et ei saa enne hingerahu, kui on suutnud veenda ka Demelzat.
Et kaevandus oli majale nii lähedal, sõi ta enamikul päevadel lõunat kodus, tavaliselt kell kaks. Nüüd oli küll alles üks, kuid senikaua võib ta raamatukogus kaevanduse arveid kokku rehkendada. Pärast seda, kui nad jõulude ajal ära leppisid, oli Ross veetnud võimalikult palju aega kodus. See oli teine viis sisendada endale kindlustunnet. Nad pidid ju teineteisest äärepealt ilma jääma – Demelza valmistus ära minema, oligi juba teel majast välja. Praegu tundus uskumatu, kui lähedal nad olid olnud lahkuminekule. Leppimine oli soe ja kirglik ning tegi neid nii mõneski mõttes lähedasemaks kui eales varem, murdes nende vahelt kõik tõkked. Kummatigi oli sellest soojusest aimunud – ja aimus praegugi – midagi palavikulist, just nagu oleks nende suhe saanud ohtliku haava, ning nad ei suuda ikka veel uskuda, et on sellest paranenud. Varasema täieliku usalduse vaiksete süvakihtideni polnud nad veel jõudnud.
Lisaks rikkus nende rõõmu ja kergendustunnet teadmine, et kõigest nelja miili kaugusel Trenwithi härrastemajas on end sisse seadnud soovimatu võõras. Sageli läks see neil meelest, ent pöördus siis tagasi nagu hoogudena käiv valu, nii et mõnikord laiutas nende vahel taas lõhe.
Teravaim astel nende ihus oli Valentine Warleggani sünd ja ristimine. Kumbki ei teinud juttu sellest, mis mõlemat lakkamatult vaevas – seda polnud võimalik sõnadesse panna. Aga Caroline Penvenen oli saatnud Demelzale kirja.
„Missugune pettumus, et teid seal polnud, ehkki ma seda tõtt-öelda ei oodanudki, teades Rossi ja George’i vahel valitsevat sügavat ja kõikehõlmavat armastust. Ei mäleta, et oleksin kunagi varem Trenwithis sees käinud – ilus maja. Vänts on küll tumedate juustega, aga näikse olevat Elizabethisse; hästi välja arenenud ja omal kombel üsna kena. (Ma ei oska lastest õieti midagi pidada, enne kui nad on umbes kolm aastat vanad. Dwight peab selle mulle kuidagi ära korraldama!) Ristimispeo kohta oli kohal palju rahvast – ma ei teadnud, et Warlegganeid on nii palju ja paar eakamat sealhulgas mõnevõrra küsitavad. Külma ilma kohta oli ka ümbruskonnast tulnud kenake hulk inimesi.” Seejärel oli Caroline kohalolijaid üksikasjalikult kirjeldanud.
„Onu Ray ei saanud minuga kaasa tulla, sest on kahjuks liiga nõrk. Ta tunneb puudust Dwighti nõuannetest. Dwighti viimane kiri tuli kaks nädalat tagasi Travaili pardalt, aga kirjutatud oli see kaks nädalat varem, mistap tean ainult seda, kus ta viibis kuu aja eest. Kurdan oma saatuse üle nagu lossitornis piinlev armuvalus neidis, andes endale pealegi veel aru, et ta läks mereväkke ainuüksi minu pärast. Teeks keegi ometi sellele sõjale lõpu …”
Ehkki kiri oli ajendatud üksnes sõprusest, näinuks Ross parema meelega, et seda poleks saadetud. See manas esile kujutluspilte ning elustas mälestusi majast ja inimestest, keda ta nii hästi tundis. Ainus, keda Caroline kirjas kordagi ei maininud, oli Elizabeth ise. Muidugi ei teadnud Caroline kogu lugu, aga ilmselt piisavalt palju, et ilmutada Demelzale mõeldud kirjas taktitunnet. Ross poleks suutnud ega tahtnud minna ristimispeole isegi siis, kui neid oleks kutsutud, aga ta ei osanud arvata, kui suurt meelehärmi võib valmistada tõdemus, et tal pole lubatud minna majja, mis on nende suguvõsa kodu, külastada vana Agathat, näha onupoja last, vaadata, mida majas uuendatakse ja kohendatakse. Kui ta viimati jõuluajal kutsumata seal käis, nägi ta piisavalt tõdemaks, et maja on juba hakanud muutuma ja võtma võõrast ilmet.
Elutoa aknast möödudes vaatas ta sisse ning nägi oma naist istumas ja kahe võõra noormehega juttu ajamas.
Ta läks kohe tuppa.
Jeremy libistas end ema sülest maha ja jooksis talle vastu, hüüdes: „Papa! Papa!” Ross tõstis poja üles, kallistas teda ja pani uuesti maha, samal ajal kui kaks noormeest end kohmakalt püsti ajasid, teadmata nähtavasti, mida võtta ette oma kätega. Demelza kandis valgest popliinist pihikut, mille oli õmmelnud kahest Rossi särgist ja kaunistanud vana salli küljest võetud pitsidega, kreemikat linast seelikut ja rohelist põlle; tema vööl rippus võtmekimp.
