muianud, kui Tom uksekaardi tagasi andis. „Me siin olime kindlad – naised panid pead kokku –, et teil on mingi traagiline armastus. Kõik mõistatasime, mis lugu see olla võiks. Kas te Tšehhovit olete lugenud? Ma õpin, muide, näitlejaks.”
Lennuk raputas, Tom ei suutnud magada. Ta lõi lahti Franz Kafka muuseumi kauplusest ostetud Praha legendide kogumiku, sirvis seda. See oli tal juba vana komme – sõita kuhugi, vaadata linn üle ning alles tagantjärele uurida, mis kohad need õieti olid, kus ta käis. Ettekujutus oligi enamasti põnevam kui tõde.
Golem!
See oli viimase peatüki pealkiri. Tõepoolest üks vana Praha legend, administraatorikutil oli õigus. Tom asus ahnelt lugema. Kui lennuk Tallinnas maandus, luges ta ikka veel, kuigi peatükk oli lühike. Ta jõllitas sõnu, kordas mõttes lauseid, mõnda vist pobises poolihääli, sest tema ees istuv naisterahvas vahtis aeg-ajalt tusaselt selja taha. „Mõned inimesed üritavad siin magama jääda. Kellega te seal kogu aeg räägite?” pinises ta ebameeldiva metalse tooniga, nagu oleks keegi pingul traati puudutanud.
„Mina? Ma räägin ajalooga,” vastas Tom. Nägi reisikaaslase hämmeldust ja naeratas laialt, ringutas häbenemata. Tomil oli nüüd hea tuju, üle pika aja tundis ta selgust, nägi, nagu öeldakse, tunnelit enda ees. Daam pööras pea põlgliku norsatuse saatel ära. Tom asus uuesti lugema, kuni legend Golemist oli tal peas. Siis sulges ta silmad, pani käed kukla taha ja hakkas meenutama, kuidas kõik oli olnud. Kuidas see hullumeelne sügis oli alanud – õieti oli kõik alanud juba möödunud suvel. Hiiumaal oli ilmselt ainult üks inimene, kes oli Golemist midagi kuulnud, ja tema juurde kavatseski Tom minna. Nüüd ta siis teadis, viimaks oli temagi saladusse pühendatud.
„Vabandust, härra. Me oleme kohal. Teie ka peaksite nüüd väljuma,” koputas stjuuard talle õlale. Lennuk oli juba tühi, kõik teised olid oma teed läinud. Tom haaras oma koti ja jooksis bussijaama suunduva trammi poole. Ta pidi jõudma viimasele Haapsalu bussile. Tal oli järsku koju kiire. Buss hakkas juba liikuma, kui ta terminali uksest platsile tuiskas. Tom sööstis bussile ette, pidurid kriiksatasid. „Mida kuradit sa oma arust teed? Mingi enesetaputerrorist?” röögatas juht. „Mine eest!”
„Palun!” kiunatas Tom. Bussijuht vist tajus ta meeleheidet ja avas ukse. „Segane inimene. Olgu teil siis vähemalt hea põhjus,” ühmas ta, Tomile piletit ulatades. „Kes teil seal on? Mingi pruut või?” Reisijate hulgast kostis pahast suminat, aga Tom ei teinud väljagi. Jõuaks Hiiumaale ainult rutem. Jõuaks ta õigel ajal kohale!