Hiljem näeme.”
Duši all käidud, istusin Jacki toas põrandale ja vaatasin seljakotis olevad asjad üle. Jagasin puhta ja musta pesu kahte virna – musta pesu hunnik sai tunduvalt kõrgem – ning otsustasin, et viskan uut tuba otsides määrdunud rõivad pesumajja. Kui mind ootaski ees kõige hullem saatus ja ma pidin saatma tänase öö mööda ikkagi väljas tormi käes, on mul homme vähemalt midagi kuiva ja puhast selga panna.
Ehkki selles maailmajaos tabanipäeva ei tähistata, jalutasid kõik mööda kitsast tänavat, mida ääristavad sarad pidid olema poed, ning nägid välja samamoodi, nagu oleksid näinud Euroopas: ülejoonud, ülesöönud ja kõigest tüdinud, sest kõik kingid olid lahti tehtud ja elevus möödas. Isegi alati naerusuine pesumajatädi oli morni näoga, kui ta eraldas värvilisi asju valgetest ja raputas minu aluspesu, nii et kõik nägid.
„Homme valmis.” Ta ulatas mulle kviitungi ja ma astusin välja. Kaugusest kostvat ebamäärast kõuemürinat kuuldes alustasin toajahti.
Hiljem jalutasin tagasi hotelli verandale, ülekuumenenud ja higine, aga paika, kus oleks pakutud mulle järgmise päeva lõunani vaba tuba, polnud ma leidnud. Jäin kookosmahla juues sinna istuma ja mõlgutama mõtteid selle üle, kas ma ei peaks mitte edasi liikuma – minema näiteks Ko Phi Phisse, aga polnud kindel, kas ma sealgi midagi leiaksin. Samas teadsin, et üks öö väljas vihma käes mind ei tapa, ning kui asi läheb päris hulluks, saan alati minna varju mõne restorani verandale.
„Leidsid juba toa?” päris Jack minust möödudes lootusrikkalt, käes kandik õlleklaasidega, mida oodati naaberlauas.
„Jep,” valetasin, tahtmata panna teda raskesse olukorda. „Pärast lõunasööki lähen üles ja toon oma seljakoti ära.”
„Äkki tahad mulle baaris mõnda aega abiks olla?” küsis ta. „Et Nam on jooksus ja hotell rahvast täis, pole ma saanud mahti isegi kalju juures ujumas käia. Veidi aega tagasi helistas Abi ja ütles, et seal all on järjekord pikk nagu püüton. Ja sama tige.”
„Mul pole selle vastu midagi, ehkki joogikandikuid ma enda kätte ei usaldaks,” tegin nalja.
„Tormi ajal kõlbab iga sadam, Cee. Ainult paariks tunniks, ausõna. Täna õhtul saad maja kulul tasuta õlle ja õhtusöögi. Tule, ma näitan sulle, mida sa tegema pead.”
„Aitäh,” ütlesin ja läksin koos temaga baarileti taha.
Neli tundi hiljem polnud Jack veel välja ilmunud ja minul oli kõrini. Baar oli rahvast pungil täis ja kõige rohkem osteti mahlu – tõenäoliselt olid selle põhjuseks külastajad, kes vajasid pohmelli ravimiseks C-vitamiini või kokteili Verine Mary. Ühtki jooki polnud sama lihtne valmistada, kui oleks olnud õllepudelit avada, ning asi lõppes sellega, et olin mangomahlast läbi imbunud, sest kannmikser, millele ma korralikult kaant peale ei pannud, plahvatas ja pritsis mu üleni täis. Baarikülastajate hea tuju oli üleöö koos kinkepakipaberitega haihtunud ja mul sai kõrini hõigetest, et olen liiga aeglane. Tagatipuks kuulsin aina lähemale tulevat piksemürinat, mis tähendas seda, et veidi hiljem, tõenäoliselt just siis, kui ma olen seljakotiga rannale laagrisse jäänud, avanevad taevaluugid.
Viimaks jõudis tagasi ka Jack, kes muidugi siiralt vabandas, et nii kaua ära oli. Ta libistas pilgu üle nüüd juba peaaegu tühja veranda.
„Õnneks pole sa pidanud siin liiga palju rabelema. Kalju juures oli rahvast murdu.”
Nojah, loomulikult … Ma ei lausunud sõnagi, sõin nuudliroa ära ja läksin ülakorrusele oma seljakoti järele.
„Suur tänu, Cee, hiljem näeme,” ütles ta, kui olin tagasi jõudnud, misjärel maksin arve ja kõmpisin minema.
Kui jalutasin mööda randa, sähvatasid peaaegu otse mu pea kohal esimesed välgunooled. Oletades, et mul on paduvihma alguseni umbes viis minutit aega, tõstsin tempot ja pöörasin mööda kitsast teerada paremale, kus minu teada pidi asuma üks baar, aga nägin siis, et suurem osa sarapoode on läheneva tormi tõttu suletud. Baarile lähemale jõudes nägin, et sealgi tõmmati juba luuke alla.