„Kas sa mu vendi mäletad, Ross?” küsis Demelza. „See on Samuel, vanuselt teine, ja see Drake, kõige noorem. Nad tulid meile Illugganist jalgsi külla.”
Väike kõhklus. „Noh,” sõnas Ross. „Palju aega on mööda läinud.” Mehed surusid üksteisel kätt, aga vaospeetult, soojuseta.
„Kuus aastat,” ütles Sam. „Või umbes nii. Minu käigust muidugi. Drake pole siin ennemast käinud. Ta oli toona liiga noor, et kaasa tulla.”
„Lapsele on see liiga pikk maa – praegastki annab kõndida,” lisas Drake.
Demelza lausus: „Paistab, et sul on nüüd pikemad jalad kui Samil.”
„Meil kõigil on pikad jalad, õde,” vastas Sam tõsiselt. „Need on ema poolt. Sinul kindlasti samamoodi, kui tõele au anda.”
Ross küsis: „Kas teile juua on pakutud? Džinni? Või likööri?”
„Aituma. Õde juba küsis. Aga võib-olla hiljem klaas piima. Kangemat kraami ei võta me suu sissegi.”
„Aa,” sõnas Ross. „Aga istuge ometi.” Ta vaatas Demelza poole, teadmata, kas peaks jätma nad omavahele, kuid naise kergitatud kulmud palusid, et ta jääks. Niisiis võttis temagi istet.
„Ega me sellepärast veel teistele pahaks pane, kui nad võtavad,” seletas Drake, et anda venna sõnadele kergemat tooni. „Aga ise eelistame pidada karskust.”
„Kuidas teie isal läheb?” küsis Ross otsekui selle jutu loomuliku jätkuna.
„Kõiksekõrgem jumal arvas heaks kutsuda ta mineva kuu enda juurde,” ütles Sam. „Isa oli hästi valmis kohtuma oma õnnistegijaga. Tulime seda õele ütlema. Seda ja veel üht-teist.”
„Ah soo,” vastas Ross. „Tunnen kaasa.” Ta vaatas Demelza poole nägemaks, kuidas see uudis talle on mõjunud, ning märkas, et mitte sugugi. „Kuidas … mis tal viga oli?”
„Isa suri rõugetesse. Ta pold varem põdend, tõbi tuli äkitselt ja viis ta nädalaga hauda.”
Ross pani tähele, et vanema venna hääl, ehkki pühalik, ei pakatanud kurbusest. Pojaarmastus oli olnud pigem kohustus kui vaba valik.
„Meie kõik tegime need juba lapsena läbi,” lausus Drake. „Suuri arme meile sellest ei jäänud. Kas sina olid ka rõugetes, õde?”
„Ei,” vastas Demelza, „aga ma põetasin teid. Ühel ajal olite kolmekesi kõik haiged ja isa oli igal õhtul maani täis.”
Järgnes vaikus. Sam ohkas. „Noh, talle tuleb au anda, neist päevist on nüüd juba kena mitu aastat möödas. Sestsaadik, kui uue naise võttis, ei vaadand ta enam märjukese poolegi.”
„Ja kasuema Nellie?” küsis Demelza. „Tema on terve?”
„Kaunis kõbus. Luke võttis naise ja läks mujale elama. William, John ja Bobby käivad isa jälgedes ja oleksid praegugi kaevanduses, aga see pandi kinni. Illugganis on inimestel nälg varuks.”
„Mitte üksnes Illugganis,” ütles Ross.
„Tõsi mis tõsi, vend,” nõustus Sam. „Kui olin alles jõngermann, töötas Illuggani kandis ja Camborne’i pool üle viiekümne nelja pumbamasina. Ööd kui päevad. Ööd kui päevad. Nüüd on neid järel ainult neli. Dolcoath on läind, North Downs, Wheal Towan, Poldice, Wheal Damsel ja Wheal Unity ka. Võiksin teile ette lugeda küünrapikkuse nimekirja!”
„Ja mida teie teete?” küsis Ross.
„Töötan lepinguga nagu teisedki,” vastas Sam. „Kui mul õnnestub rentida esi. Aga halastaja jumal on veeretand ka minu teele katsumusi. Vend Drake läks seitsmeks aastaks ratassepa juurde õpipoisiks. Aegajalt teeb ta mõne otsa, aga viimasel ajal pole temalgi enam tööd old.”
Vennaste külaskäigu siht hakkas Rossile selgeks saama, aga ta hoidis end tagasi ega öelnud selle kohta midagi. „Te mõlemad kuulute … metodisti kirikusse?” küsis ta.
Sam noogutas. „Me oleme mõlemad täidetud uue vaimuga ja kõnnime Kristuse rajal, järgides tema õpetusi.”
„Mul oleks nagu meeles,