mäletad? oleksin tahtnud öelda, aga ei teinud seda.
„Seega on nüüd probleem selles, et mul pole enam paika, kus tukastada. Ega sul pole midagi selle vastu, kui ma sinuga voodit jagan?”
Muidugi on! oli mu esimene mõte. „Tead, Jack, senikaua, kuni ma tohin jätta oma seljakoti sinu tuppa, magan suurima rõõmuga rannal,” kinnitasin talle.
„Ausalt?”
„Ausalt.”
„Anna andeks, Cee, aga pärast jõulueelseid ettevalmistusi ja paari viimast pingelist päeva olen ma omadega täitsa läbi.”
„Pole midagi. Ma lihtsalt lähen võtan kotist asjad, mida mul tarvis läheb, ning seejärel on tuba sinu päralt.”
„Ma olen kindel, et homme leiame sulle uue öömaja!” hõikas ta mulle järele, kui ma minema kõndisin, tundes, et rannas magada on tunduvalt parem variant kui ühes ruumis mehega, kes tõenäoliselt norskab ja keda ma vaevu tunnen. Vaat see oleks juba tõeline õudusunenägu.
Korjasin kokku oma ajutise magamisvarustuse ja toppisin ülejäänud asjad seljakotti. Selge oli see, et pidin järgmisel päeval leidma endale uue ulualuse, kuhu saaksin jääda senikauaks, kuni kahe nädala pärast Austraaliasse lendan.
Rannas tegin endale põõsa alla aseme ning seejärel kaevasin uitmõtte ajel lühikeste pükste taskust välja mobiili ja valisin Atlantise numbri.
„Halloo!” Kõnele vastati paari kutsungi järel.
„Tere, Ma, CeCe räägib. Ma tahtsin lihtsalt soovida sulle ja Claudiale õnnelikke jõulupühi.”
„CeCe! Mul on nii hea meel sinu häält kuulda! Star ütles, et sa sõitsid ära. Kus sa oled?”
Ma rääkis minu ja kõigi mu õdedega alati prantsuse keeles ning ma pidin enne vastamist oma aju ümber seadistama. „Ah, sa ju tunned mind, Ma, nagu ikka rannal, omas elemendis.”
„Jah. Seda ma arvasingi, et Londonis sa kaua vastu ei pea.”
„Tõesti?”
„Sa oled vaba hing, chérie. Sul on pidevalt rännuhimu.”
„Jah, nii see on.” Sellel hetkel armastasin Ma’d samapalju, nagu ma teda alati olin armastanud. Ta ei kritiseerinud ega mõistnud kunagi kohut, lihtsalt oli oma tüdrukutele toeks.
Kuulsin taustal madalahäälset meesterahva köhatust ja teritasin kõrvu.
„Kes seal sinu juures on?” küsisin kahtlustavalt.
„Ainult Claudia ja Christian,” vastas Ma.
Ühesõnaga Atlantise personal.
„Selge. Tead, Ma, see on väga veider lugu, aga ma olen kindel, et kui ma kolm nädalat tagasi Londonis lennujaama jõudsin, nägin seal Pa’d. Ta sammus kõnnilindil vastassuunas ning ma püüdsin talle järele joosta ja ta kätte saada, aga ta oli juba läinud. Ma tean, et see kõlab tobedalt, aga ma olin täiesti kindel, et see oli tema.”
„Oh, chérie,” kuulsin, kuidas Ma liini teises otsas sügavalt ohkas. „Sa pole õdedest esimene, kes mulle midagi sellist räägib. Ally ja Star ütlesid mulle samuti, et on täiesti veendunud, justkui oleksid nad teda kuulnud või näinud … ja võib-olla oli see tõesti nii. Ainult mitte reaalsuses. Või vähemalt mitte selles reaalsuses, missugusena meie seda tunneme.”
„Sa siis arvad, et me kõik näeme ja kuuleme Pa vaimu?” turtsatasin.
„Ma arvan, et me kõik soovime uskuda, et me teda veel näeme, ning ehk manab seetõttu meie kujutlusvõime ta esile. Mina näen teda siin pidevalt,” lausus Ma äkitselt väga kurva häälega. „Ja see on meie kõigi jaoks nii kurb aeg. Kas sinuga on ikka kõik korras, CeCe?”
„Sa ju tead, Ma, et ma pole kogu oma elu jooksul ainsatki päeva haige olnud.”
„Ja kas sa oled õnnelik?”
„Minuga on kõik korras. Aga sinuga?”
