on sulle ikka veel avatud.”
Saanud perenaise jalalt väikese tõuke, keeras Horace teise külje ja haugatas korraks. Järgnes vaikus, mida häirisid ainult vihmasabin ja vee tilkumine: kusagil sadas katus läbi.
„Sinuga abielluda, Unwin? Mis sunnib sind arvama, et olen meelt muutnud?”
„Ega ma seda arvagi. Aga me oleme mõlemad vanemaks saanud. See, mida kaks aastat tagasi südametäiega ütlesime, ei pruukinud olla otsustav. Vahepeal pole sina mehele läinud ega mina naist võtnud. See võib veel juhtuda.”
Caroline silus randmeid katvat flaami pitsi. Tema ilusad silmad looritusid korraks ning mees mõtles, et ta annab järele. Siis raputas neiu ägedalt pead. „Tänan sind, Unwin, aga ei, see on võimatu. Minule on see võimatu. Kui meie teed tol maiõhtul pärast su venna korraldatud vastuvõttu lahknesid, väljendasin end võib-olla natuke järsult – pisut ehk solvavaltki. Kui soovid mulle andeks anda, võid kirjutada selle mu tulipäisuse ja nooruse arvele. Aga … otsus ise ei ole muutunud. Ma ei saa sinuga abielluda. Anna andeks. Aga võtan seda uut ettepanekut komplimendina ja tänan sind selle eest.”
Unwin rüüpas väikese lonksu brändit. Sirutanud pikad koivad välja, põrnitses ta oma läikivatel saabastel olevaid mudaplekke. Ta neelas alla teise poole küpsist. „Hästi … kui oled nõnda otsustanud. Ma ei kavatse seda vaidlustada. Aga võiksime ehk kokku leppida, et niikaua kui meist kumbki kellegi teisega ei abiellu, pole see uks siiski päris suletud. Kui peaksid ükskõik millal meelt muutma ja ma ei juhtu sel ajal Cornwallis olema, siis John teab mu aadressi.”
„Tänan, Unwin.” Caroline oleks tahtnud öelda, et mitte miski ei sunni teda kirjutama, aga nüüd, küpsemana oskas ta teiste tundeid paremini hinnata ega lausunud seepärast sõnagi. „Ja ma ütlen onule, et astusid läbi.”
Sadu oli just järele jäänud ning taevas näitas lahknenud pilvede vahelt sinist palet. Mööda aknaruutu valgus siiski endiselt alla rida vihmapiisku.
Unwin jätkas: „Mul oleks nagu meeles, et su onu tohterdas üks noor arst. Mis ta nimi nüüd oligi? Enys. Dwight Enys.”
Caroline mõtles endamisi, kas sellesse küsimusse peaks olema kätketud mingi tagamõte. Kes võis teada, kui kaugele kuulujutud olid ulatunud ning mil määral tema nime väljaspool väikest suletud ringi üleüldse Dwightiga oli seostatud. „Doktor Enys kuulub nende hulka, kes ongi juba sõtta läinud. Ta astus jõulude ajal mereväkke, mõistagi arstina, ning on nüüd lääneeskaadri patrullteenistuses. Onu tunneb temast kui arstist kõvasti puudust.”
„Tõesti. Loodan, et ta ei pidanud osa võtma eelmisel nädalal peetud lahingust.”
„Missugusest lahingust? Ma pole sellest midagi kuulnud.”
„Käisin eile Falmouthis ja seal muust ei räägitudki. Lahingus osales Ned Pellew’ eskaader. Kuuldavasti kestis see üksteist tundi ja leidis aset metsikus tormis. Sir Edward on suurmees. Oleks meil temataolisi rohkem.”
Horace nohises ja norskas nüüd, justkui oleks äkki magama jäänud. Natukese aja pärast lausus Caroline: „Siiakanti jõuavad kõik uudised nii hilja. Kui sul on mingeid üksikasju, räägi mulle kõigest täpsemalt.”
„Üksikasju? Ah sellest merelahingust. Noh, ega neid eriti palju jagatud. Niipalju kui ma tean, märkasid Arethusa ja veel kaks Pellew’ alust Prantsuse sõjalaeva ja fregatti ning ründasid neid. Nende suurust ei oska ma öelda, aga arvan, et Prantsuse laev oli teistest alustest märksa suurem. Puhkes pöörane lahing, mille käigus mõlemad Prantsuse laevad aeti kaldasse ja purustati täielikult. Meie jäime ilma ühest laevast.”
„Jäime ilma? Tahad öelda, et see lasti põhja?”
„Torm ajas selle nagu Prantsuse laevadki madalikule. Arethusa ja teine fregatt pääsesid minema. Kogu linn lausa kihas sellest. Kõik õllekõrtsid olid täis lihtrahvast, kes jõi Ned Pellew’ terviseks.”
