Deverilli lossi tütred. Santa Montefiore

Kitty oli suutnud lapse viimaks teki alla tagasi meelitada ja õrnalt magama paitada, leidis ta Roberti alumiselt korruselt elutoast, kus mees tuld kohendas. „Kas sa usud, et ta tõesti nägi kedagi akna juures?” küsis mees. Kitty oli näost tuhkhall. „Mis on, Kitty?” Robert pani roobi käest.

      „Ma ju rääkisin sulle, et Väike-Jacki ema oli lossis teenija?”

      „Jah,” vastas Robert silmi pilutades. „Kes nimelt?”

      „Bridie Doyle.”

      Robert vahtis naist rabatult. „Bridie Doyle? See tavaline noor naine, kes oli sinu toatüdruk?”

      „Jah,” vastas Kitty?”

      „Püha jumal. Mida su isa küll mõtles?”

      „Minu meelest ei mõelnud ta siis üldse midagi. No pärast seda, kui Jack oli sündinud, kadus Bridie Ameerikasse ja me kaotasime ühenduse. Ma ei uskunud, et ma teda veel kunagi näen. Aga ta tuli tagasi.” Kitty tõstis käe kõri juurde. „Ta tuli Väike-Jackile järele.”

      „Kust sa tead?”