„Tore,” pomisesin, kui baaripidaja mulle korraks noogutas, ning marssisin edasi. „See on täiesti hull ja naeruväärne lugu, CeCe,” oigasin. „Nüüd pead sa minema tagasi Jacki juurde ja ütlema talle, et oled nõus temaga ühes voodis magama …”
Ja ometi viisid jalad mind edasi, kuni jõudsin poolsaare teises servas paiknevasse randa. Selle nimi on Phra Nang ja see pakub tunduvalt rohkem silmailu kui Railay Beach. Seetõttu meelitas rand ligi üheks päevaks siia tulnud rändureid ja senini olin seda paika vältinud. Ning otse selle taga asuva Rayavadee hotelli luksuslikkuse tõttu valvasid rannaala igast küljest hirmuäratavad turvamehed. Ühel õhtul olin läinud sinna koos Stariga pärast seda, kui pika sabaga paat oli edasi liikunud, heitnud selili ja jäänud tähti vaatama. Viis minutit hiljem oli meile näkku suunatud patareilambi valgusvihk ja meil kästi lahkuda. Olin proovinud nendega vaielda, väites, et Tais on kõik rannad avalikud ja et hotelli turvameestel pole õigust meid minema ajada, aga kui nad hakkasid meid jõhkralt lükkama rajale, mis viis tagasi pööblile mõeldud poolsaare osale, oli Star sosistanud, et ma vait jääksin.
Selline ebaõiglus tekitas mulle hingehaavu, sest maakera ja selle ilu loojaks on loodus ning see on mõeldud vabalt nautimiseks kõigile, mitte ainult rikastele.
Kui sinised ja lillad välgutriibud taeva valgeks lõid, taipasin, et praegu pole õige hetk iseendaga filosoofilist diskussiooni pidada. Pilguga randa mõõtes tabas mind järsku mõttevälgatus. Ranna teises otsas asus Printsessi koobas, mille poole ma nüüd üle liiva pikkade sammudega suundusin. Kui kaks kolmandikku teekonnast oli läbitud, langesid minu peale hiigelsuured vihmapiisad. Oli tunne, justkui pommitaksid mind väikesed kruusaterad.
Lõpuks jõudsin koopa sissepääsu juurde, vaarusin sisse ja viskasin seljakoti maha. Vaatasin üles ja mulle meenus, et mingil põhusel on siin isegi kaks varianti printsessist, mõlemad neist tillukese nuku suurused kujud, mis olid end õdusalt sisse seadnud pisikestesse puutemplitesse, pooleldi peidetud sadade mitmevärviliste vanikute taha. Nende altaril põlesid teeküünlad, mis tekitasid koopa sees hubase kollase valguse.
Naeratasin endamisi, sest mulle tuli meelde, kuidas mina ja Star olime esimest korda selles koopas käinud. Arvates, et tegu on järjekordse Tai kultuspaigaga, olime mõlemad oodanud, et näeme kuldset kuju ja kõikjal levinud vanikutest ohvriande. Selle asemel seisime silmitsi erineva kuju ja suurusega fallostega. Jäin neid nüüdki silmitsema, sest need sirutusid koopa liivapõrandalt ülespoole otsekui erootilised stalagmiidid ning seisid reas ka kõigil kividel minu ümber. Punased, rohelised, sinised, pruunid … väikesed, suured … arvata võib, et see konkreetne jumalus pidi olema viljakusjumalanna. Ning arvestades seda, kui suured olid koopa sisemust täitvad mehetunnused – mõned neist kõrgusid isegi minu pea kohal –, polnud selles midagi üllatavat.
Täna õhtul oli aga Printsessi koobas pakkunud mulle pelgupaika ja ma olin pääsenud paduvihmast, mis nüüd koopasuu ette tiheda kardina moodustas. Tõusin ja rajasin endale läbi erinevate andamite teed, laskusin altari ette põlvili ja tänasin. Seejärel sättisin end koopasuu lähedusse sisse ja jäin vaatama tormi.
Taevas lõi tõelist elamust pakkudes korduvalt helendama, kui välk tigedalt üle mere ja sakiliste liivakivisammaste kihutas. Hõbedaselt kuuvalgel särav vihm trummeldas hoogsalt vastu randa, justkui valaks Jumal üleval ämbritäite kaupa pisaraid.
Tundes end viimaks vaatemängust ja universumi ürgsest energiast kurnatuna, ajasin end suure vaevaga püsti. Koos seljakotiga sügavamale koopasse läinud, tegin endale ööseks aseme valmis ja vajusin hiigelsuure tulipunase fallose taha magama.
4
„Ai!”
Ajasin end kähku istukile, sest tundsin ribide vahele kaevunud teravat eset. Vaatasin üles ja nägin tailasest turvameest, kes püüdis mind sügavast unest välja raputada. Ta sikutas mu põrandalt püsti, rääkides samal ajal raadioga.
„Ei jää siia! Välja!” haugatas ta mulle.
„Olgu, olgu, juba lähen.” Kummardusin, et oma magamisvarustus