„Mul on lääneeskaadris hulk sõpru,” ütles Caroline, „ning minu arvates teenib üks-kaks nendest Arethusal või seda saatnud laevadel. Kas tead, mis nime need kandsid?”
Unwin lõpetas oma brändi. „Kuulsin nendest. Neist oli mitu korda juttu. Aga neid on raske meelde jätta. Laevade nimed on kangesti sarnased.”
Päike oli nüüd välja tulnud ning säras märjalt katuselt, puuokstelt ja kividelt vastu. Otse nende alt, kus asus tall, kostis ühe hobuse hirnumist ja korskamist.
„Oota,” ütles Unwin. „Meelde tuli. Üks oli kapten Harringtoni juhitud Travail. Teine oli Mermaid, aga kapteni nime ma ei mäleta. Oli vist Banks. Ma pole kindel.”
„Ja kumb neist hukkus?”
„Arvan, et Travail. Jah, küllap see nii oli, sest Harrington sai lahingus surma ning Mermaid proovis ellujäänuid pardale korjata, seades niiviisi ka ennast ohtu … Kulla Caroline, kas sellele laeval oli mõni su hea tuttav? Loodan, et ma ei kurvastanud sind?”
„Ei, ei,” vastas Caroline pärast pikka pausi mõtlikult. „Lihtsalt niisama käis külmavärin üle.”
Falmouthi peatänava lõpus, avatud lahesuule vaatavas väikeses sammaskojaga majas pani Verity Blamey, kelle neiupõlvenimi oli Poldark, parajasti last magama, kui välisuksele koputati. Päike oli just loojunud ja pannud silmapiiri lõõmama ning St. Mawesi kohale olid õhtuks kogunenud pilved. Vesi oli minetanud viimse kui värvi ja läikles tuhmilt nagu mustunud tinavaagen. Akendes ja mastide tipus hakkasid süttima tuled.
Proua Stevens oli lipsanud välja naabriga juttu puhuma, seepärast oli Verity majas üksi. Enne trepist alla minekut vaatas ta elutoa aknast välja ning nägi, et tema külaline on hobust suu kõrvalt hoidev noor pikka kasvu naine. Tolle juuste värv tundus Verityle tuttav. Ta läks alla ja avas ukse.
„Kas proua Blamey?”
„Teie olete preili Penvenen, eks? Kas juhtus midagi? Tunnete end ehk halvasti?”
„Kas ma tohin sisse astuda? Mu hobune on siin vist kindlas kohas.”
„Jah, jah. Palun tulge sisse.”
Pikk tüdruk kõndis Verity kannul trepist üles ja astus elutuppa. Külalise põskedel lõkendavad roosad plekid panid Verity esialgu arvama, et tal on palavik.
„Me pole varem kohtunud,” lausus Caroline otse, pikema sissejuhatuseta. „Kõigi nende aastate jooksul. Ehkki meil on nii palju ühiseid sõpru. Ma vajan abi. Seepärast mõtlesin, et pöördun teie poole. Kas pole imelik?”
„Muidugi mitte. Olete olnud Rossile nii hea sõber. Mida ma saan teie heaks teha? Kõigepealt istuge ja ma pakun teile midagi juua.”
„Ei.” Caroline seisis akna juures, ratsapiits käes. „Tahan midagi teada … ma pole kindel, kas saate mind aidata. Ratsutasin siia Killewarrenist.”
„Killewarrenist? Ihuüksi?”
„Ah, mis sellest.” Caroline rehmas kärsitult käega. „Kas me oleme kohtunud? See tähendab ametlikult. Te paistsite mind tundvat.”
„Olen teid kaks korda näinud. Esimene kord oli neli aastat tagasi Bodminis.”
„Aga te olete minust kuulnud, nagu minagi olen kuulnud teist. Ross on kindlasti rääkinud minust ja sellest, et olen sõber Dwight Enysega.”
„Jah. Oh jaa.”
„Kas ta mainis ka seda, et ma jõulude ajal Dwightiga kihlusin ja kavatsen temaga abielluda?”
Verity pani oma lihtsa linase kleidi nööbi kurgu alt kinni. Ta ei teadnud, mis Caroline’ile muret teeb, aga selle noore elegantse värvika naise äkiline tulek pani teda tundma end ilmetuna, just nagu oleks tuppa lennanud ilus liblikas ja peksleks nüüd tiibadega pruuni koiliblika kõrval. Ta oli kuulnud Caroline’i pöörasevõitu käitumisest ja dramaatilistest ülesastumistest ning ei osanud arvata, mismoodi puudutab tolle viimane käik teda.
„Ma pole Rossi ega teisi sugulasi jõuludest peale näinud. Demelza on kaks korda kirjutanud, aga tema ei maininud midagi.”
„Nojah, kihlust tuli hoida onu eest saladuses,