ütles ta korraga, üllatades sellega Jacki.
„Tõesti?” ahhetas mees.
„Jah. Kui juba minna, siis ikka väga kaugele. See purustab Roberti südame. Ta ei jää ilma mitte üksnes naisest, vaid ka Väike-Jackist, kes on talle nagu oma poeg. Ta ei andesta mulle kunagi.”
„Kuidas siis Iirimaaga jääb?”
Kitty pani käed Jacki külmadele kätele ja tundis, kuidas mehe pehmed iiripärased vokaalid mähivad ta endasse justkui kohevad rebasesabad. „Koos sinuga tunnen, et Iirimaa on lähedal, Jack. Iga sõna, mille sa ütled, toob mind siia tagasi.”
Kolmas peatükk
Bridie kuulis küünist Rosetta naeru. See oli elav ja pulbitsev nagu lõbus ojake. Kui ta lähemale jõudis, taipas ta korraga, et kogu selle aja jooksul, kui ta oli Rosettat tundnud, polnud ta kunagi kuulnud teda nii ennastunustavalt naermas, ja teda läbis kadedusepiste, sest see muretu naer jättis ta kõrvale niisama kindlalt, kui Ameerikas veedetud aastad olid võõrutanud ta kodust. See naer kerkis kusagilt soojast ja intiimsest kohast, kuhu Bridie kogu oma rikkuse ja mõjukusega ei pääsenud. Tema mõtted läksid Jack O’Leary juurde ja tüdruk temas igatses taga süütut aega, mil ta oli unistanud koos Jackiga nii rõõmsalt naerda, kui ta oli ihaldanud, et Jack hoiaks teda käte vahel, et teda suudleksid Jack huuled, kui iga ta ihurakk ihkas Jacki armastust. Aga Kitty oli röövinud Jacki, nii nagu ta oli hiljem röövinud Bridie poja. Bridie lükkas lapsepõlveunistused põlglikult nina kirtsutades kõrvale, sest ta polnud enam Bridie Doyle. Tehes tahtejõuga südame kõvaks, lämmatas ta õrnuse, mis oli talle toonud ainult häda, ja astus küüni. Naer vaikis otsekohe, kui väljast tulev valgus sisse hakkas paistma. Heinakuhja tagant ilmus Seani üllatunud ja süüdlaslikult punastav nägu. Hetk hiljem ilmus välja Rosetta, mõned pluusinööbid lahti ja juuksed sassis.
„Ma pean sinuga rääkima, Rosetta,” teatas Bridie jäigalt. Ja lisas siis venna poole pöördudes: „Kindlasti on sul vaja väljas midagi teha.” Sean naeratas Rosettale, kelle tõmmu nägu punetas mehe kriipivast habemetüükast, astus välja tuule kätte ja pani suure ukse enda taga kinni. „Ma näen, et aitad talutöödes kaasa,” märkis Bridie, kahetsedes juba rääkimise ajal oma vihast tooni.
„Mulle meeldiks aidata,” kostis Rosetta. „Siinne kant on nii metsik ja romantiline.”
Bridie pani tähele unistavat pilku Rosetta silmis ja kadedus muutis ta õelaks. „Usu mind, siin veedetud lapsepõlves polnud midagi romantilist. Mäletan ainult karme talvesid ja vaesust.”
Rosetta naeratus hääbus. „Palun vabandust, Bridget.” Need kaks naist olid koos nii palju läbi elanud, nad olid pigem sõbrad kui teenija ja perenaine. Rosetta hakkas värisevi käsi pluusi kinni nööpima.
Bridie süda leebus. „Anna mulle andeks,” ütles ta. „Sul on õigus. Siin on romantiline ja metsik. Oli aeg, mil ma tundsin samaoodi. Aga need päevad on möödas ja tagasi neid enam ei saa. Ma lähen siit ära, Rosetta. Kõigepealt Dublinisse. Ja siis laevaga Ameerikasse. Seekord lõplikult. Tahaksin, et sa tuleksid minuga kaasa, aga see on sinu otsustada.” Bridie ohkas, teades juba, et nende ühine seiklus lõpeb siin. „Mu vennal on aeg naine võtta. Minu meelest on ta oma valiku teinud.” Rosetta punastas ja lõi pilgu maha. „Ja ilmselgelt meeldib tema sulle samuti.”
„Meeldib küll, Bridget,” vastas Rosetta ja Bridiet üllatas, kui suure pettumuse see talle valmistas ja kui palju haiget tegi. Aga tema kiindumus Rosetta vastu sai kibestumisest võitu ja ta võttis sõbra käed pihku.
„Kas ta…?”
„Jah, ta palus mind endale naiseks.”
„Pärast kahe nädala pikkust tutvust?” oli Bridie rabatud.
Rosetta kehitas oma hooletul itaaliapärasel moel õlgu. „Kui sa tead, siis tead.”