„Muidugi tunnen ma puudust teie isast ja kõigist teist, mu tüdrukud. Claudia tervitab sind.”
„Tervita vastu. Olgu, Ma, siin on juba hilja ja ma panen nüüd pea padjale.”
„Hoia meiega ühendust, CeCe, eks?”
„Jep, muidugi hoian. Head ööd!”
„Head ööd, chérie! Ja joyeux Noël!”
Lükkasin mobiili tagasi lühikeste pükste taskusse, põimisin käsivarred ümber põlvede ja toetasin neile pea, mõeldes sellele, kui raske võib sel korral olla jõuluaeg tema jaoks. Meie, tüdrukud, võisime liikuda edasi tuleviku poole – või vähemalt püüda seda teha. Meil oli elupäevi rohkem ees kui möödas, Ma aga oli pühendanud enda omad mulle, minu õdedele ja Pa’le. Järsku mõtlesin huviga, kas ta oli Pa’d armastanud ka „romantilisel” viisil, ning jõudsin järeldusele, et tõenäoliselt küll, sest muidu poleks ta jäänud nii paljudeks aastateks meie juurde ega teinud meie perekonda enda omaks. Ning nüüd olime me kõik tema juurest lahkunud.
Seejärel küsisin endalt, kas mu pärisema oli minust kunagi puudust tundnud või minu peale mõelnud ning miks ta oli mu Pa’le ära andnud. Võib-olla oli ta sokutanud mu mõnda lastekodusse ja Pa oli mu sealt üles korjanud, sest tal oli minust kahju hakanud. Kindlasti olin ma olnud väga inetu beebi.
Vastused kõigile minu küsimustele olid peidus Austraalias, mis jäi siit veel kaheteistkümne lennutunni kaugusele. Oli äärmiselt kummaline, et just seda maad polnud ma mitte mingil tingimusel külastada tahtnud, ehkki Starile oleks see mõte vägagi meeldinud. Hale lugu, et põhjendasin oma otsust ämblike õudusunenäoga, aga nii see oli.
Mis siis ikka, mõtlesin end liiva peale magama sättides, Pa oli öelnud, et ma olen „tugev” ja „rändaja”. Teadsin, et vajan neist omadustest viimast kui üht grammi, et need aitaksid mul kahe nädala pärast selle lennuki pardale astuda.
*
Ärkasin taas selle peale, et miski kõditas mu nägu. Pühkisin liiva ära, ja kui ma end istukile ajasin, nägin Libahunti, kes sammus mere poole. Läbi mu pea vilksatas küsimus, mitu neitsit ta oli viimase paari tunni jooksul ära söönud, misjärel jäin vaatama, kuidas ta pikad sääred erilise pingutuseta läbi liiva kahlasid.
Libahunt istus veepiiril samasse asendisse nagu eelmisel korral ning ma jäin otse tema selja taha. Vaatasime mõlemad taevasse, oodates etenduse algust, justkui oleksime kinos. Universumi kinos … See fraas meeldis mulle ja ma olin enda üle uhke, et olin selle välja mõelnud. Võib-olla saab Star seda ühel heal päeval oma romaanis kasutada.
Vaatemäng oli erakordselt kaunis ning veelgi imelisemaks tegi selle tõsiasi, et täna olid taevas mõned pilved ja need muutsid tõusva päikese mahedamaks, kui see nagu munakollane tema ümber vahtu löödud munavalgete sisse imbus.
„Tere,” ütles mulle Libahunt, kui ta tagasi tuli.
„Tere.”
„Täna hommikul oli see päris kena või mis?” proovis ta vestlust alustada.
„Jep, fantastiline.”
„Muide, ma ei usu, et sul täna öösel õnnestub siin magada. Peagi on oodata tormi.”
„Jah,” olin nõus.
„Olgu, nägemiseni.” Ta lehvitas ja marssis minema.
Paar minutit hiljem märkasin, et üleval terrassil katab Jack hommikusöögilauda. Tavaliselt tegi seda Nam, aga teda polnud ma jõuluõhtust saadik näinud.
„Hommikust!” ütlesin Jackile.
„Hommikust!” Ta heitis mulle süüdlasliku pilgu ja küsis siis: „Uni oli hea?”
„Polnud viga, Jack.” Kutsusin ta käeviipega lähemale ja näitasin mööda randa kaugeneva kuju suunas. „Kas sa tunned teda?”
„Ei, aga ma olen teda paar korda hilisõhtuti