See liigutas Bridiet ja suuremeelsus tuli temasse tagasi. Rosetta oli alati olnud tugev, nüüd Bridie lausa imetles tema otsustavust ja kindlameelsust. „Siis sa pead siia jääma.” Ta kallistas Rosettat ägedasti, tundes korraga hirmu üksi teele asumise ees. „Ma hakkan sinust puudust tundma,” ütles ta kähedal häälel. „Oleme koos nii palju läbi elanud. Õigupoolest taipan nüüd, et sa oled mu ainus sõber. Mind kurvastab sinust ilma jäämine.” Korraga oli Bridie hääl peenike kui pillikeel. Ta köhatas ja võttis end kokku. „Aga ma pean ühe tähtsa asja ära tegema. Midagi, mis on mulle olulisem kui miski muu kogu maailmas.”
„Mida sa oma perele ütled?”
„Kirjutan neile Dublinist ja selgitan, et ei kuulu enam siia. See oleks nagu vana kleidi uuesti selga panemine. Ma olen sellest välja kasvanud. See ei sobi enam.” Bridie naeris, et pisaraid varjata. „Sa võid neile öelda, et ma läksin New Yorki. Et ei suutnud nendega hüvasti jätta. Ma hoolitsen, et teil kõigil läheb hästi ja te ei pea puudust tundma. Ema võib endale pesurulli osta ja Sean ei pea enam talu pärast muretsema. Ta võib osta maad ja remontida maja. Ega ta ei saa küll eriti midagi ette võtta, kuni vanaema on elus. Kirjuta mulle, Rosetta.” Ta surus sõbra käsi.
„Kuidas ma tean, kus sa oled?”
„Saadan sulle aadressi kohe, kui olen ennast sisse seadnud. Näib, et mul on siiski Beaumont Williamsi abi tarvis,” tunnistas ta oma advokaadile viidates.
„Kas sa oled kindel, et tahad New Yorki tagasi minna?” küsis Rosetta.
„Jah, ma lähen tagasi ja annan neile seltskonnadaamidele kondi hambusse, mida närida! Võin arvestada, et härra Williams aitab mind. Tema ja ta naine Elaine olid minu vastu head, kui proua Grimsby suri ja varanduse mulle pärandas. Kui ma ei tundnud New Yorgis mitte kedagi. Tean, et võin nüüdki nende peale loota.” Bridie naeratas viltuselt. „Raha mõjub lojaalsusele kummaliselt innustavalt.”
„Hoolitse enda eest, Bridget.”
Bridie vaatas Rosettat kurvalt. „Ja sina hoolitse Seani eest. Ta on hea mees.” Ta ei söandanud mainida Michaelit, oma teist venda. Rosetta saab niikuinii ülearugi ruttu teada, kui erinevad vennad on. Oli ainult aja küsimus, millal isa Quinn Michaeli Mount Mellerayst välja laseb.
„Õnn kaasa, Bridget. Ma palvetan su eest.”
„Ja mina sinu eest. Mu pere on õnnega koos, et sina siia tulid. Neile kulub natuke head Itaalia kokakunsti ära.” Bridie võitles pisaratega.
„Ma loodan, et meie teed veel ristuvad kunagi.”
„Mina ka, Rosetta. Aga ma ei usu, et see juhtub.”
Veidi hiljem istus Bridie troskas, mis pidi ta Corki vaksalisse viima. Ta teadis, et ennast Ballinakelly perroonil näidata oleks liiga ohtlik. Ta hoidis süles mängukaru, mille oli linnast ostnud, lootes, et see meeldib poisile. Ta lootis ka, et kui nad on end Ameerikas sisse seadnud, unustab laps Iirimaa ja kõik, mida ta siin teadis. Bridie ootas juba, et tähistada jaanuaris poja neljandat sünnipäeva ja rõõmustada koos uue ühise elu üle. Ta ostab poisile rohkem kingitusi, kui see kunagi varem on saanud. Õigupoolest ostab ta poisile kõik, mida too soovib. Ükskõik mida, et teha heaks need aastad, mis nad olid olnud lahus. Bridie süda jõnksatas erutusest. Kui teadvuse sügavuses nakitseski kahtluseuss, tuletas ta endale meelde, et jumal oli heitnud valgust tema meeleheite pimedusse ja suunanud halba heaks tegema. Väike-Jack kuulus talle. Emana saab neitsi Maarja sellest ju kindlasti aru.
Bridie palus kutsaril oodata Valgest Majast veidi eemal tee peal, sest tahtis lapse ära tuua läbi puudetuka, mitte sissesõiduteed mööda, kus keegi võib teda näha. Ta ei osanud mingeid takistusi oodata, tema soov oli nii suur, et ta ei saanud tegelikult arugi, mida õieti tahab teha. Ta nägi ainult poja väikest kätt oma käes ja õnneliku lõpu päikesepaistet, mille suunas nad, rahulikult koos, kindlasti minema hakkavad.
Oli alles varane pärastlõuna, aga taevast katsid hallid pilved, nii et tundus olevat palju hiljem. Meri oli kiltkivikarva, kahanevas valguses libisesid selle pinnal tuimalt ja rõõmutult väikesed paadid. Isegi oranžid ja kollased lehed tundusid igavad niiskes tuules, mis pani need alla langedes keerlema ja kogus hunnikutesse kivimüüri äärde, mis piiras Deverillide valdusi. Bridie kiirustas mööda teed ja otsis